sõrmedega taldadelt maha kratsinud. Selge, et ühel kingal, nimelt vasemal, oli tald ära võetud ja siis tagasi pandud. Ja hoolimata eilse koleda öö – Bachmanni surmaöö – vintsutustest näisid vasema kinga õmblused väga värsked ja mitte eriti osavalt tehtud. Need paistsid odava vene tööna. Elukutseline saksa kingsepp poleks nii kohmakas olnud.
Petrov heitis taas pilgu selja taha, põiktänavale, ning kui midagi kahtlast silma ei hakanud, siis võttis ta mundritaskust noa ning lõikas katki paksu niidi, mis ühendas talda kinga nahksisemusega. See nõudis ikkagi vaeva, kuigi tallaõmblused polnud eriti head. Selleks ajaks, kui ta oli talla lahti saanud, kinganinast kuni kontsani, oli ta higist märg, ehkki mitte päriselt jõupingutuses, vaid pigem murest, et teda tabatakse asitõendite rikkumiselt. Nimelt polnud see enam tavalise operativnik’u asi. Sellega oleksid pidanud tegelema tähtsamad isikud, otse siseministeeriumist. Ohver oli ju välismaalane.
Kui ta oli talla nii kaugele taha painutanud, kui suutis, siis leidis ta kahe nahakihi vahelt tihedalt õhukesse läbipaistvasse kilesse mässitud ja kokku volditud paberikimbu. Oletatavasti oli seda volditud kuus või kaheksa korda – nii palju, kui seda üldse sai voltida. Paberipatakas tegi arvatavasti mehel käimise ebamugavaks. Ent patakas oli jäänud nähtamatuks ning selle avastamiseks oli ta ise pidanud kinga ära lõhkuma.
Petrov, kes nüüd jälle põlvitas, pidi ikkagi hinge tõmbama. Lõpuks sai ta pea selgeks. Ta pigistas kilepakendis paberid oma suurde rusikasse, tegi teise käega pintsakunööbid lahti ning libistas paberipataka piinlikult puhta vormipintsaku sisetaskusse, mille ta nüüd poriga määris, enne kui nööpis selle jälle kinni.
Ta ei mõelnud selle peale, mida tegi. Õigupoolest polnud ta kunagi varem niiviisi käitunud – asitõendeid kõrvaldanud. Tõenäoliselt hakkas ta kartma, et juhtum mätsitakse kinni, aga ei võinud seda kuidagi kindlalt teada.
Arvatavasti oli ajendiks salatsemine, mis oli järgnenud tema naise surmale kiirituslekke tõttu. Petrov poleks uut kinnimätsimist talunud. Kui Vene korrakaitseorganite juures võis üldse milleski kindel olla, siis selles, et nad on korrumpeerunud ega hooli tõest põrmugi. Kui ta oli oma naist alt vedanud, siis Bachmanni ta alt ei vea. Seda mõrva ei jäeta lahendamata. Seda mitte.
Nüüd seisis ta juba püsti ja oli tänavakesel ikka üksinda. Ta oli taas leitnant Petrov. Ta tegi veel ühe nendingu: Bachmannil polnud kaasas ei kohvrit, reisikotti ega portfelli. Eeldatavasti oli käsipagas varastatud, nagu sularaha ja krediitkaardid. Ta jättis selle fakti pärasteks.
Ta heitis ohvrile veel ühe pilgu ning meenutas vara-hommikust mõlgutust oma korteris, kuidas Siber on tapetud inimeste luudega üle külvatud. Kui arvesse võtta miljoneid – õieti kümneid miljoneid – vägivaldseid tapmisi, mis olid sellel tohutul kõnnumaal eelnenud aastakümnetega aset leidnud, siis mis tegi selle eriliseks? Nimelt oli Aleksei Petrovile iga surmajuhtum märkimisväärne, lausa tähtis ja kordumatu. Lisaks sellele, et teda ei ahvatlenud altkäemaks, eristas ka see joon teda oma ülemustest. Mitte ükski inimene polnud tähtsusetu. Ülemuste meelest võis Siberis asetleidev surm olla sama tähtsusetu kui Siberis langev lumehelves – kaduvväike, märkamatu, tühine. Ent mitte Petrovile.
Ent nüüd ta teadis, et peab kähku tegutsema, nagu politseileitnant Petrovi kohus.
Et ohver oli välismaalane, muutis kõike. Ta teadis seda otsekohe, kui oli silmanud mehe välismaist passi. Nüüd oli see teiste, mitte tema, mitte ühe lihtsa politseiniku asi. Ta peaks otsekohe kõrgematele organitele ette kandma. MVD inimesi tuleb otsekohe informeerida või tal on lips läbi. Säärase mõrvaga tegelevad nemad. Siseministeeriumi töötajad ei salli neile asja üle andmisel vähimatki viivitust.
Kolmas peatükk
Anna Resnikov seisis jalgu järel lohistavate töötute sabas, mis lookles mööda Krasnojarski jõesadama kaisid. Kolm päeva oli linna saabumisest möödas ja käes oli 2. juuni. Ta ootas külmas õhus, kell kuus hommikul, – tusaselt, teisi jäljendades –, et olla saba alguses, kui allajõge paiknevasse Igarka metsakombinaati hakatakse töölisi palkama.
