kui „sünkroonsuse puudumine” end kord juba sisse seadnud, saab sellest peagi harjumus. Logue’i ravimeetodi aluseks oli panna patsiendid juba juurdunud vale koordinatsiooni unustama ning uuesti algusest peale rääkima õppima. „Aga ei tohi unustada, et kogu probleemi võtmeks on diagnoos.”
Mõnede inimeste komistuskiviks on sissehingamine, teistel toimub vahelihase kramplik kokkutõmme, kolmandatel ei suuda mõistus sõnadega sammu pidada. Paljud inimesed, kes tavaolukorras ei kogele, ei suuda erutusseisundis ladusalt kõnelda. Tavaliselt on see kolmandat tüüpi tõrke illustratsiooniks – mõistus on hingamisrütmist ja artikulatsioonist sammu võrra ees. Tõrge esineb nii kaua, kuni aju nii-öelda tagasi pöördub ja puntra lahti harutab.15
Logue selgitas oma nägemusi 1925. aasta 19. augustil sel ajal veel verisulis Briti Ringhäälinguühingu koosseisu kuuluva raadiojaama 2LO eetris olnud vestlussaates pealkirja all „Kõne ja telliskivimüürid”.16 Valitud pealkiri viitas kolmele peamisele takistusele, mis tema arvates ladusa kõnelemise teel seisavad: puudulik hingamine, häired heli tekkimisel ning vigane diktsioon. Logue leidis, et ei ole aga midagi jubedamat kui see, kui kõnehäire on võtnud kroonilise kogelemise mõõtmed.
Ma ei tea midagi, mis kujutaks endast samaväärset „telliskivimüüri” kui see häire. Ainsaks lohutuseks on asjaolu, et kõvasti vaeva nähes on see haigus osade patsientide puhul nüüd umbes kolme kuuga ravitav. Ignorantsus, mida selles valdkonnas üles näidatud ja kohati veel praegugi näidatakse, on aga õõvastav.
Inimesed, kes kannatavad kogelemise all, on üldjuhul võimelised ilma raskusteta laulma ja näiteks mängude ajal karjuma, kuid sellised igapäevased asjad nagu rongipileti ostmine või tee küsimine tekitavad ületamatuid piinu.
Need, kes sellega sõja ajal ja pärast sõda kokku puutusid, teavad, milline vapustav abi kõneteraapia oli ja on – see on võimeline andma igale piinaga välja öeldud sõnale lauldud sõnade kerguse.
Logue kirjeldas veel ühte huvitavat eksperimenti, mille käigus tal oli õnnestunud liiga kiledat häält visuaalse mõjutamise läbi madalamaks muuta. Patsient pandi seisma posti ette, millel asetses üksteise all hulk värvilisi tulesid ja paluti teha oma tavalist häält, vaadates ise kõige ülemist tuld. Seejärel paluti tal oma tavalist häälekõrgust vastavalt ükshaaval kustuvatele tuledele madalamaks muuta. Suure pingutuse läbi tõi see hääle madalamale kõrgusele. Järgmisena alustati juba kõige ülemise tule juures madalamast toonist, toimus läbimurre ning hääl muutus jäädavalt madalamaks.
NELJAS PEATÜKK
Kasvavad piinad
Yorki kotedž17 Sandringhamis. Tulevase George VI sünnikodu
Tulevane kuningas George VI, tulevase George V teine poeg ja kuninganna Victoria lapselapselaps, sündis 1895. aasta 14. detsembril Washi lahe lõunarannikul Sandringhami külas Yorki kotedžis. Hyde pargis ja Londoni kindluses kõlasid püssipaugud. „Kell 3.30 (S.A) sündis ligi kaheksa naela kaaluv poisipõnn, kõik on suurepärases korras, ema ja laps tunnevad end väga hästi,” teatas uhke isa, kes seejärel „saatis hunniku telegramme, pistis midagi hamba alla ning vajus kell 6.45 rampväsinult voodisse.”18 S.A. ei viidanud mitte suveajale, vaid Sandringhami ajale – omapärane traditsioon, millele oli alguse pannud tema kirglikust jahimehest isa Edward VII, kes keeras kellad vastavalt oma päevarütmile pool tundi varasemaks, et endale enne pimedat rohkem jahiaega anda.
Kuningliku kalendri järgi ei olnud see heaendeline kuupäev. Just sellel päeval 1861. aastal suri kõigest neljakümne kahe aasta vanusena kuninganna Victoria armastatud abikaasa prints Albert. Veidi hiljem, 1878. aasta 14. detsembril suri kolmekümneviiesena tema teine tütar printsess Alice. Vanemates tekitas teadmine, et laps on sündinud päeval, mida perekonnas peetakse leinapäevaks ning millega kõigile seostuvad melanhoolsed emotsioonid, teatud ohutunnet.
