ühe kohaliku ajalehe reporter, kui Logue Kalgoorliesse ühel Eisteddfodi-nimelisel festivalil „ilukõneliseks kohtunikuks” käis. Tundub, et festivali näol oli tegu millegi tänapäevase talendikonkursi laadsega. Reporter märkis, et „mister Lionel Logue on väga nägus noormees ja see jäi silma nii mõnelegi tüdrukule. Kaks neist olid võistlusel igal õhtul kohal ning veetsid suurema enamuse ajast hingestatult kohtunikekabiini poole jõllitades. Nendele noortele neidudele oleks võib-olla huvitav teada, et mister Logue’il on võluv naine ja kaks armsat last.”10
Samuti pälvis Logue kuhjaga kiitust töö eest oma kõnekunsti õpilastega. Üks tema kunagistest jüngritest meenutas, et 1913. aasta septembri õhtusöögil Rose Tea Roomis „tunnistasid mitmed õpilased oma lugupidamist selle džentelmeni teadmiste vastu ning kinnitasid tema koolituste tulemuslikkust”. Umbes kahekümne kohalviibija lõbustuseks uurinud üks noormees, kas Logue ei tahaks oma tähelepanuväärset annet ära kasutada ning panna poliitikud ja ülejäänud arvamusliidrid lolluste asemel tervemõistuslikku juttu suust välja puhuma. Logue vastanud asjakohaselt humoorikal toonil, et juba ainuüksi oma emakeele täielik valdamine annab tunnistust „tsiviliseeritusest ja rafineeritusest”.
Olgugi, et elu Perthis oli mugav, olid Lioneli ja Myrtle’i silmad maailmareisi ajal avanenud ja tundub, et nad mängisid vaiksel viisil mõttega võõrsil, miks mitte Londonis, uut elu alustada. Kõigile väljavaadetele peatsest kolimisest tõmbas joone peale teise poja, Valentine Darte’i, sünd 1913. aasta 1. novembril. Veidi aega hiljem, 1914. aasta 28. juunil kaugel Sarajevos Austria ertshertsog Franz Ferdinandile tehtud atentaat sundis neid selle plaani määramatuks ajaks kõrvale lükkama.
Austraaliale kui asumaale osutus Esimene maailmasõda surnute ja vigastatute arvult tohutult kulukaks. Vähem kui viiest miljonist elanikust võeti 416 809 meest sõjaväkke; rohkem kui 60 000 neist tapeti ning 156 000 said haavata või võeti sõjavangi.
Mis Britanniasse puutub, siis seal tervitati sõja puhkemist suure entusiasmiga – ja kuigi ettepanek üle minna kohustuslikule sõjaväeteenistusele lükati rahvahääletusel kaks korda tagasi, astus suur osa Austraalia noortest meestest vabatahtlikult lahinguvõitlusse. Enamikku neist ei saadetud esmalt mitte Euroopasse, vaid läkitati 1914. aasta augustis Egiptusesse, et seista vastakuti hädaohuga, mida Ottomani impeerium Briti huvidele Lähis-Idas ja Suessi kanali juures kujutas. Esimene suurem sõjakäik, millest Austraalia ja Uus-Meremaa liitlasvägi (ANZAC) osa võttis, oli Gallipoli.
Austraallased maabusid 1915. aasta 25. aprillil hiljem Anzaci lahena tuntuks saanud mereabajas, mille järskude rannanõlvade näol neid üsna ebakindel jalgealune ees ootas. Nii liitlasvägede rünnak kui türklaste vasturünnak ebaõnnestusid ning maad võttis surnud ring, mis kestis kogu ülejäänud aasta. Austraalia Veteranide Ameti andmetel sai Gallipoli lahingus surma 8 709 ning haavata 19 441 austraallast. Õõnestades tugevalt austraallaste usaldust Briti impeeriumi ülemvõimu, oli sellel lahingul riigile tohutu psühholoogiline järelmõju. ANZAC’i sõduritele omistati kangelase staatus ja nende kangelaslikkust tunnustati Anzaci päevaga, mida sellest ajast peale 25. aprillil mälestatakse.
Logue oli sel ajal juba kolmekümne nelja aastane kahe lapse isa, kuid soovis siiski vabatahtlikuna sõjaväkke astuda. Tervislikel põhjustel lükati ta tagasi – veidi pärast kooli lõpetamist oli ta jalgpalli mängides nii õnnetult kukkunud, et põlveluu purunes. Sellega lõppes tema jaoks igasugune sportlik tegevus ja võimalus sõjaväes teenida.
„Tahtsin sõjaväkke astuda, aga pidin selle mõtte peast viskama, sest ei saanud marssida,” rääkis ta ühes sõja-aastatel avaldatud intervjuus. „Kardan, et oleksin pidanud pärast esimest pikka marssi mõned nädalad lamades taastuma ning oleksin sõdurina oma riigile ainult ebavajalikuks koormaks.”
