tööstuslinna keskele ning mis erineval määral mürgiste heitmetega rikkusid õhku, mida inimesed hingasid, ja taevast, mis neid kattis.
Kail konutajate taga voolas lai rohekaspruun Jenissei jõgi jäisena läbi dokkide ja räämas kaide, millel turritasid kraanad laevade lossimiseks. Ka jõgi suundus polaarjoone taha, et suubuda Kara merre, ent tarmukusega, mille kõrval kail seisvad inimesed paistsid poolsurnud.
Saba nihkus ning Annagi astus ette.
Ta nentis, et jõesadama kiivas kaid, mille all jõgi edasi tulvas, olid alles äsja lumest vabanenud. Roostetanud laevad, mis praegu kaide ääres seisid, tõmmati talveks kaldale, kuna jõgi kattus siis osaliselt jääga, aga paistis, nagu laevad oleksid hüljatud juba aastakümneid tagasi ning jäetud Krasnojarski alumiiniumisudu meelevalda.
Kuid enamalt jaolt hoiti laevade mootorid üllatavalt heas töökorras – Anna kuuliski neid nüüd – tänu vajadusele masinatest ja inimestest viimane välja pigistada. Palju laevu olid üle saja aasta vanad. Jõevesi, kus nad sõitsid, ei mõjunud nii korrodeerivalt, nagu soolane vesi merelaevadele.
Kõige – majakese, järjekorra ja saginat täis kaide – taustal oli Anna teadlik reostatud linnast, mis laiutas avaral Siberimaal, nagu haige ja alatasa kähisev monstrum.
Anna langetas jälle silmad, kiigates üksnes aeg-ajalt oma nokkmütsi alt kas paremale või vasemale. See oli vaistlik käitumine, mis oli tingitud spiooni alalisest valvelolekust. Tõeline Anna Resnikov oli alati olnud üks kahest: kas tagaajaja või tagaaetav. Siin, vaenlase territooriumil, oli ta kahtlemata viimane. Ta ei saanud lubada rohkem apse, nagu piiril.
Laev andis taamal signaali, justkui ta ei maldaks kauem seista. Mitu laeva valmistus aasta esimeseks sõiduks mööda Jenissei jõge. Roostetanud künad toetusid kurnatult kaide vastu, poolenisti täis trümmid õõtsutasid neid siia-sinna. Üksnes uuem reisiparvlaev, mis viis väheseid turiste osa teed polaarjooneni ning puhkas omaette kai ääres, näis teekonnaks sobivat.
Kuulmist lämmatas diiselmootorite testimise hääl kahe tuhande neljasaja kilomeetri pikkuseks sõiduks jõge mööda polaarjoone poole ja sellest kaugemalegi. Vahest seegi seletas, miks töötutel oli pea longus. Masinate müra ning brigadiri karjumine või stividoride hõiked tegid vestluse peaaegu võimatuks.
Brigadir oli lärmakas 193 cm pikkune hiiglane Ivan, kes oli sündinud ja üles kasvanud Siberi taigas ning põlvnes XIX sajandi vene asunikest – nagu ta sabasseisjatele koheselt kuulutas. Ta vaatas põlgliku irvega järjekorra üle. Aga kui tema silmad puhkasid juba mitmendat korda Anna peal, muutus tema näoilme pingsaks ja himuraks. Täpselt seda Anna ei soovinudki – et teda tähele pannakse ja ammugi mitte brigadiri jõllitamist.
Järjekord oli Anna viinud peaaegu majakese lävele.
Ta püüdis Ivani silmi vältida. Ta oli majakesele piisavalt lähedal, et kiigata selle sisemust, vaevalt muud kui lihtsalt betoonkasti. Anna nägi hämarat ruumi, mis oli sisustatud – kui nii sobis üldse öelda – üksnes kulunud puulaua ja kahe puutooliga, millest üks oli mõeldud suvetöö soovijale. Jõeäärne Igarka metsakombinaat vahetas talvist kärbitud koosseisu nappideks suvekuudeks suurema vastu. Kuna jää oli murdunud, siis laevad suutsid viimaks töölised allajõge viia. Igarkat ümbritsevatest tohututest jõeharudest, tuhat seitsesada kilomeetrit põhja poole, leiaksid suured lahtistest palkidest parved peagi tee suurde Põhja-Jäämere sadamasse Diksonisse.
Ivani eiramiseks uuris Anna viletsat hoonet, kus otsustati töölevõtmine. Ilmselgelt oli see kehvadest materjalidest, mille pakaselised talved olid praguliseks teinud. See kujutas endast vaevu muud kui kahvatut pudeneva tsemendi hunnikut.
Välimuse järgi otsustades olid selle püstitanud enam kui poole sajandi eest Stalini orjad diktaatori eluajal. Nälginud ja läbipekstud poliitvangid, kellele anti ehitamiseks käsk, kes ei osanud betooni valmistada või puudusid neil selleks õiged seadmed.
Ehitise jalamit silmitsedes leidis Anna neli kihti ebatasaselt laotud telliseid. Need olid nii kehvasti tehtud, et paelus Anna pilku hulgaks ajaks, ning siis haaras brigadir võimalusest kinni. Ta tuli Annale liiga ligidale ning rääkis talle otse kõrva. Täpselt sellist juhust oli mees oodanudki.
