Mehed on Marsilt, naised Veenuselt. John Gray

oli kõige raskem respekteerida seda, et ka naine muutub oma elus. Ta soovis, et Susan oleks ikka toosama tema järgi kohanenud partner, kellega ta oli kunagi abiellunud. Ta sai teada, et naisele on piiride seadmine sama raske, kui temal nendega kohanemine. Mees mõistis, et kui nad rohkem praktiseerivad, võivad nad muutuda teineteise vastu kenamaks.

      Kui mees mõistab nõudmisi, on ta motiveeritud endast rohkem andma. Kui ta austab ette seatud piire, on ta automaatselt motiveeritud endalt küsima, kuidas paremini käituda ning mida peaks endas muutma. Kui naine adub, et saamise nimel peab ta ette seadma piire, hakkab ta oma partnerile kohe rohkem andestama ning õpib tundma mooduseid, kuidas paluda tuge ja kuidas seda saavutada. Kui naine seab piire, õpib ta järkjärgult end vabamalt tundma ning saavutab rohkemat.

      ÕPPIDA SAAMA

      Nõudmiste esitamine ja piiride asetamine hirmutab naisterahvast. Ta kardab, et vajab liiga palju ning saab seepärast kriitika või koguni hülgamise osaliseks. Kõrvalelükkamine, hukkamõist ja mahajätmine on tema jaoks kõige valusamad asjad, sest sügaval sisimas elab temas alateadlik vale arusaam, et ta pole väärt midagi saama. See usk on kujunenud ja kinnitunud lapsepõlves iga korraga, kui suruti maha ta tundeid, vajadusi, soove.

      Naine on enamasti ülitundlik selle negatiivse ja vale usu tõttu, et ta ei pälvi armastust. Mida enam oli ta lapsena halva kohtlemise tunnistajaks või ise halvasti koheldud, seda tundlikum ta on. Seda raskem on tal määratleda oma väärtust ning tunda end pälvivat armastust. Alateadvusesse peidetud alaväärtuse tunne tekitab temas hirmu, et ta vajab teisi. Ta kujutab ette, et keegi teda ei aita ega toeta.

      Kuna ta kardab jääda toeta, lükkab ta tahtmatult tagasi toetuse, mida vajab. Kui mees saab sõnumi, et teda ei usaldata naise vajadusi rahuldama, tunneb ta end ärapõlatuna ning teeb kohe minekut. Naise lootusetus ja usaldamatus sünnitavad põhjendatud vajaduste esitamise asemel meeleheiteväljendusi, nagu ei vajakski ta midagi. Ta teatab mehele, et ei ootagi temalt tuge. Võiks öelda, et kui mees oli alguses motiveeritud vajalik olema, siis pöörati see asi vastupidiseks.

      Samas arvab naine ekslikult, et mees ei tahagi enam olla talle vajalik, kuigi tegelikult põhjustasid seda naise enda lootusetus, meeleheide ja usaldamatus. Hoomamata, et mehed vajavad usaldust, on naistel raske teha vahet vajalikkuse ja mittevajalikkuse vahel ning see viib neid segadusse.

      „Vajalik olemine” on meestele ihaldatav ja nõutav selleks, et pakkuda usaldusväärset tuge naisele, et too saaks teha mis suudab. See annab neile jõudu. „Mittevajalik olemine” seevastu hävitab vajaliku toetuse, kuna naine ise ju ei usu, et ta seda tuge saab. See tõukab mehi eemale, neil on tunne, et neid ei hinnata, et nad on tõrjutud.

      Naisi ajab segadusse mitte üksnes see, et nad vajavad meest. Eriti piinarikas on neile kas või väheselgi määral tunda end petetuna või hüljatuna. Nii raske on sõltuda kellestki ning olla siis tema poolt ignoreeritud, unarusse jäetud või kõrvale lükatud. Vajadus teiste järele asetab teda haavatavasse positsiooni. Kuid olla eiratud või petetud haavab veel rohkem, kuivõrd see kinnitab tema väärusku, et ta on naisena väärtusetu.