Kõigi kergenduseks võttis Victoria, kes selleks ajaks oli seitsmekümne kuue aastane auväärne vanaproua, lapse sündi hea endena.
„Esmalt tundis George kahetsust, et tema armas laps pidi sündima sellisel õnnetul päeval,” kirjutas ta oma päevikusse. „Mul on tunne, et see võib sellele armsale poisipõnnile õnnistuseks olla ning et seda võib Jumala kingituseks pidada!”
Samuti oli vanadaamile meele järele, et tema lapselapselaps
Albertiks ristiti, kuigi perekonnas ja lähedaste sõprade seas tunti teda alati Bertiena.
Prints George’il ja tema naisel Maryl – või May’l, nagu teda perekonnas kutsuti – oli juba üks poeg, kaheksateist kuud varem sündinud Edward (või David, nagu teda teati), ja polnud saladuseks, et paar oleks tütart soovinud. Mõned aga pidasid meessoost „varutroonipärija” sündi heaks kindlustuseks. Oli ju tulevase Edward VII teine poeg George’ki troonipärijaks saanud alles siis, kui tema vanem vend Edward kolm aastat varem, vähem kui nädal pärast oma kahekümne kaheksandat sünnipäeva gripist kopsupõletikuks arenenud haiguse tagajärjel suri.
Bertie lapsepõlv oli spartalikult range ja sarnanes tolle aja tüüpilisele inglise maaelule. Sandringhami mõisa, mille valdused hõlmasid 20 000 aakrit, oli tulevane Edward VII endale 1866. aastal jahimajaks ostnud.Algne maja ei olnud tema jaoks piisavalt suursugune, nii et ta lasi selle maha lammutada ja hakkas 1870. aastal ehitama uut – ühe kohaliku ajaloolase sõnade läbi „kohandatud Elizabethi-aegses stiilis” – maja, mida järgneva kahekümne aasta jooksul järk-järgult üha laiendati. Olemata eriliselt eemaletõukav ja samas ka mitte eriliselt kaunis, meenutas see ühele kuninglike elulugude kirjutajale šotilikku golfihotelli.19
Yorki kotedži näol, mille George ja Mary 1893. aastal abielludes oma valdusesse said, oli tegemist millegi oluliselt tagasihoidlikumaga. Edward oli lasknud selle ehitada jahipidude-aegseks külalistemajaks peamajast mõnisada jardi eemal olevale murukünkale.
„Esimene asi, millega hoone külastajat rabab, on selle minimalism ja ilmetus,” kirjutas kuninglike biograafiate autor Sarah Bradford.20 „Arhitektuuriliselt ei ole sellel hoonel mitte mingisugust väärtust; see on korrapäratu, väikeste tubade, rohkete akende, tornide ja rõdudega uberik.”
Maja oli tõepoolest väike, võttes arvesse, et see polnud koduks ainult kuuelapselisele perekonnale, vaid ka toapoistele ja – tüdrukutele, õuedaamidele, erasekretäridele, neljale paažile, kokale, kammerteenrile, kümnele lakeile, riietajatele, põetajatele, lapsehoidjatele ja erinevatele meistrimeestele.
Kuninglikud lapsed – Bertie ja David, neile 1897. aastal järgnenud printsess Mary, 1900. aastal sündinud prints Henry, 1902. aastal sündinud prints George ning 1905. aastal sündinud prints John – veetsid suurema osa ajast ühes kahest ülakorrusel asuvast toast, lastetoas või veidi ruumikamas magamistoas, millest avanes vaade pargis laiuvale tiigile ja selle taga hulkuvatele kitsedele.
Nagu tol ajal kõrgemast soost laste puhul tavaline, kasvasid Bertie ja ta vennad ning õde alates esimesest eluaastast üles lapsehoidjate ja guvernandi käe all; nemad olid need, kes valitsesid esimese korruse lükanduste taga. Kord päevas, teeajal, pandi lastele selga parimad riided, kammiti juuksed ning viidi alakorrusele vanemate ette. Ülejäänud ajal hoolitsesid nende eest täielikult hoidjad, kellest ühel – nagu hiljem välja tuli – oli mõningaid kalduvusi sadismiks. Ta oli armukade isegi selle imelühikese aja pärast, mille David iga päev oma vanematega veetis ja, nagu Windsori hertsog hiljem oma autobiograafais väitis, näpistas ning väänas elutoa ukse taga tema käsi, nii et poiss ilmus vanemate ette nuttes ja ta saadeti sealt kiiresti välja tagasi.
Bertiet seesama hoidja suurema osa ajast lihtsalt eiras. Pärastlõunast lutipudelit tavatses ta anda poisile igapäevaste tõllasõitude ajal, kui sõiduk konarlikul teel vappus ja vabises. Paljude tulevase kuninga kohta käivate biograafiate autori John-Wheeler Bennetti arvates oli osaliselt just selline käitumine põhjuseks