“Nii läheb, kui tööd teeb poliitvangidest rämps!” mõnitas ta, osutades noogutusega tellismüürile.
Anna keeras talle selja ning mõtles tulevikule.
Kaks tuhat nelisada kilomeetrit põhja poole sellest, kus ta seisis, Kara mere ääres, kus Jenissei jõgi suubus Põhja-Jäämere soolastesse vetesse, oli jää veel kõva, kohati kolm meetrit paks. Nüüd, kevadel, põhjustas lõunapoolse lumesulavee ja põhjapoolse jää kohtumine igal aastal ummistusi. Jää vastu surutuna paisus sulavesi ohtlikuks vooks, mis pühkis jõekallastelt tuhandeid puid ja tonnide viisi kivirahne. Viimaks pühkis pöörane tulvavesi jõesuudmest ära jääpangad, mis olid selle teed takistanud. Jääpankade kõrvulukustavat raksumist oli kuulda kuueteistkümne kilomeetri kaugusele. Lõpuks jahvatas hoovus jääpangad vastu üksteist ja mereäärseid lagedaid kaljusid puruks.
See sündmus tähistaski talve lõppemist seal, kus Jenissei jõgi suubus Kara merre. Marutsev magevesi paiskas siis tuhanded jääpangad Põhja-Jäämerre ning üpris kaua oli Kara meri täis puutüvesid, mis soolases vees ja nõrgukese Kaug-Põhja päikese käes aeglaselt pleekisid.
Maikuu lõpp või juunikuu esimene pool – sõltuvalt talve ränkusest – oli aeg, mil laevad võisid pärast seitsmekuist jää ülemvõimu viimaks põhjakaarde kursi võtta. Igarkas ja sellest kaugemal, Dudinkas, alustatakse iga-aastast puidust sadamarajatiste ülesehitamist, mis olid aegsasti lahti võetud, et kevadine suurvesi neid ära ei lõhuks ja merre ei pühiks.
Anna vaatas jälle häiritult ringi, ilma kuigivõrd pead kergitamata ning taas leidis ta, et brigadir jõllitas teda. See ei meeldinud naisele ning mees ei pööranud oma pilku eemale. Kas ta kahtlustab midagi? Ei, see oli võimatu. Tõenäolisemalt oli mehe huvi naise vastu, vaatamata Anna sagrisele ja kasimatule välimusele, tingitud sellest, et mees kujutles teda mõnes Krasnojarski stripibaaris või bordellis. Anna oli brigadiri masti meestega harjunud. Olgu pealegi. Tal olid dokumendid korras.
Siis suunas ta aeglaselt oma pilgu jõllitavast mehest eemale: sadamale, jõele ning õudsele linnale.
Anna kandis vanu kollaseid botikuid, luitunud pruune tunkesid, mis olid tema jaoks number liiga suured, ning tunkede peal sinist puhvaikat, mis samuti oli porine, tahmane ja tuhmunud. Ta oli kraami ostnud ühest linnaserva kaltsukast. Kui Anna oli juba varem oma juuksed lühikeseks lõiganud ja mustaks värvinud, siis nüüd peitis ta neid rohelisest vildist ja klappidega sõjaväemütsi alla. Anna oli suure hoolega muutnud oma nägu töölistega sarnaseks, võttes appi tahma ja masinaõli. Linna lämmatava kollakashalli sudu osakesed, mis kleepusid naise muidu klaarile nahale, olid päriselt.
Taas astus ta ettepoole, kontorisse lasti järgmine tööline.
Anna uskus, et igaühele, kes teda näeb, isegi üleliia uudishimulikule brigadirile, näib ta XXI sajandi Venemaa tavalise vaesunud kodanikuna, kes otsib tööd. Aga kui keegi peaks selles kahtlema, siis on tal puhvaikataskus võltsdokumendid, et tõestada, kes ta on. Ta reisis Valentina Asajeva nime all.
Ta oli Ida-Siberi linna Bratski elanik – nii seisis paberites kirjas. Vene sisepass, mida oli kulumist jäljendades määritud ja nühitud, lubas tal ringi liikuda igal pool Krasnojarski krais, mis ulatus Mongoolia piirist Põhja-Jäämereni. Üksnes arktiline Norilski linn – tema sihtkoht pärast Igarkat – oli suletud paik. Elanike arvult teine polaarjoonetagune linn maailmas oli 2001. aastast peale kinni kõigile, kellel polnud eripassi. See oli keelatud mitte üksnes välismaalastele, vaid ka kõigile eripassita venelastele.
Anna mõtted rändasid peaaegu unes tema ülesande ja selle järgmise etapi juurde. Isegi tema, äärmiselt julge ja enesekindel naine, pidi tunnistama, et see on meeleheitlik hüpe tundmatusse.
Ent kusagilt – ja ta oli selles täiesti veendunud –, kusagilt polaarjoone tagant leiab ta üles mehe, keda ta otsib – Vassili Krjutškovi. Kas see juhtub just orjatööga ehitatud Norilskis – räpases, rüvedas linnas, mille heitmed olid kaheksakümne kilomeetri raadiuses tapnud kõik puud – või sellest