sõita ruttu laevaga Igarkasse, metsatööstuslinna, kuhu jõudes on kaks kolmandikku teest Norilskisse juba seljataga. Igarka oli tema järgmine peatuspaik ja vähemasti sinna pääseks legaalselt. Aga selleks vajas ta tööd.
Lisaks võltsitud isikuttõendavatele dokumentidele olid tal puhvaikataskus teised võltsdokumendid, mis kuulutasid, et ta on vilunud masinist ja hooldustöötaja nendel tohututel saekaatritel, mis päevad ja ööd lõikavad Siberi metsa ekspordi tarvis palkideks või plankudeks. Anna oli Ameerikas iivelduseni tutvunud sarnaste Rootsi saekaatritega, kuni ta tundis neid läbi ja lõhki. Ta teadis, et saab tööga hakkama, kuniks tal on vaja Igarkasse jääda.
Ent mingil hetkel, kui ta juba on kauges metsatööstuslinnas, peab ta välja murdma – üksinda – ning suunduma kaugemale põhjakaarde.
Neidki mõtteid katkestas järsku ligitikkuja.
“Ivan,” ütles äkki hääl tema kõrval ning naine tundis brigadiri alkoholi- ja sibulasegust hingeõhku taas ülalt oma näole uhkavat. Ivan seisis nüüd naise kehale liiga lähedal. “Minu nimi on Ivan,” seletas mees ning naine märkas tema kollaseid, augulisi või murdunud hambaid. Mehe punane nina ja põsed olid rõugearmilised. Mehe lõual oli puusöe värvi habemetüügas, kuhu oli kogunenud tööstussudu osakesi.
Ent kõige vähem meeldisid naisele Ivani silmad, millel oli himur, palavikuline ja visa pilk.
“Ja sina?”
“Valentina,” vastas naine, pärast piisavalt pikka pausi, mis tõendaks, et ta ei soovi mingit intiimsust.
Järsku haaras mees naise käe oma suurde libedasse pihku. Ta oli tugev mees. Ta ei lasknud lahti ega lõdvendanud survet ning naine ei tõrkunud. Ükskõik, kui väga ta oleks soovinud – ja suutnud – meest auklikust tsemendist platsile heita, pidas ta ahvatlusele vastu. Mõistagi läheb naisel Ivani vaja ka pärastpoole. Esmajoones ei saa naine Ivani peale vihastada, sest muidu ei võetagi teda tööle.
Annat oli välja õpetatud, kuidas mehel kael murda, tema ninaluu ajukoopasse lüüa või mõnel käratumal moel kahjutuks teha. Paraku ei saanud naine säärast väljaõpet siin demonstreerida. Tema tõeline väljaõpe polnud mitte saekaatri masinisti, vaid Venemaa välisluureteenistuse kõrgelt autasustatud endise liikme oma. Teenistuse, mille kõige vihatumaks ja tagaotsitumaks reeturiks ta oli saanud.
Nii et praegu võib brigadir Ivanist olla talle kasu. Hiljem, mõtles naine mornilt, pean ma temaga ühel või teisel viisil tegelema.
“Tule kaasa,” ütles mees valjult tema pea kohal. Kõva häälega tegi ta teatavaks oma kõrgema, ametliku positsiooni. “Ma ajan paberiasjanduse korda.” Ent Ivan seisis ikka paigal, vaadates naist liiga pikalt, nagu ennegi. Irve tema suul ja läige tema silmades väljendas täiesti ebameeldivat sõnumit, mida ei saanud kaksipidi mõista.
“Ma jaksan oodata küll,” vastas naine tuimalt. Ta peab olema tuim, teiste moodi. Ta ei tohi üles näidata mingit arukust, ei tohi olla tõrges ega trotslik – ja ennekõike peab varjama oma erilisi oskusi.
Mehe käsi oli ikka veel naise käe peal, mida ta pigistas valusalt. “Sa oled tugev,” kõneles mees nüüd juba teatava imetlusega ning katsus lihaseid tema puhvaika all. “Kuidas sa nii tugevaks said?”
“Üksnes tööga,” vastas ta tuhmilt.
Seekord polnud mehe sõnades midagi küsivat. “Tule kaasa,” ütles ta ning tiris naise jõuga järjekorrast välja. Mehe järel läks naine ette kolmest inimesest ning sisenes vaguralt pimedasse majakesse.
“Dokumendid!” käsutas mees, kui nad olid sees.
Naine ulatas talle võltsitud sisepassi ning tunnistuse, mis tõendas, et ta on tööks sobiv. Mees viskas need lauale. Laua taga istus ametnik, kellel oli alkohooliku tursunud nägu ning ninast jooksis tatti, mida ta aeg-ajalt pühkis suult jopivarrukale.
Paistis, nagu oleks ametnik armetutest hädavarestest tüdinud. Aga naine oli teistsugune, nagu mees otsekohe märkas. Mees saatis Ivanile oma verd täisvalgunud silmade küsiva pilgu.
