tungida, punanahk aga võib. See on küll julm, ma tunnistan seda; nende meelest on see õige tegu, aga meie meelest alatu.”
“Kõik sõltub sellest, kes su vaenlane on. Vaenlase skalpeerimine või isegi tema naha seljast nülgimine on minu meelest niisama hea kui hundi kõrvade äralõikamine tasu saamiseks või karunaha nülgimine. Ja sa arvatavasti eksid rängalt, kui hakkad punanahku kaitsma, sest isegi koloonia annab autasu selle töö eest; nad maksavad seal ühtmoodi hundi kõrvade, varese pea ja indiaanlase skalbi eest.”
“Kuid see on siiski vastik, Välejalg. Isegi indiaanlased ütlevad, et see on valgetele häbiks, nähes, et see käib valge inimese kommete vastu. Ma ei hakka vaidlema, nagu oleks kõik, mida valged inimesed teevad, tõepoolest ristiinimesele kohane ja kooskõlas neile antud vaimuvalgusega; sel juhul oleksid nad niisugused, nagu nad peaksid olema, kuid me teame, et nad pole seda. Ma tahan väita, et kombed, harjumused ja nahavärv ning seadused eristavad rasse nii suuresti, et ulatuvad vaimuanneteni. Ma ei eita, et on tõepoolest indiaanlaste suguharusid, kes on loomult rikutud ja pahelised, nagu on mõned rahvad valgetegi hulgas. Esimeste hulka arvan ma mingod ja teiste hulka Kanada prantslased. Seadusliku sõja ajal, nagu me hiljuti pidasime, on meie kohus maha suruda igasugune kaastunne elava vaenlase vastu. Kuid skalbid on hoopis iseasi.”
“Ole nii hea ja võta mõistust kuulda, Hirvekütt, ja ütle mulle, kas koloonia võib välja anda seadusevastast seadust? Kas pole seadusevastane seadus loomuvastasem kui metslase skalpeerimine? Seadus ei või olla seadusevastane, samuti nagu tõde ei või olla vale.”
“See kõlab küll arukalt, kuid viib meid kõige arulagedamate järeldusteni, Välejalg. Kõiki seadusi ei anna välja üks ja sama asutus. Jumal on meile andnud oma seadused, ja mõned annab koloonia, teised on pärit kuningalt ja parlamendilt. Kui koloonia seadused ja isegi kuninga seadused käivad jumala seaduste vastu, siis on need seadusevastased ja neile ei tule alluda. Ma arvan, et valge inimene peab austama valgete seadusi, senikaua kui need põrkuvad mõne teise kõrgema seadusega; punanahk on aga samamoodi kohustatud kinni pidama oma punanaha kommetest ja harjumustest. Aga vaidlemine on kasutu, kuna igal inimesel on õigus mõelda, kuidas ta tahab, ja kõnelda seda, mida ta mõtleb. Otsime parem üles sinu sõbra Ujuva Tomi, sest muidu me sõidame temast mööda, kui ta on neis kaldapadrikuis peidus.”
Hirvekütt ei nimetanud järvekaldaid asjata nõnda. Kogu kalda pikkuses rippusid väiksemad puud vee kohal ja sageli ulatusid nende oksad läbipaistvasse vette. Kaldad olid järsud isegi kitsal liivaribal, ja kuna taimestik paratamatult püüdleb valguse poole, oli tulemuseks just see, millest oleks võinud unistada maaliliste maastikuvaadete armastaja, kui nende lopsakate rikkalike metsatihnikute korraldamine oleks tema kätte antud. Arvukad neemed ja sopid muutsid kaldajoone katkendlikuks ja kääruliseks. Kanuu hoidus järve läänekalda lähedusse – nagu Välejalg oli kaaslasele selgitanud – et luurata vaenlast, enne kui liiga avalikult nähtavale ilmuda; mõlema seikleja tähelepanu oli alaliselt pingul, kuna kumbki ei võinud ette öelda, mis ootab neid lähema neemetipu taga. Nad liikusid kiiresti edasi, sest Välejala vägilasjõud võimaldas tal mängida kerge paadiga nagu udusulega ja tema kaaslase osavus peaaegu tasakaalustas nende niivõrd erinevad looduspärased anded.
Iga kord kui kanuu möödus mõnest neemetipust, vaatas Välejalg ringi, lootes näha Noa laeva lahel ankrus või triivimas. Kuid talle oli määratud pettuda; ja nad olid jõudnud juba ligi miili kaugusele järve lõunatipust või peaaegu kahe miili kaugusele lossist, mis oli nüüd pilgu eest varjatud poole tosina etteulatuva neeme taha, kui Välejalg äkki lakkas sõudmast, otsekui ei teadnuks ta enam, mis suunas edasi tüürida.
“Väga võimalik, et vanamees lipsas jõkke,” ütles Välejalg pärast seda, kui oli tähelepanelikult uurinud läbi kogu idakalda, mis asus neist umbes miili kaugusel ja avanes tema uurivale pilgule rohkem kui pooles oma pikkuses, “sest viimasel ajal on ta läinud üle peamiselt lõksudega küttimisele ja paisutanud tammidega vee üles. Nüüd võis ta jõge mööda kasvõi miili võrra üles sõita, kuigi tagasisaamisega on tal täbar lugu!”