Ent sisimas oli naine rahutu, mis oli tema kohta ebaharilik. Rahutuks ei teinud missiooni järgmine osa – Igarka metsakombinaati tööle saamine. Hoopis nelja öö eest piiril juhtunud viperus. Ta vaatas eelmisele kolmele päevale – ja vahejuhtumile piiril – tagasi üllatunult, peaaegu kohkunult, aga ennekõike tahtis ta oma teguviisi analüüsida.
Ta oli linna jõudnud õigel ajal ning seega polnud ajakava pärast tarvis muretseda. Ent tema reageering, kui ta riigipiiri ületades kuulis automaatrelva vinnastamist, polnud üldse tema moodi ega sobinud sugugi kokku sellega, kuidas ta muidu ohuhetkel vaistlikult ning armutult talitas. See vaevas naist, kes seisis nukras sabas, nagu see oli teda vaevanud lausa kohe pärast juhtumit. Ärritus ei kadunud kusagile.
Kui naine kuulis püssi ja padrunisalve raksatust, siis ta tardus paigale. Täpselt nii, nagu väljaõpe nõudis. Võimaliku otsetule vältimiseks oli ta ennast peitnud sügavamale kaljurahnu taha. Sellega oli korras. Siis kuulis ta häält.
“Kto eto?” Koidueelses pimeduses oli närviline noormees hüüdnud vene keeles: “Kes seal on?”
Naine mõistis, et teda poldud tähele pandud ning mees polnud teda kirbule võtnud.
Naine võttis Thompson Contenderi selja tagant, kus pikk 46 cm pikkune püstolitoru ronimisel kõige vähem häiris. Siis tiris naine käest kindad ning kinnitas vaikselt jääkülma metallist summuti, mille ta võttis oma rinnataskust, torule ning keeras selle kõvasti kinni. Nüüd oli ta tapmiseks valmis. Jällegi oli ta talitanud õigesti.
Naine asus ootele. Mees tegutsegu ise. Relvaga mees kobas pimeduses, nii sõna otseses kui ka kaudses tähenduses, ning naisel oli eelis. Peagi oskab naine määrata, kust mehe hääl tuleb, kui ta juba mõistab, kuidas heli kaljurahnude vahel vastu kajab.
Ebamaine vaikus, mis levis mäekurus, kus veel tsaariajast pärinev piiripost murenes tolmuks, venis õige pikaks ning siis kuulis naine teise automaatrelva vinnastamist. Ta mõistis, et peab surmama kaks meest, vahest rohkemgi. Üllatusmoment kuulus talle, see oli hea. Naine peab nad tapma. Nii olid lood. Nii oli alati olnud, sestsaadik kui teda seitsmeteistkümneaastasest peale SVR peakorteris välja õpetati.
“Te haanaas irsen be?” Seekord hõigati mongoolia keeles. Naise meelest oli hüüdjaks sama noormees.
Tema või nemad – naine teadis, et nüüd oli neid vähemalt kaks, – olid lähedal, aga mitte tema selja taga, nagu ta oli kartnud. Hoopis mäeveerul, teisel pool kaljurahnu, mille taga ta ennast peitis. Kajamise järgi hindas naine, et õigupoolest olid nad otse kaljurahnu vastas. See fakt koos hõike endaga veenis naist veelgi, et mehed polnud teda päriselt silmanud.
Et oleks kergem minna, asetas naine maha ronimis-varustuse, mida ta oli seni kaasas kandnud, hoolitsedes, et metallosad vastamisi ei kolksuks. Naine roomas maadligi hoides ümber rahnu, et piiluda selle nurga tagant, mis oli fordile kõige lähemal.
Oma varjupaigast märkas naine kahte Vene piirivalvurit, kes olid mõnest vähemusrahvusest, kõige tõenäolisemalt burjaadid. Nad seisid temast madalamal. Naise meelest olid nad kahekümnendates eluaastates, vahest veelgi nooremad, kõigest teismelised ajateenijad. Nad olid suunatud siia, kus piiririkkumise oht oli madal, üksnes mõni Mongoolia salakaubitseja. Naine nägi, et nad olid närvilised, korralikult välja õpetamata, vähese algatusvõimega, ning nad vaatasid mäekuru, kust naine oli tulnud. Tema praegusest asukohast eemale. Hetkel oli Anna nendest märksa kõrgemal, piirivalvurite pead jäid tema jalgadest allapoole.
Kerge oleks olnud lasta, täpsemini kaks lasku teha. Naine oleks võinud nad maha kõmmutada, ilma et nad midagi aimaksid. Tänu summutile poleks ka keegi teine asjast teada saanud. Seejärel oleks Anna laipadest vabanenud. Lumi oleks jäljed katnud.
Naine sihtis mööda pikka püstolitoru. Ta puudutas nimetissõrmega päästikut, kergelt, õrnalt, peaaegu hellitavalt, kuna ta oli tapariistadega ammune tuttav. Anna silitas sõrmega päästikut ja parandas sihikut.
Aga siis sattus ta kahevahele. Esimese pruuni nahaga poisi kukal oli tal sihikul. Kindel käsi, kohene lõpp. Poiss ei teakski, mis temaga juhtus. Ent ikkagi naine ebales ja see vaevaski nüüd teda, kui