      KUIDAS VEENUSLASED ÕPIVAD TUNDMA OMA VÄÄRTUST

      Sajandeid kompenseerisid veenuslased oma alaväärtuse ürgset hirmu sellega, et olid üksteise vajaduste suhtes tähelepanelikud ja lugupidavad. Nad võisid endast lõputult anda, kuid ei tundnud end küllalt väärt olevat, et saada. Nad lootsid, et andmise läbi muutuvad nad väärtuslikumaks. Alles pärast sajanditepikkust andmist tundsid nad lõpuks, et on ka ise väärt saama toetust ja armastust. Siis vaatasid nad tagasi ning mõistsid, et olid tegelikult alati olnud toetamist väärt.

      Endast teistele andmise protsess valmistas neid ette oskuseks endast lugu pidada. Teistele andmise kaudu hakkasid nad nägema, et teised on tõesti seda väärt, et võtta vastu, ning selle põhjal nägid nad seda, et tegelikult pälvib armastust just igaüks. Seega nad mõistsid lõpuks, et ka nemad ise on selle ära teeninud.

      Kui väike tüdruk kogeb siin maa peal, et tema emale jagatakse armastust, tunneb ta automaatselt ka ennast seda väärt olevat. Ta saab kergesti üle veenuslaste sundusest anda endast liiga palju. Ta ei hakka kartma saamist, sest ta samastab ennast oma emaga, oma kõige lähedasemaga. Kui tema ema on õppinud seda tarkust, siis õpib ka tema selle ära tänu ema nägemisele ja tunnetamisele. Kui ema on avatud saamisele, õpib ka laps seda, kuidas saada.

      Veenuslastel aga polnud eeskujusid, seepärast kulus neil aastatuhandeid, et loobuda andmise sunnist. Kuid nähes, et teised on väärt vastu võtma, hakkasid nad taipama, et nad on seda ka ise. Nimelt sel maagilisel hetkel oli toimunud muutus ka marslastega, kes hakkasid ehitama kosmoselaevu.

      MILLAL OLI VEENUSLANE VALMIS MARSLASE TULEKUKS

      Kui naine mõistab, et ta tõesti pälvib armastust, avab ta ukse mehele, kes soovib olla andjaks. Aga kui ta alles pärast kümmet abieluaastat, kus ta on aina andjaks, mõistab, et ka tema ise väärib enamat, võib ta äkki ukse sulgeda ja mitte enam anda mehele võimalust. Ta võib tunda midagi taolist: „Ma olen sulle aina andnud, aga sina oled mind ignoreerinud. Sul oli võimalus. Ma pälvin enamat. Ma ei saa sind usaldada. Ma olen tüdinud, mul pole sulle enam midagi anda. Ma ei lase sul enam enesele haiget teha.”

      Kui asjad on nii, siis võin taas kinnitada, et sellised naised ei peaks andma enam rohkem, et parandada omavahelisi suhteid. Tõenäoline on, et nende partnerid annavad neile seda rohkem, mida vähem annavad nemad. Kui mees on ignoreerinud naise vajadusi, siis oleksid nad mõlemad nagu unes elanud.

Kui naine ärkab üles ja talle tulevad meelde ta vajadused, siis ärkab ka mees ning soovib talle rohkem anda

      Kui naine ärkab ja talle meenuvad ta vajadused, siis ärkab ka mees ning soovib talle rohkem anda. Võin ennustada, et partner ärkab oma letargiast ning teeb tõesti palju, et end muuta vastavalt naise nõuetele. Kui naine ei jaga enam end liiga palju, sest ta tunneb sisimas oma väärtust, ronib mees koopast välja ning hakkab ehitama kosmoselaeva, et tulla ja teha naine õnnelikuks. Ta võib sel ajal õppida, kuidas naisele endast rohkem anda, kuid hoopis tähtsam on saada teadlikuks sellest, et ta on jätnud naise hooletusse ning et ta tahab saada paremaks.

      See võib juhtuda ka teisel viisil. Tavaliselt, kui mehele tundub, et ta on õnnetu, et ta sooviks oma ellu rohkem romantikat ja armastust, hakkab tema naine äkki avanema ning teda uuesti armastama. Pahameele hanged hakkavad sulama ning armastus tuleb tagasi nende ellu. Kui hooletusse jätmine on kestnud pikka aega, võib võtta kaua, et terveneda, et hajutada kogunenud vimma, kuid igatahes on see võimalik. 11. peatükis arutleme selle üle, kuidas seda hõlpsasti teha.