ta lugupidamatult üksinda; kui ta jääb paigale, juhtub veelgi hullem: mees asub lahendama naise probleeme. Sest mehe vaist ei ütle talle, kuivõrd oluline on naisele lähedus, intiimsus ja osavõtlikkus ja et kõige enam vajab ta seda, et keegi ta ära kuulaks.
Osavõtt naise tunnetest paneb teda uskuma, et ta on väärt armastust ja et rahuldatakse tema vajadusi. Kahtlus ja usaldamatus sulavad.
Naisele on tohutu kergendus teadmine, et ta on väärt armastust, ilma et ta peaks selle välja teenima, – ta võib end lõdvaks lasta, anda vähem, saada rohkem.
Ta väärib seda.
LIIGA PALJU ANDA ON VÄSITAV
Et leevendada masendust, on veenuslased ametis oma tunnetest ja probleemidest rääkimisega. Nii avastavad nad oma masenduse põhjuse. Nad väsivad sellest, et peavad liiga palju endast andma. Neid kurnab see, et nad peavad alati kellegi eest vastutama. Nad sooviksid lõõgastuda ja kas või mõneks ajaks olla kellegi hoole all. Nad on väsinud kõike teistega jagamast. Nad tahaksid olla erilised ning et neil oleks asju, mis on vaid nende omad. Nad pole enam rahul olemast märtrid ning elamast teistele.
Veenusel elasid nad kaotus-võit-maailmavaate kohaselt. „Mina kaotan, et sina saaksid võita.” Kuni igaüks tõi teisele ohvreid, olid kõik hoolitsetud. Aga kui nad olid seda teinud sajandeid, väsisid nad ära pidevast üksteise eest hoolitsemisest ja kõige jagamisest. Nad olid küpsed võit–võit-filosoofiaks.
Ka tänapäeval on paljud naised lihtsalt väsinud aina andmast. Nad tahaksid aja maha võtta. Et õppida olema iseenda jaoks. Et hoolitseda ennekõike enda eest. Nad tahaksid saada emotsionaalset tuge kelleltki, kelle eest nemad ei pea hoolitsema. Marslased sobisid selleks täielikult.
Ses mõttes olid marslased õppinud andma ning veenuslased olid nüüd valmis õppima vastuvõtmist. Sajandite jooksul olid marslased ja veenuslased saavutanud oma arengus märkimisväärse taseme. Veenuslastel oli tekkinud vajadus õppida, kuidas vastu võtta, marslastel – kuidas anda.
Sama muutus toimub tavaliselt meestes ja naistes, kui nad saavad küpseks. Noores eas on naises rohkem tahet end ohverdada ja kujundada, et rahuldada partneri vajadusi. Mees on noorelt hoopis enam hõivatud iseendast ega teadvusta teiste vajadusi. Naine õpib küpsedes, kuidas pühenduda iseendale, et meeldida oma partnerile. Nagu mees õpib küpseks saades seda, kuidas paremini teenida teisi ja neist lugu pidada.
Mees õpib küpsedes, kuidas loobuda iseendast, kuid suuremaks muutuseks temas on see, et ta saab teadlikumaks, kuidas edukalt anda. Samuti õpib naine küpsemaks saades andmise uut strateegiat, kuid tema peamiseks muutuseks on see, et ta kaldub õppima, kuidas seada enesele piire nii, et ta ise saaks seda, mida soovib.
LOOBUMINE SÜÜDISTUSTEST
Kui naine arvab, et ta on andnud liiga palju, kaldub ta süüdistama partnerit. Talle tundub ebaõiglane, et ta on andnud rohkem, kui saanud vastu.
Kuigi naine pole saanud seda, mida ta on pälvinud, peab ta selleks, et suhteid parandada, mõistma, kuidas ta ise on oma probleemi süvendanud. Kui naine annab liiga palju, ei peaks ta oma partnerit süüdistama. Nagu mees, kes on andnud vähe, ei peaks süüdistama oma partnerit, et see on tema suhtes negatiivselt häälestatud ega taha vastu võtta. Kummalgi juhul süüdistamine ei toimi.
Mõistmine, usaldus, kaastunne, hindamine ja toetamine on need tegurid, mis hoiavad ära süüdistamise. Kui juhtub, et naine pahandab, võiks tema süüdistamise asemel talle kaasa tunda ning pakkuda tuge, isegi kui naine seda ei nõua, kuulata ta ära isegi siis, kui naise jutt kõlab algul süüdistusena, aidata tal avaneda usaldamaks meest, kes näitab üles oma hoolt pisiasjades.
Selle asemel, et süüdistada meest, kes näib andvat liiga vähe, võiks naine seda aktsepteerida ning andestada mehele tema puuduse. Eriti kui mees valmistab pettumuse, võiks naine uskuda, et mees tahtis anda enam kui andis, ning hinnata seda osa, mida ta siiski on andnud ning paluda temalt jätkuvasti abi.