“Kus su äravoolukoht siis on?” küsis Hirvekütt. “Ma ei näe ühtki ava ei kaldal ega puude vahel, kust Susquehannah’ taoline jõgi pääseks välja jooksma.”
“Ah, Hirvekütt, jõed on nagu surelikudki: algul on nad hoopis väiksed, aga lõpuks kasvab neile lai selg ja suur suu. Sa ei näe väljavoolu sellepärast, et see jookseb kõrgete järskude kallaste vahel ja männid ning kanada kuused ning põõsastik ripuvad ta kohal nagu katus maja kohal. Kui vana Tomi ei ole Rotiabajas, siis peab ta olema jõkke pugenud; otsime teda kõigepealt abajast, siis läheme risti üle järve jõe väljavoolu juurde.”
Edasi sõudes selgitas Välejalg, et naabruses on madal laht, mille moodustab pikk kitsas madal neem, mis on saanud Rotiabaja nime sellest, et oli vesirottide lemmikpaik. Abajas pakkus Noa laevale nii täielikku varju, et selle omanik armastas viibida seal igal sobival juhul.
“Kuna sa siinkandis kunagi ei tea, kes võib sind külastada,” jätkas Välejalg, “siis on väga soovitatav, kui saad külalisi teraselt silmitseda, enne kui nad liiga lähedale jõuavad. Praegu on sõda, ja sellepärast on niisugune ettevaatus eriti kohane, kuna mõni kanadalane või mingo võib ronida onni kutset ära ootamata. Kuid Hutter on suurepärane valvur ja haistab ohtu peaaegu sama hästi, nagu jahikoer haistab hirve.”
“Minu arvates seisab loss nii nähtaval, et meelitab kindlasti vaenlasi ligi, kui mõni juhtub järve üles leidma, mis tundub mulle küll vähe tõenäoline, sest järv asub kindlusse ja asundusse viivatest teedest eemal.”
“Noh, Hirvekütt, mina olen jõudnud veendumusele, et vaenlasi kohtab inimene hoopis hõlpsamini kui sõpru. Otse õudne on mõelda, kui paljudel põhjustel sa võid saada endale vaenlasi ja kui vähestel põhjustel sõpru. Ühed haaravad tomahoogi25 sellepärast, et sa ei mõtle nõnda nagu nemad; teised jällegi sellepärast, et sa jõuad nende mõtetest ette; ja kord tundsin ma üht hulkurit, kes läks oma sõbraga tülli sellepärast, et see ei pidanud teda ilusaks. Noh, pole sinagi just iludus, Hirvekütt, ja ometigi poleks sa nii mõistmatu, et saaksid minu vaenlaseks sellepärast, et ma sulle seda näkku ütlen.”
“Ma olen niisugune, nagu jumal on mu loonud, ega taha olla ei parem ega halvem. Erilist ilu mul vististi ei ole; vähemalt mitte sel määral, nagu igatsevad kergemeelsed ja tühised inimesed; kuid loodan, et minulgi ei puudu teatav veetlus tänu minu heale käitumisele. Vähe leidub üllama välimusega mehi kui sina, Välejalg, ja ma mõistan, et vaevalt küll pööraks keegi pilku minule, kui võib sinusugust vaadata; kuid ma ei tea, kas maksab arvata, nagu ei oskaks kütt püssiga nii osavasti ümber käia või saaks ta vähem saaki, kuna ta ei taha peatuda iga ettejuhtuva sätendava allika juures ja uurida oma palet vees.”
Siinkohal puhkes Välejalg valjusti naerma. Olles liiga muretu, et mõelda oma ilmsest füüsilisest üleolekust, oli Välejalg sellest siiski ise teadlik, ja nagu enamik inimesi, kes kas sünni või looduse poolest on õnnistatud mõne eelisega, mõtles ta sellest teatud mõnuga, kui see talle juhuslikult meelde tuli.
“Ei, ei, Hirvekütt, sa pole mingi iludus ja sa võid selles ise veenduda, kui vaatad üle kanuu serva,” hüüdis ta. “Jude ütleb sulle seda otsekohe näkku, niipea kui sa teda ärritad, sest teravamat keelt ei leidu ühelgi plikal ei meie asunduses ega väljaspool seda, kui sa ahvatled teda seda tarvitama. Minu nõuanne sulle: ära sa kunagi Judithit narri; kuid Hettyle sa võid öelda, mida tahad, ja ta kuulab kõike vaguralt nagu talleke. Ei, parem ärgu olgu Jude see, kes avaldab sulle oma arvamust sinu välimuse kohta.”
“Ja kui ta seda teebki, Välejalg, siis pole tal mulle rohkem öelda, kui sina juba ütlesid.”
“Ma loodan, Hirvekütt, et sa ei võtnud minu väikest märkust hinge – ma ei mõelnud sellega midagi halba. Sa pole ju iludus, nagu sa isegi peaksid teadma, ja miks ei peaks sõbrad teineteisega niisugustest tühistest asjadest vestlema? Kui sa oleksid iludus või sinnapoolegi, oleksin mina esimene, kes sulle seda ütleb, ja see peaks sind rahuldama. Aga kui Jude mulle ütleks, et ma olen näotu nagu surmapatt, peaksin ma seda edvistamiseks ega mõtlekski teda uskuda.”
“Neil, keda loodus on hellitanud, on kerge niisuguste