Burti oma kompanii töötajatelt üle kogu maailma, aga ka valitsusagentuuridelt, kes müüsid Cougarile oma saladusi. Burtil paistis silmi ja kõrvi lausa kõikjale jaguvat. Allikaid oli igat laadi: rahulolematu KGB-lane, kes oli jäetud edutamata ja saadetud Limasse mõttetult rügama; Pakistani tuumafüüsik, keda CIA ise oli põhjalikult küsitlenud, kuna kahtlustas teda tuumatehnoloogia müümises. Burtile sai selgeks, et tuumafüüsik polnud isegi taibanud mõne detaili tähendust ja seepärast jättis need CIA ülekuulajatega jagamata. Siis oli Saksa naftatorude tootja, kellel oli Ida-Siberis leping ning kes ähvarduste ja sundimise peale – ja kui talle viimaks näidati fotosid temast endast ühes Moskva hotellitoas grupiseksi harrastamas – rääkis välja midagi, mis omaette võetuna oli täiesti ebaoluline. Kanada geoloog, kes uuris Arktikat. Taani puidukaupmees, kellel oli sidemeid ja äri Siberi põhjapoolseimas tundras. India välisluureteenistuse RAW liige, kes tegutses Moskvas. Veel üks KGB luureametnik – seekord Burti palgal –, kellel oli koht Venemaa föderaalse julgeolekubüroo (FSB) majandusosakonnas. Ühe Moskva kõrgema klassi eskortagentuuri boss, kes hiljem mõrvati kuklalasuga sillalt, mille all ta juhtus jalutama – nemad ja teisedki andsid kilde, millest Burt liimis kokku hindamatu luureamfora. Ja viimaks oli veel üks sakslane – täpsemini tuumafüüsik –, kellega Burt sõbrustas Bilderbergi konverentsil, maailma riigijuhtide ja nende külaliste iga-aastasel salajasel kokkusaamisel. Hiljem oli Burt tüseda prillikandja sakslasega koos pidulikult õhtustanud ning pakkunud talle uurimistöö tarvis isiklikku rahalist toetust, justkui oleks tegemist tema parima sõbraga. See sakslane, nimega Bachmann, Bilderbergi ühekordne külaline, olevat lähimate Cougari-kolleegide sõnutsi Burti silmad avanud. Nad jutustasid, kuidas pärast mitut kohtumist Bachmanniga olevat Burt aimanud, mida ta säärase õhinaga meisterdas, aga selle piirjooned kippusid aeg-ajalt laiali valguma. Luureobjekti tont vilksatanud Burti silmade ees. Ise võrdles ta seda hoone arvutijoonise nägemisega, ilma et tema käsutuses oleks vahendeid hoone realiseerimiseks. Muidugi, pärast ühte kuud usalduslikke õhtusööke Bachmanniga ja heldeid rahaeraldisi talle, andis Burt oma alluvatele käsu tegutseda. Pilt tuli ja läks ning nüüd soovis ta tõendeid, mis teeksid selle reaalseks, kolmemõõtmeliseks, kestvaks. Burtile kõige lähemal seisjad rääkisid, et tema silmisse tõi sära väljavaade luurealasele triumfile, mis kunagi tulevikus asetuks tema elutöö tippu. Oleks Burti vahvale elule kuldkrooniks. Ent selle tarvis oli vaja Venemaale agent saata.
Sellest hetkest läks infokogumine üle operatsiooniks. Äkki tegid Cougari võltsijad usinalt tööd, igaüks teistest eraldi, nii et keegi ei saaks teada, et fiktiivset identiteeti loodi Annale. Mongoolias, Soomes ja Venemaal tegutsevad agendid osutasid marsruutidele, võimalikele probleemidele ja nende lahendustele. Anna äratoomiseks Kaug-Põhjast osteti Soome põhjarannikul asustamata saar1. Sellelt saarelt oli kolmepäevane teekond Jenissei jõe suudmeni, kust Anna otsustati üles korjata, aga see oli kõige parem lahendus. Juba Anna väljatoomine Venemaa põhjarannikult oleks piisavalt raske. Larry ise suunati koos veel kolme inimesega Mongoolia mäekurusse kolm nädalat enne Anna piiriületamist. Ja kogu aja hangiti Ameerikas Burti kolmekümne kaheksa hektari suuruses New Mexico osariigi rantšos Annalt endalt teavet, mida võis evida vaid endine KGB polkovnik ning siis juhendati, kuidas seda kohapeal kasutada. Arvatavasti olid tema ja Burt ainsad inimesed, kes teadsid kogu lugu.
Viimaks olid kolm Cougari töötajat, kes viidi vargsi Venemaale ning kelle ülesandeks oli Annat jälgida, tema seljatagust valvata, vajaduse korral tema eest surra – seda igatahes enne, kui Anna kaob tundrasse, kuhu nad ei saa talle järgneda. Nad vaatleksid Annat Krasnojarskis, nii et naine pole vähemalt mõnda aega täitsa omapäi.
Burt Milleri meeskond, kes oli aegsasti sisseseatud peidikute ehk “surnud postkastide” abil seiranud naise liikumisi linnas, jälgis samuti sündmusi Sverdlovski tänaval, kui saabusid MVD uurijad. Nad olid uurijaid vaadelnud enne Anna naasmist sadamast ning enne, kui Anna neid ise tähele pani.