PIIRIDE LOOMINE JA AUSTAMINE
Igatahes on kõige tähtsam, et naine teaks neid piire, kui palju ta võib endast anda, ilma et peaks pahandama oma partneriga. Lootmise asemel, et mees teeb kõik tasa, peaks naine ise hoidma tasakaalu ning reguleerima, kui palju ta endast annab.
Vaadelgem üht näidet. Jim oli kolmekümne üheksane ja tema naine Susan neljakümne ühene, kui nad tulid konsultatsioonile. Susan soovis lahutust. Ta kurtis, et on kaksteistkümmend pikka aastat andnud mehele oluliselt rohkem, kui temalt vastu saanud, ega suuda enam. Ta süüdistas Jimi loiduses, egoismis, romantika puudumises ja tema järele valvamises. Ta ütles, et tal pole enam midagi Jimile pakkuda, ning ta on valmis selle suhte lõpetama. Mees oli teda veennud, et ta läheks ravile, aga naine kahtles. Kuue kuu jooksul olid nad võimelised läbima suhtlemisõpetuse kolm astet. Praegu on nad õnnelikus abielus ja neil on kolm last.
1. aste. MOTIVATSIOON.
Selgitasin Jimile, et tema naine on kaheteistkümne aasta jooksul saanud sellise kogemuse, mis on temasse kogunud vaid vimma. Kui ta soovib päästa oma abielu, peab ta tegema palju selleks, et õppida naist ära kuulama, see motiveeriks nende edasist abielu. Kolm esimest seanssi istusime koos: julgustasin Susani väljendama oma tundeid ning aitasin Jimil kannatlikult mõista naise negatiivseid tundmusi. See oli kõige raskem osa nende tervistamise protsessist. Kui mees hakkas tõeliselt kuulama ning mõistma naise muresid ja rahuldamata vajadusi, sai ta üha enam motiveerituks ning jõudis äratundmisele, et ta peab end muutma, kui soovib taastada armastavaid suhteid.
Enne kui Susan leidis motivatsiooni suhte jätkamiseks, vajas ta teadmist, et teda kuulatakse ja et Jimile on tema tundmused olulised. See oli esimene aste. Alles pärast seda nõustus Susan, et nad on võimelised astuma järgmise sammu.
2. aste. VASTUTUS.
Teiseks astmeks oli vastutuse võtmine. Jim pidi tunnistama oma süüks seda, et ta polnud naist toetanud, Susan seda, et ta polnud seadnud selgeid piire. Jim õigustas ennast ja kõike seda, millega ta oli naist haavanud. Susan nõustus sellega, et just siis, kui mees oli teda alandaval viisil kohelnud (karjunud, nurisenud, pahandavalt nõudnud, põhjendamatult tujutsenud), polnud ta pannud asja piisavalt paika. Kuigi temal polnud tarvis end õigustada, tunnistas ta ka oma süüd osa probleemide tekkel.
Kuna naine võttis omaks, et probleemide teket oli soodustanud ka tema oskamatus seada piire ning kalduvus anda endast liiga palju, oli just tema võimeline rohkem andestama. Vastutuse võtmine oma probleemide eest oli peamine tegur tema pahameele leevenemisel. Nii said mõlemad motiveeritud, et õppida, kuidas teineteist toetada piiride austamise kaudu.
3. aste. PRAKTIKA.Jimil oli ennekõike vaja omandada oskus austada naise seatud piire, Susanil oskus neid piire seada. Mõlemad pidid õppima, kuidas väljendada oma siiraid tundeid lugupidaval viisil, praktiseerima piiride seadmist ja austamist teades, et aeg-ajalt võivad nad teha vigu. Vigade lubatus julgustas mõlemat praktika ajal. Siin on mõned näited, mida nad õppisid ja kuidas praktiseerisid:
• Susan harjutas end ütlema: „Mulle ei meeldi, kuidas sa minuga räägid. Ära palun röögi või ma lähen toast välja.” Kui ta mõne minuti pärast tõesti väljus, polnudki vaja teha enamat.
• Kui Jim esitas nõudeid, mis võinuksid naist pahandada, harjutas Susan end ütlema: „Ei, ma tahan praegu puhata,” või „Ei, ma olen täna väga hõivatud.” Ja Susan avastas, et mees oli pärast seda palju tähelepanelikum, sest mõistis, et naine on väsinud või et tal on kõik käed tööd täis.
• Susan ütles, et ta sooviks minna puhkusele. Kui Jim ütles, et tal on praegu liiga palju tööd, ütles naine, et ta võib minna ka üksinda. Mees muutis kiiresti oma ajakava ning soovis kaasa minna.
• Kui nad vestlesid ja Jim katkestas naist poolelt sõnalt, tavatses
Susan öelda: „Ma pole lõpetanud, palun kuula mind lõpuni.”
Mees hakkas pärast seda