Kuninga kõne. Peter Conradi

kuninganna Victoria oma lastelastega kokku puutus, oli ta nende üleannetust ja isemeelsest käitumisest üdini šokeeritud.

      George oli kaugel sellest, et oma lapsi sama vabameelselt üles kasvatada ning käitus oma isale pigem vastupidiselt – biograaf Kenneth Rose’i sõnul oli prints „südamlik lapsevanem, kuid siiski vankumatu viktoriaan”. Niisiis, kuigi ta kahtlemata armastas oma lapsi, uskus ta, et juba varasest east tuleb hakata juurutama distsipliini. Kindlasti oli siin oma osa ka rangel seadusekuulekusel, mis temasse ja tema venda teismeeas mereväes istutati. Ilmekaks näiteks on kiri, mille George oma pojale viiendaks sünnipäevaks kirjutas: „Nüüd, mil sa oled viis aastat vana, loodan ma, et annad endast alati parima ja oled sõnakuulelik ja teed otsekohe vastuvaidlemata seda, mida sinult palutakse, sest, nagu sa hiljem kindlasti mõistad, tuleb sulle endale kasuks võimalikult varakult nõutud korraga harjuda. Mina üritasin sinu vanuses alati nii käituda ja leian, et kokkuvõttes on see teinud minu elu palju õnnelikumaks.”21

      Patustamiste üle mõisteti kohut raamatukogus, kus vaatamata oma nimetusele, ei olnud ühtegi raamatut. Riiulid olid täidetud hoopis George’i muljetavaldava margikoguga, millele tulevane kuningas pühendas kogu oma vaba aja, kui ta parajasti jahil või merel ei olnud. Mõnikord pääsesid printsid lihtsalt peapesuga, tõsisemate üleastumiste korral tuli aga isalt keretäis vastu võtta. Pole üllatav, et poiste mällu jäi see koht suuresti „noomituste ja hukkamõistude paigana”.

      Pärast kuninganna Victoria surma 1901. aasta jaanuaris muutus poiste elu täielikult. Walesi prints, kellest sai nüüd kuningas Edward VII, võttis üle Buckinghami palee ning Windsori ja Balmorali lossi; tema poeg sai oma valdusesse Malborough’ häärberi Londonis, Frogmore’i maamaja Windsoris ning Abergeldie’, väikese Dee’ jõe äärse lossi Balmorali läheduses. Troonipärijana, ja sama aasta novembrist Walesi printsina, tuli George’il nüüd rohkem ametikohuseid täita ja paljud neist viisid ta kodust eemale. Märtsis lahkus ta koos Maryga kaheksakuulisele impeeriumi tuurile, jättes lapsed George’i ja Alexandra oluliselt pehmematesse kätesse. Õukonnaga Londoni, Sandringhami, Balmorali ja Osborne’i vahel tiirutades jäi õppetöö tagaplaanile. Laste tormakusse suhtus leebe vanaisa järeleandlikkusega.

      Poiste jaoks jõudis kätte aeg hakata haridust omandama. George ise polnud ametlikus koolis palju käinud ega pidanud seda ka oma laste jaoks oluliseks. Nii ei saadetudki Davidit ja Bertiet kooli. Selle asemel asus neid õpetama Henry Hansell – pikk kõhetu suurte vuntsidega tviidülikonnas poissmees, kes ilmselt suurema osa oma Oxfordi ajast jalgpalli- või kriketiväljal veetis, selle asemel, et õpingutega tegeleda. Mitte eriti innustava õpetajana leidis ta, et poistel oleks parem teiste omavanuste kombel siiski kooli minna. Näib, et temaga ühte meelt oli ka poiste ema, aga George ei tahtnud sellest midagi kuulda. Tema süüdistas poiste akadeemilises mahajäetuses nende endi rumalust. Väärib märkimist, et hiljem muutus ta selles suhtes järeleandlikumaks ja kaks nooremat poega saadeti ikkagi kooli.

      Arvestades, kui palju aega Bertie ja David koos veetsid – samuti nende distantseeritud suhet oma vanematega – pidanuksid nad omavahel lähedased olema. Kuid nendevaheline suhe oli ebavõrdne – vanema vennana hoolitses David nooremate eest ning jagas neile ka korraldusi. Nagu ta aastaid hiljem oma autobiograafias kirjutas: „Bertie oli alati minu kontrolli all.” Murdeea lähenedes näis selline üleolek Bertiet häirima hakkavat, nagu Hansell muretsevalt täheldas. „On erakordne, kuidas ühe inimese kohalolu teisele justkui „punase rätina” võib mõjuda,” rääkis ta.22

      See oli midagi enamat kui tavaline vendadevaheline rivaliteet. Lisaks sellele, et David vanem oli, oli ta ka nägus, võluv ja lõbus. Samuti olid mõlemad poisid varasest east peale teadlikud, et just temal on määratud ühel päeval Inglismaa kuningaks saada. Bertiel oli saatusega vähem vedanud – ta kannatas halva seedimise käes ning pidi isalt päritud x-jalgade raviks öösiti ja ka mitu tundi päevas jalgu lahastes hoidma. Veel oli ta vasakukäeline, kuid nagu tol ajal kombeks, sunniti teda nii kirjutama kui ka kõike muud tegema parema käega, mis talle psühholoogiliselt kindlasti hästi ei mõjunud.

      Lisaks nendele probleemidele – ja mõningal määral ka nende tulemina – oli Bertie hädas kogelemisega, mis endast juba kaheksa-aastasest peale märku oli hakanud andma. On isegi tõestatud, et kogelemisjuhud on sünnipäraste vasakukäeliste hulgas sagedasemad. Eriliseks väljakutseks oli k-täht – nagu sõnades „kuningas” või „kuninganna” – ning ühele kuninglikku perekonda sündinud lapsele oli see märkimisväärseks probleemiks.