teel, et ehitanud laeva, mille pardale ta õigel ajal asus. Osa delavaare usub seda pärimust, teised eitavad, kuid meil kui valgetel meestel on sünnis seda uskuda. Kas sa ei näe kuskil sellest laevast jälgi?”
“See on kahtlemata all lõunas või seisab mõnes lahes ankrus. Kuid meie kanuu ongi valmis, ning kaks niisugust aerupaari nagu minul ja sinul viivad meid viieteistkümne minutiga lossi.”
Selle ettepaneku peale aitas Hirvekütt kaaslasel paigutada nende asjad kanuusse, mis oli juba vette lastud. Seejärel istusid mõlemad kanuusse ja lükkasid kerge veesõiduki tugeva tõukega kaheksa või kümme küünart kaldast eemale. Välejalg võttis nüüd istet päras, kuna Hirvekütt asus ettepoole ja paat libises aeglaselt, kuid tugevate aerutõmmetega üle vaikse veepinna ebatavalise välimusega ehitise suunas, mida Välejalg oli kutsunud Piisamroti lossiks. Mehed peatasid sõudmise mitmel korral ja silmitsesid ümbritsevat maastikku, kui uued vaatepildid avanesid neemede tagant ja võimaldasid neil näha kaugemale järvele või saada avarama ülevaate metsaga kaetud mägedest. Muutusid siiski ainult küngaste kuju, lahtede kaared, kaugele lõunasse ulatuv org; kogu maa näis olevat rüütatud lehtede piduehteisse.
“See vaatepilt soojendab tõesti südant!” hüüdis Hirvekütt, kui nad olid nõndaviisi neljandat või viiendat korda peatunud. “Järv näib olevat nagu loodud selleks, et me võiksime vaadata ülevate metsade sügavusse; ja maa ning vesi tõendavad ühteviisi jumaliku ettenägelikkuse ilu! Kas sa ütlesid, Välejalg, et keegi ei nimeta end kogu selle ilu seaduslikuks omanikuks?”
“Ei keegi muu peale kuninga, mu poiss. Temal võib olla mõningaid õigusi sellele loodusele, kuid ta on nii kaugel, et tema nõuded ei vaeva iialgi vana Tom Hutteri südant, kes on hakanud selle peremeheks ja kavatseb peremees olla senikaua, kui elupäevi on. Tom pole mitte mõni skvotter23, kuna ta ei ela maa peal; mina kutsun teda vee-elanikuks.”
“Ma kadestan seda meest! Tean, et see on vale, ja ma püüan selle tunde maha suruda, kuid ometi kadestan ma seda meest! Ära arva, Harry, et ma hauduksin mõnd plaani, kuidas tema asemele asuda, sest sellist mõtet ei mahu mulle pähe; kuid ma ei saa midagi parata väikese kadeduse vastu. See on loomulik tunne – parimailgi meist on niisugused tunded ja nad annavad neile mõnikord voli.”
“Sul tarvitseb ainult Hettyga abielluda, et pärida pool mõisat,” hüüdis Välejalg naerdes. “Plika on väga armas, ei, kui tal poleks kõrval kaunist õde, võiks ta olla isegi kena; kuid aru on tal nii napilt, et sa võid teda panna igas asjas mõtlema nii, nagu sina tahad. Kui sa Hetty ära võtad, võin mina vanduda, et vanamees loovutab sulle õiguse igale hirvele, mis sa suudad maha lasta viie miili raadiuses järvest.”
“Kas jahiloomi on siin ohtrasti?” küsis Hirvekütt, kes ei pannud Marchi nöökamist tähelegi.
“Ümbrus on siin igal pool jahiloomade päralt. Vaevalt on kunagi ühtki pauku nende suunas lastud; ja mis puutub trappereisse, siis seda piirkonda külastavad nad harva. Ma ise ei peaks samuti nii palju siin viibima, kuid Jude veab ühele poole ja koprad teisele poole. Rohkem kui sada Hispaania dollarit on see olevus mulle viimase kahe aasta jooksul maksma läinud ja ometi ei suuda ma vabaneda soovist vaadata veel kord tema näokest.”
“Kas punanahad külastavad seda järve sageli, Välejalg?” küsis Hirvekütt, jätkates oma mõttekäiku.
“Nad tulevad ja lähevad, mõnikord hulgiti ja mõnikord üksinda. Maa ei kuulu nähtavasti ühelegi pärismaalaste suguharule ja seepärast ongi ta sattunud Hutteri kätte. Vanamees rääkis, et mõned kavalad mehed olevat püüdnud mohoki hõimult mingit indiaanlaste lepingutähte välja meelitada, et saada koloonialt sellele maale õigust, kuid sellest ei olevat midagi välja tulnud, kuna senini pole leidunud ühtki meest, kes oleks olnud küllalt vägev, et oma nina sellesse asjasse pista. Küttidel on siinsetes ürgmetsades tänapäevani vaba voli.”
“Seda parem, seda parem, Välejalg. Kui mina oleksin Inglismaa kuningas, saadaksin ma iga inimese, kes raiub siin ühegi puu, ilma et tal oleks kibedat tarvidust puude järele, kõige mahajäetumasse ja üksikumasse paika, kus ükski neljajalgne pole iial kõndinud. Ma olen päris rõõmus, et Tšingatšguk määras meile kokkusaamise sellele järvele, sest seni pole minu silm veel niisugust toredat vaatepilti näinud.”