Logue pääses küll Gallipoli lahingu õudustest, kuid tegi, mis sai, et sõja ajal riigi hüveks oma panus anda. Ta pani kogu oma energia etlemisõhtute, kontsertide ja teatrietenduste korraldamisse ning annetas saadud tulu Punasele Ristile ja muudele toetusfondidele. Sageli oli tema eeskava kummaline segu surmtõsisest ja koomilisest. Ühel 1915. aasta juulikuisel esinemisel alustas Logue – kui arvustaja sõnu kasutada – „traagiliselt kujundliku esitusega „Soissons’ni põrguväravatest”, mis jutustab dramaatilise loo kaheteistkümne Briti armee sõduri märtrisurmast Pariisis”. Veidi aega hiljem möirgas publik paari „peenetundelise huumoriga esitatud” luuletuse peale naerda. Nagu seegi kord, olid arvustused alati ülevoolavalt positiivsed ja saalid puupüsti täis.
Senini oli Logue peamiselt ilukõnele ja draamale keskendunud, kuid tasapisi püüdis ta sellega seoses kogunenud teadmisi mürsuplahvatuste ja mürkgaasi tagajärjel tekkinud kõnehäirete all kannatavate sõdurite ravimiseks rakendada. Mõningatel juhtudel saatis teda edu – sealhulgas nendega, kellele arstid mingit lootust polnud andnud. Logue’i tolleaegsete saavutuste kohta ilmus 1919. aasta juulis West australian’is dramaatilise pealkirjaga artikkel „Hääletu kõne”.
Tema esimene edulugu tundub olevat Jack O’Dwyeriga, Perthi eeslinnast pärit endise sõduriga. Sama aasta talvel oli Logue rongis ühe sõduri kõrval istunud ja intrigeeritult jälginud, kuidas see ettekallutatult kaaslasele midagi segast kähistas. „Mister Logue mõtles, et kaotada pole midagi ja andis sõdurile enne väljumist oma nimekaardi ning palus tal endale helistada,” kirjutati ajalehes. Nagu välja tuli, oli O’Dwyer 1917. aasta augustis Ypres’is mürkgaasi ohvriks langenud. Londonis oli talle öeldud, et ta ei hakka enam kunagi rääkima. Tidworthi sõjaväehaiglas katsetati hüpnootilist ja sugestiivset ravi, kuid edutult. Nii sattuski õnnetu mees 1919. aasta 10. märtsil Logue’i jutule.
Logue oli veendunud, et saab aidata. Tema nägemuse kohaselt oli gaas mõjutanud kõri, suulage ja mandleid, kuid mitte häälepaelu – ja sel juhul oli paranemislootus olemas. Selles staadiumis oli aga kõik veel ainult teooria tasemel. Asi tuli praktikasse rakendada. Nädalaga õnnestus Logue’il O’Dwyeri häälepaelad võnkuma saada ja patsient oli võimeline selge „aa” kuuldavale tooma. Logue jätkas, näidates mehele ette, kuidas häälikuid moodustada, umbes samamoodi, nagu üks vanem võiks oma last rääkima õpetada. Vähem kui kahe kuuga oli O’Dwyer praktiliselt terve.
Logue selgitas intervjuus, et tema ravimeetod seisneb „patsiendile kannatlikult kõne produtseerimise õpetamises ning talle eneseusu ja paranemise võimalikkuse sisendamises” – samasugust füüsilise ja psühholoogilise ravi kombineerimist kasutas ta hiljem ka kuninga ravimisel. Logue’i meetod oli täielikus vastuolus teiste oluliselt jõhkramate ravivõtetega, sealhulgas elektriteraapiaga, mida Britannias tol ajal patsientide peal katsetati – nähtavasti tulemusetult.O’Dwyeri paranemisest julgust saanuna kasutas Logue samu ravivõtteid veel viie kohaliku sõduri peal. Nende hulgas oli ka G. P. Till, keda Austraalia vägede koosseisus Prantsusmaal, Villers-Bretonneux’s võideldes, gaasitatud oli. Kui Till sama aasta 23. aprillil Logue’i juurde tuli, polnud ta häälepaeltes võnkumise võimet ning heli, mille ta esile manada suutis, kostus heal juhul sammu kaugusele. 17. maiks oli Logue temaga lõpetanud ning mees tundus täiesti paranenud olevat. „Õigupoolest ei suutnud ma kolm nädalat suud kinni panna,” jutustas Till ajalehele. „Sõbrad küsisid minult: „Kas sa ei kavatse enam kunagi rääkimist lõpetada?” ja mina vastasin: „Pean ju kogu kaotatud aja tasa tegema.””
KOLMAS PEATÜKK
Reis Inglismaale
Hobsons Bay – laev, mis Logue’ide perekonna Inglismaale viis
1924. aasta 19. jaanuaril asusid Lionel ja Myrtle Hobsons Bay, ühe korstnaga kahemastilise Commonwealth & Dominion Line’i laeva pardal Inglismaa poole teele. Nad reisisid kolmandas klassis. Nendega koos olid nende kolm last: Laurie, nüüdseks viieteistaastane; Valentine, kümne ja poolene ning kolmas poeg Antony Lionel (suguvõsas tavaliselt lihtsalt Poisina tuntud), kes oli sündinud 1920. aasta 10. novembril. 13 837-tonnine laev, mille pardal oli 680 reisijat ja 160 meeskonnaliiget, oli oma esimese reisi Londonist Brisbane’i teinud vähem kui kolm aastat tagasi. Pärast neljakümmend üht merel veedetud päeva jõudsid nad 29. veebruaril Southamptoni sadamasse.
Oli ainult juhuse