puhkes Välejalg südamest naerma; sellised vigurid olid eriti meeltmööda inimestele, kes pidasid tsivilisatsiooni lähenemist oma seadusteta kuningriigi kärpimiseks. Jämedad vead, mis esinesid tolleaegsetel kaartidel – need kõik olid valmistatud Euroopas – olid nende alalised pilkeobjektid. Kuigi nad polnud küllalt haritud, et ise paremaid kaarte valmistada, oli neil küllaldaselt kohapealt hangitud andmeid, et märgata suuri vigu olemasolevatel kaartidel. Igaüks, kes võtab vaevaks lähemalt uurida seda vaieldamatut tõde ja võrrelda meie isade möödunud sajan – he, et kolonistidel oli täielik õigus suhtuda kriitiliselt koloniaalvalitsuse oskustesse, kuna kõhklemata asetati mõni jõgi või järv kraadi või kahe võrra nihkesse, isegi kui see oli asustatud paigast päevateekonna kaugusel.
“Mul on hea meel, et sellel järvel pole veel nime,” lõpetas Hirvekütt, “või vähemalt mingit kahvanägude poolt antud nime, sest nende ristimine ennustab alati rüüstamist ja hävingut. Ometi nimetavad seda mingit moodi punanahad, kütid ning trapperid; nendele meeldib anda kohtadele mõistlikke ja sobivaid nimesid.”
“Mis puutub indiaanlaste suguharudesse, siis on igal neist oma keel ja igaüks neist nimetab järve omamoodi, ja selle maanurgakesega talitavad nad samuti nagu kõigi teistegagi. Omavahel oleme me hakanud seda kohta kutsuma Vilkuvaks Peegliks, sest kogu ta pinda ääristab sageli kaldaäärsete mändide peegeldus; paistab, otsekui ripuksid künkad tippudega allapoole.”
“Järvel peab olema väljavool; ma tean, et kõigil järvedel on olemas väljavoolud, ja kalju, mille juures ma pean kokku saama Tšingatšgukiga, on väljavoolu lähedal. Kas ka sellele pole koloonia veel seni mingit nime andnud?”
“Ses suhtes on nad meist ette jõudnud. Hoides üht otsa – ja pealegi kõige suuremat – enda käes, on nad andnud talle nime, mis on leidnud endale tee üles kuni allikani; nimed siirduvad alati vastuvoolu üles. Sina, Hirvekütt, oled kahtlemata näinud Susquehannah’ jõge delavaaride maal?”
“Olen küll, ja olen tema kallastel sadu kordi küttinud.”
“See on tegelikult seesama jõgi, ja ma arvan, et ta kannabki sama nime. Mul on hea meel, et nad on sunnitud säilitama punanahkade antud nimesid, sest oleks liiga karm röövida neilt nii maa kui ka nimed!”
Hirvekütt ei vastanud midagi, kuid seisis püssi najale toetudes ja silmitses rõõmustavat vaatepilti. Lugeja ei tohi siiski arvata, et see oli üksnes maalilisus, mis tema tähelepanu nii tugevasti köitis. Paik oli tõesti väga ilus ja seda vaadati ka kaunil hetkel, mil järvepind oli parajasti sile nagu peegel ja läbipaistev nagu puhas õhk, peegeldades vastu kogu idakalda pikkuses mägesid, mis olid rüütatud tumedatesse mändidesse; puud rippusid neemedel peaaegu rõhtsalt vee kohal ning moodustasid siin ja seal lehtedest ja okstest võlve, mille alt paistis sädelevaid õõnsusi. See oli sügav rahu, üksildus, mis vestis inimkätest puutumata mägedest ja metsadest – ühesõnaga looduse kuningriik, mis valmistas Hirvekütile nii palju siirast rõõmu, sobides hästi tema harjumuste ja meelelaadiga. Ühtlasi tundis ta samal ajal, võibolla isegi alateadlikult, sama, mida tunneb luuletaja. Talle valmistas naudingut tundma õppida metsade salapära ja vormiderikkust, nii ääretute ja ebaharilikena, nagu need talle avanesid. Igaüks oleks võlutud, vaadeldes piiritut avarust, mis on kaua tema meeli köitnud, nii haaras tedagi selle maastiku sisemine hurm ja ta tundis seda vaikset lohutust, mida looduse püha rahulik vaatepilt tavaliselt pakub.
III PEATÜKK
Metslinde tuleks minna küttima? Pean tunnistama, mul on nendest hale, sest siin on nende rumalate kodu, kuid ometi nüüd nende suliskehi peab läbistama nool.”
Harry Välejalg mõtles rohkem Judith Hutteri ilust kui Vilkuva Peegli ja seda ümbritseva maastiku ilust. Niipea kui ta oli küllalt põhjalikult tutvunud Ujuva Tomi kalariistadega, kutsus ta oma kaaslase kanuu juurde, et minna järve teise otsa perekonda otsima. Enne paatiasumist uuris ta siiski veel hoolikalt kogu järve põhjapoolset kallast viletsa merepikksilmaga, mis moodustas osa Hutteri varast. Uurides ei jätnud ta ühtki osa järvekaldast vahele, lahtedele ja neemedele pühendas ta suuremat tähelepanu kui ülejäänud osale metsaga kaetud silmapiirist.