Eestööline noogutas ametnikule märguandeks. Ametnik paiskas välja kibeda suitsupilve “Kosmose” sigaretist, mis tolknes kahe esihamba vahelises tühikus, ning uudistas põgusalt dokumente. Siis suunas ta oma pilgu naisele, peatudes liiga pikalt tema näol ja rindadel, mille piirjooned aimusid isegi kottis tunkede ja puhvaika alt. Viimaks võttis ta lauasahtlist blanketi, kuhu ta kirjutas naise andmed, ning vajutas peale metsakombinaadi templi. Siis sirgeldas ta templijäljendile oma nimetähed. Ta pilgutas Ivanile vandeseltslaslikult silma ja pöördus naise poole.
“Kus sinu asjad on?” küsis ametnik.
Enamalt jaolt kandsid sabasseisjad vara endaga kaasas – nagu see lisaks lootust, et nad pääsevad laevaga Igarkasse.
“Toon need paari minutiga ära,” vastas naine samasuguse vaevaliselt lootusrikka häälega, mis iseloomustas teisigi.
Ametnik lükkas dokumendid üle laua naise poole, kes peitis need puhvaika alla ja sulges tõmbluku.
“Laev lahkub kell viis,” rääkis ametnik. “Selle nimi on Rossija. Kolmas kai.”
Veidi alla üheteistkümne tunni, mõtles Anna.
Ivan pöördus naise poole. “Laeval näeme siis.” Brigadir irvitas nüüd laialt ja selle tähendus oli selge. Aga ta ei piirdunud vihjega. “Ma igatsen seda,” kõneles ta. “Võid kindel olla, et ma kohtlen sind, nagu sinusugune naine väärib.”
Siis lükkas Ivan naise uksest välja. Tibutas ikka veel.
Brigadiri lubadus tõi naise teadvusse uue ohu. Vajaduse korral… vajaduse korral murrab ta mehe kaela, saab temast lihtsalt lahti. Annal polnud enam hingepiinu, mis olid teda nelja päeva eest piiril kimbutanud.
Ta ruttas läbi uduvihma mööda kaid, eemale inimestest, kes nihkusid järjekorras väheke edasi. Anna tundis vaimustust, et ta sai töö ning pääses Igarkasse.
Kui ta oli kailt lahkunud, tundis ta ennast brigadir Ivani raskest pilgust vabana. Jõesadama taga, põiktänava ääres, mis oli üle külvatud külmast tekkinud kraatritega otsekui mürsulehtritega, oli odav tuba, mille ta oli kolm ööd tagasi ühelt eidekeselt musta turu hinnaga üürinud. Sinna oli Anna jätnud oma koti, välja arvatud relv ja laskemoon. Üksteist tundi. Ta läheb Ženja korterisse tagasi, joob koos vana naisega kohvi, ostab süüa ning siis toob oma koti ära, teekonnaks põhja. Võib-olla magab veidi enne laeva lahkumist.
Ent kui ta astus ümber nurga Sverdlovski tänavale, siis ta tardus. Isegi hoolikale kõrvaltvaatajale olnuks see paus vaevumärgatav. Anna jätkas nimelt otsekohe kõndimist ning läks aeglaselt teisele poole tänavat, majast vasemale, nii et pealtnägija oleks vaevu täheldanud tema sammudes vahet.
Mida Anna oli näinud, muutis tema rõõmujoovastuse otsekohe süngeks kaitseseisundiks. Ta oli kõigeks valmis, mis tahtis tegemist.
Anna hoidis pea maas, kui ta kõndis teisel pool tänavat edasi, püsides võimalikult kaugel paneelmajast, kus tema kott oli. Anna kõndis edasi hajameelsust teeseldes, veel ühe jalgu lohistava inimesena ehkki tema mõistus oli täiesti valvas. Tema refleksid olid pingul, tema tähelepanuvõime maksimaalne.
Paneelmaja ees oli ta näinud politseilinti ning selle ümber siseministeeriumi erirühma ja MVD uurijaid, kes ümbritsesid hoone sissepääsu ja põiktänavat. MVD kahepäise kotka embleem lausa riivas tema silma ning paisus kujutlustes üha suuremaks.
Kuues peatükk
Võõral maal on agent paratamatult üksinda ning see üksildus on seda kõledam, et vaenulikul territooriumil on ta ümbritsetud inimestest, kellest igaüks võib teda reeta või lihtsalt pentsikut käitumist märgata ja kusagile teatada. Anna Resnikov ei tegutsenud Krasnojarskis täiesti üksinda. Seda poleks Burt Miller lubanud ning sedamoodi poleks ükski luureagentuur, privaatne või riiklik, taolist keerukat ja väga riskantset operatsiooni korraldanud. Burt oli Anna missiooni põhjalikult ette valmistanud peaaegu aasta.
Kõigepealt olid kuude kaupa Cougari osakondadesse laekunud infokillukesed, kõmu ja tühipaljad oletused; iga