Kõigepealt pälvis nende tähelepanu üks politseinik, aga siis saabus politseiauto, mida juhtis nooremapoolne mees, ning siis tegi esimene neist mobiiltelefoniga kõne, mis ilmselt põhjustas MVD saabumise. Miks MVD? See oli Anna vaatlejatele kõige suurem šokk. MVD osalus viitas millelegi palju suuremale kui tavalisele kuriteole. Kas see tähendas, et Anna oli avastatud? Ent seejärel tunnistasid vaatlejad, kuidas MVD sõdurid viivad põiktänavalt ära surnukeha. Vaatlejate hirmud taandusid, aga kohe tulid peale uued mured.
Rühma kaks meessoost liiget, Clay ja Sky, ning üks naine, Eileen, kes kõik olid missiooni eel määratud Annat julgestama – olid tema käike linnas jälginud juba kolm päeva, tema saabumisest peale. Ise olid nad tulnud peaaegu nädal varem. Nüüd, kui paneelmaja ümber oli MVD sõduritest ahelik ning kantpeadest MVD uurijad kõigepealt vaatasid laiba üle ja siis viisid ära, mõistsid kõik kolm, mida see kaasa toob. Järgmisena küsitlevad siseministeeriumi mehed majaelanikke. Oli vaid aja küsimus, mil neile saab teatavaks Valentina Asajeva, ajutisest elanikust naise nimi, kes nagunii langeb kahtluse alla.
Niipalju, kui keset vaenlase territooriumi üldse võimalik, oli usin ja hästi väljaõpetatud saatemeeskond linnas nädala varjus püsinud ning üpris veendunud, et neid pole avastanud ei Anna ega keegi vaenulik tegelane. Nad kandsid ette nii Burt Millerile isiklikult kui ka Milleri rantšos New Mexicos asuvale operatsioonikeskusele, mis oli üksnes missiooni tarvis rajatud. Pärast pimedusperioodi, mil naine polnud veel nende vaateväljas – alates riigipiirist, kuni linna endani –, olid nad näinud teda saabumas, jälginud, kuidas ta vana naisega turul suhtles – ja siis, kuidas ta üürib Sverdlovski tänava majas korteri. Nad jätkasid Anna järelevalvet siis, kui ta plaanikohaselt käis jõesadamas tööd otsimas, ning pidasid teda eemalt silmas, kui ta tegi lühikesi käike, et süüa osta või linnas laiali paiknevaid surnud postkaste üle vaadata.
Rõõmsa uudise, et Anna saabus Krasnojarskisse, edastas rühm otsekohe Ameerikasse ja ühtlasi Milleri eksfiltratsioonibaasi Soome saarel, mis asus Vene Kaug-Põhjale kõige lähemal. Nüüd tunnistas rühm Krasnojarskis kasvava ärevusega, kuidas sündmused Sverdlovski tänaval arenevad, ja arutas, kuidas naist hoiatada.
Vaatlusrühmale kujutasid Sverdlovski tänav ja maja, kus Anna oli üüritoa leidnud, endast katsumust. Siin oli raske vaadelda, ilma et seda paratamatult märgataks. Siin polnud tänavakohvikuid, kus rühmaliikmed saaksid üksteist välja vahetada ning rüübata seejuures ärasolgitud kohvi või teekannu loputusvett; kauplusi, kus inimene saaks üldse mingi põhjendusega aega parajaks teha; turulette, kust saaks ajalehe osta, sigaretti suitsetada ning arutada päevasündmusi teiste ilma töökohata logelejatega. Õigupoolest polnud siin üldse mingisugust tänavamööblit – see oleks olnud Sverdlovski tänaval täiesti naeruväärne. Maja, kus Anna ööbis, oli tohutu monument lagunevale nõukogude teras- ja betoonehitusele ning see seisis äraneetute elurajoonis. Vaatlejal polnud siin muud teha, kui seista ja vahtida, kuni ta kas arreteeritakse hulkumise eest või möödakõndiv röövel annab talle nuga.
Ilma hea loota, nagu Annal, ning ilma vene töölise rõivasteta polnud vaatlejatel võimalik üürida tuba vastasmajas, mis oli samavõrd lagunenud kui tema oma, näides halva nõukogude naljana.
Erinevalt Annast polnud tema vaatlejad mitte venelased, vaid ameeriklased, kes kõnelesid vene keelt liigagi soravalt. Muidugi olid nad nutikad ameeriklased, kes olid luuretööks põhjalikult välja õpetatud. Ent keele valdamisest polnud kunagi küllalt ning salaoperatsiooni tarvis oli kõigepealt tarvis katet. Kaks meest ja üks naine, kes rühma moodustasid, oleks kohe kahtlust äratanud, kui nad oleksid üritanud tuba üürida, iseäranis säärases vaeses rajoonis.
Clay ja Sky olid eksitavalt poisilikud täiskasvanud, kellele oli õpetatud vaatlemist, käsi- ja tulirelvadega võitlemist ning šifreerimist. Eileen oli nende juht, kelle ülesandeks oli vaatlejaid endid silmas pidada. Tema erioskuseks oli hoida salajas ja tähelepandamatuna nende tõeline identiteet. Eileen oli nähtamatusekunstnik, aga Sverdlovski tänaval polnud vaatlejal kuidagi võimalik nähtamatu olla.
Nad olid reisinud läbi Venemaa kraadiõppurite kattevarju all, kes õpingute järel lustlikult puhkavad. Krasnojarsk oli veel üks Siberi raudtee äärne ajalooline linn. Lenin oli korra jõelaevaga sealt läbi sõitnud. Nõukogude ajal oli sealne sõjatööstuskompleks välismaalastele suletud. Linna revolutsioonieelne ja – järgne