“Ongi nii, nagu ma arvasin,” ütles Välejalg pikksilma kõrvale asetades, “vanamees purjetab selle ilusa ilmaga lõunapoolses otsas ja on jätnud lossi saatuse hoolde. Noh, nüüd me vähemalt teame, et ta pole siin ülal, ja meil on tühiasi sõuda järve teise otsa ja otsida ta oma peidupaigast üles.”
“Kas isand Hutter peab vajalikuks end ses ümbruses peita?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele kanuusse järgnedes. “Minu arvates on siin niisugune üksildus, kus inimene võib avada kogu oma hinge, tarvitsemata karta, et keegi segaks ta mõtteid või palvust.”
“Sa unustad oma sõbrad mingod ja kõik prantsuse metslased. Kas on siin maa peal ühtki paika, Hirvekütt, kuhu need rahutud võllaroad ei tungiks? Kas on kuskil mõni järv või isegi põdrasoolak, mida need petised üles ei otsiks; ja kui nad selle juba leidnud on, kas ei värvi nad varem või hiljem selle vett verega?”
“Ma ei ole neist muidugi midagi head kuulnud, sõber Välejalg, kuigi mul pole seniajani veel juhust olnud kohata neid või ka ühtki teist surelikku sõjateel. Ma julgen öelda, et vaevalt küll poleks rüüstajad märganud taolist kena kohta; ja kuigi ma ise pole kunagi ühegi irokeeside suguharuga tülli sattunud, on delavaarid mulle neist nii palju jutustanud, et mul on kujunenud neist pilt nagu paadunud kurjategijatest.”
“Sa võid rahuliku südamega öelda sama iga teise metslase kohta, keda sa juhtud kohtama.”
Siinkohal hakkas Hirvekütt protestima, ja kuni nad järve teise otsa sõudsid, käis edasi äge vaidlus kahvanägude ja punanahkade vooruste ümber. Välejalg jagas kõiki valgete küttide eelarvamusi ja vastumeelsust, kes näevad indiaanlastes üldiselt oma loomulikke võistlejaid ja sageli ka loomulikke vaenlasi. Muidugi kõneles ta valju häälega, käratses, tegi kõige kohta huupi otsuseid ega esitanud mitte kunagi tõsiseid argumente. Hirvekütt käitus seevastu täiesti erinevalt; oma tagasihoidliku jutu, vaadete õilsuse ja lihtsate arutlustega tõi ta esile oma tugeva sünnipärase õiglustunde ja siiruse, millel puudus igasugune kalduvus kasutada sõnalisi konkse, et kaitsta mõnd oma arvamust või eelarvamust. Ent ta polnud eelarvamuste mõjust siiski täiesti vaba. See inimmõistuse türann, mis tungib oma ohvrile tuhandeid teid kaudu kallale peaaegu kohe, kui inimesed hakkavad mõtlema ja tundma, ja mis harva loovutab oma raudse võimu enne, kui inimesed enam ei mõtle ega tunne, oli avaldanud mõningast mõju selle isiku õiglusmeelele, kes siin siiski pakkus imekaunist näidet selle kohta, mida võivad teha noore inimesega sünnipärane headus ning halva eeskuju ja kurjale teele ahvatlevate kiusatuste puudumine.
“Tunnista, Hirvekütt, et iga mingo on rohkem kui pool kuradit,” hüüdis Välejalg ja sattus vaieldes õhinasse, mis oli lähedane pöörasusele, “kuigi sa tahad mulle selgeks teha, et delavaaride suguharu koosneb peaaegu tervenisti inglitest. Kuid mina omalt poolt vaidlen vastu, et see pole õige ka valgete inimeste puhul. Ka kõik valged pole patuta, ammugi siis ei saa kõik indiaanlased olla süütud. Seepärast ei ole sinu väide juba algusest peale pennigi väärt. Minu arvates on lugu nõnda: maa peal on kolm värvi – valge, must ja punane. Valge on parim värv ja sellepärast on valge inimene kõige parem; järgmisena tuleb must, kes on seatud elama valge inimese naabrusse kui täiesti talutav ja kasutamiseks sobiv; punane on kõige viimasel kohal, mis näitab, et need, kes ta lõid, ei lootnud kunagi, et indiaanlast võiks pidada enamaks kui pool-inimeseks.”
“Jumal lõi kõik kolm samasugusteks, Välejalg!”
“Samasugusteks! Kas siis sina pead neegrit ühesuguseks valgega või mind indiaanlasega?”
“Sa lähed kohe ägedaks ega kuula mind lõpuni. Jumal lõi meid kõiki – valgeid, musti, punaseid – ja kahtlemata olid tal omad targad kavatsused, andes meile erinevad nahavärvid. Kuid ometi lõi ta meid tunnete