“See tuleb sellest, et sa oled elanud nii kaua delavaaride hulgas, kelle maal ei ole järvi. Noh, kaugemal põhja ja lääne pool on niisuguseid veekogusid külluses, sina oled noor ja võid veel neidki näha. Aga kuigi võib olla teisi järvi, Hirvekütt, ei ole ühtki teist Judith Hutterit!”
Tema kaaslane naeratas selle märkuse peale ja vajutas siis oma aeru vette, nagu mõistes armastaja tõtlikkust. Mõlemad sõudsid nüüd täiest jõust, kuni jõudsid sajakonna jardi kaugusele lossist, nagu Välejalg pilkamisi oli Hutteri maja kutsunud. Siin nad peatusid; Judithi austaja talitses oma kärsitust seda hõlpsamini, et nägi ehitise praegu tühja olevat. See uus peatus võimaldas Hirvekütil silmitseda ainulaadset ehitist, mis oli oma laadilt nii eriline, et väärib kirjeldamist.
Piisamroti loss, nagu keegi peiar ohvitser oli maja naljatledes nimetanud, seisis keset lahtist järve veerand miili kaugusel lähimast kaldast. Teistes külgedes ulatus vesi hoopis kaugemale, põhjapoolse otsani oli kaks miili ja idakaldani terve miil, kui mitte enam. Siin polnud vähimatki jälge saarest, maja seisis vaiadel ja vesi loksus selle all. Hirvekütt oli juba märganud, et järv on väga sügav, ja palus selle imeliku asjaolu kohta selgitust. Harry selgitas mõistatuse, öeldes talle, et selles kohas kerkib pikk, kitsas liivaleede, mis ulatub mõnisada jalga põhja ja lõuna suunas, veepinnast arvates kuue või kaheksa jalani, ja et Hutter oli ramminud sellesse vaiad ja ehitanud neile oma eluaseme, julgeoleku pärast.
“Indiaanlased ja kütid põletasid vanamehe kolmel korral puupaljaks; ja ühes kokkupõrkes punanahkadega kaotas ta oma ainukese poja; sellest ajast peale asuski ta kindluse mõttes vee peale. Teda saab siin rünnata ainult paadist ja saak ning skalbid on vaevalt väärt kanuu õõnestamist. Pealegi ei ole sugugi kindel, kes selles kähmluses peale jääb, sest vana Tom on relvade ja laskemoonaga hästi varustatud, ja lossi seinad, nagu sa ise näed, on küllalt tugevad, et kaitsta kuulide eest.”
Hirvekütil oli mõningaid teoreetilisi teadmisi piirialade sõjakunstist, kuigi tal polnud kunagi olnud vajadust tõsta vihas kätt kaasinimese vastu. Ta nägi, et Välejalg ei hinnanud sugugi üle selle positsiooni tugevust sõjalisest seisukohast võttes, kuna seda oleks olnud raske rünnata, ilma et ründajad ise poleks sattunud ümberpiiratute tule alla. Suur osavus paistis ka sellest, kuidas olid asetatud palgid, millest hoone oli ehitatud, pakkudes seetõttu hoopis suuremat kaitset kui tavaline piiriasuka palkmaja. Külje- ja otsaseinad olid püstitatud umbes üheksa jala pikkustest jämedatest männitüvedest, mis olid asetatud püsti, mitte aga rõhtsalt, nagu siinkandis kombeks. Palgid olid kolmest küljest tahutud ja nende mõlemas otsas olid suured tapid. Massiivsetesse alustaladesse, mis olid kinnitatud vaiade ülemiste otste külge, olid tahutud õnarad, ja neisse olid tugevasti kinnitatud püstpalkide alumised tapid. Püstpalkidele olid asetatud plangud, mis püsisid paigal samal viisil. Hoone nurgad olid tappide ja neetidega hästi kinnitatud plankude ja aluspalkide külge. Põrandad olid tehtud väiksematest kandiliseks tahutud palkidest ja katus oli valmistatud kergetest lattidest, mis olid tugevasti ühendatud ja puukoorega kaetud. Kogu selle leidlikkuse tulemusel sai omanik maja, millele sai läheneda ainult vett pidi. Seinad koosnesid tihedasti kokkukiilutud palkidest, mille läbimõõt kõige õhemast kohast oli kaks jalga ja mida võis lahutada ainult inimkäte pingeline töö või ajahammas. Väliselt oli ehitis jäme ja näotu, kuna palgid olid erineva jämedusega; kuid seestpoolt siledaks tahutud seinte ja põrandate pinnad olid küllalt tasased nii käega katsudes kui ka silmaga vaadates. Ahi ja korsten olid lossi tähelepanuväärsused, mida Välejalg oma kaaslasele näitas, samal ajal selgitades, kuidas need olid ehitatud. Materjaliks oli sitke, korralikult läbisõtkutud savi, mis oli tambitud vitstest vormi ja lastud kõvaks kuivada, jalg või kaks korraga, alustades korstnajalast. Kui kogu korsten oli niiviisi üles ehitatud ja välistaladega korralikult seotud, tehti alla tugev tuli ja hoiti see alal, seni kui ahi oli muutunud punase tellise taoliseks. See polnud kerge töö ja polnud ka täielikult õnnestunud, kuid pragusid värske saviga täites saadi lõpuks tugev kolle ja korsten.