hüppas sadulasse ning mehed sidusid tema seljakoti ja ronimisvarustuse rihmadega sadula taha.
“Kui olete päral, siis laske ta lahti ja patsutage teda,” rääkis kauboi. “Ta tuleb ise koju.”
Larry tuli Anna juurde.
“Ära unusta, Anna. Enne, kui sa üle lähed, viska kõik ära,” kõneles ta tungivalt. “Relv ka.”
“Muidugi, Larry. Ma teen seda.”
Ent naine teadis, et Larry muretseb ikkagi. Larryst oli naisele saanud peaaegu ihukaitsja, Burt Milleri vari, kes oli teda nüüd saatnud juba kolm aastat. Aga siia juba Larry kaasa ei tule. Sellepärast Larry vaevleski.
Hobune oli hea. Galopeerides jõudis naine kuristikuni vähem kui kahe tunniga. Kas ta peaks nüüd läbi minema? Või ootama järgmist ööd? Naine läks maha, sidus seljakoti ja varustuse lahti ning andis hobuse turjale laksu. Hobusele ei meeldinud naisest lahkuda. Anna naeratas talle. “Mine nüüd,” rääkis ta. “Võib küll.” Naine patsutas ratsut uuesti, kes pöördus, hakkas traavima ning läks hämaral tasandikul üle galopile.
Enne, kui pimedus hobuse täiesti neelas, kuulis naine teda hirnatamas.
Anna võttis koti õlale ning põimis ronimisköied kaela ümber. Ülejäänud varustuse kinnitas ta riputusrihmade külge või seljakoti otsa. Siis läks ta jalgsi edasi.
Kõigepealt kulges tee mööda jõekallast. Jääkülm selge vesi vulises ja kohas üle mustade ja punaste kivide. Kuu peegeldus jões, kuni kuristikuseinad varjasid väikse valgusallika täitsa ära. Peagi segasid naise teed kaljueendid, mille vältimiseks tuli mõnikord astuda päris veepiirile. Edasiminek läks raskemaks. Veel ronis naine ilma abivahendeid tarvitamata. Siis lähenes ta lauskjale karjamaale ning mõnda aega oli hõlpsam. Kogu aeg viis tähistamata tee kõrgemale, mõnikord aegamisi, mõnikord järsult, lumiste mäeharjade vahelise tühemiku poole.
Kord, kui naine turnis kõrgel jõe kohal, silmas ta kuud uuesti. Pärast ühest kivisest nõlvakust laskumist kadus kuu kaljurüngaste taha. Kui kuristik jättis tõeliselt hirmutava mulje, siis tegi naine kõige suurema katsumuse eel veel viimase pausi.
Nendel vaikusehetkedel, mil jõe vulinat polnud enam kuulda, olid naise mõtted täielikult missiooni juures.
Krasnojarskist lahutas teda peaaegu tuhat kilomeetrit. Seejärel sõidaks naine allajõge ja ületaks põhjapolaarjoone. Jõesängi mööda oli läbida veel kaks tuhat viissada kilomeetrit. Luureandmete kohaselt viibis professor Vassili Krjutškov kusagil Norilskis või selle läheduses. Ent tõenäoliselt oli ta viidud itta, Putorana mägede salajasse tuumauurimiskeskusse, kus samuti peitusid sünged hiiud – tegemist oli Venemaa kõige põhjapoolsema mandritevaheliste ballistiliste raketti-de baasiga. Sellest tuumarajatisest oligi välja imbunud kõmu Krjutškovi avastusest. Inforaasukestel oli kaalu vaid nii palju, et Anna läheks nende kontrollimiseks missioonile. Kui jutud olid üldse midagi väärt, siis ei tohtinud Krjutškovi avastust kuidagi tähelepanuta jätta. Burt Milleril oli muidki põhjuseid eeldamiseks, et tegu pole väljamõeldistega. Viimati olid Lääne tuumafüüsikud kolm korda kohale läinud, ilma et neid oleks Krjutškovi jutule lastud. Ka Vene teadlasel endal ei lubatud nüüdseks juba enam kui aasta sõita Läänes toimuvatele rahvusvahelistele konverentsidele.
Ilmselt pidasid venelased Krjutškovi paigal ja valvasid teda kiivalt. Vahest nad kartsid, et oletatav saladus lipsab kuidagi Venemaalt välja. Anna mõistis, et Vassili Krjutškovile tähendab tema geniaalsus – kui kuuldused peavad paika – alalist pagendust ja jälgimist ning ei mingeid kokkupuuteid Läänega.
Kui Anna oli puhanud, võttis ta kõhul olevalt riputusvöölt mitu konksu ning haaras paremasse kätte jupi köit. Siis heitis ta pilgu üles, kõrgele kaljuseinale, ning asus ronima.
Visalt küll, aga ta rühkis pimedal seinal üles. Mõnikord leidus karniis, mille külge klammerduda või üürikest aega puhata, aga peamiselt oli sein sile ning vaevaline edenemine nõudis vaiu ja karabiine. Anna turnis tund aega kõrgemale ning kui ta üles vaatas, siis tahtis vallutamist veel suur lahmakas. Ta oli väsinud ega näinud midagi, orienteerudes üksnes kompimise järgi. Järsku läks ta käsi üle kuristikuseina rünkliku harja ja ta vinnas ennast üles. Ta lamas näoli jääl ja kividel ning ähkis, pea kurnatusest täiesti tühi.
Aga teisel pool oli samuti kaljusein, millelt tuli hoopis laskuda. Vähemalt pääseks sealt köiega kiiremini alla. Madalamal ootasid ees jõgi ja veidi tasast pinda. Naine peaks mitu korda vaheldumisi ronima ja köiega laskuma, kulgema üles-alla mööda peaaegu läbitamatuid, püstloodis kaljupindu. Taevasse olid ilmunud pilved. Lobjakat sadas teravate nõelakestena, mis panid naise näo kipitama. Kui ta liikus kõrgemale, muutus lobjakas lumeks ning ronimine veelgi vaevalisemaks.
Viimaks, umbes kaks tundi enne koitu, silmas ta lumisel graniitplaadil kükitades lillaka taeva taustal musta siluetti. See oli vana tsaariaegne põletamata tellistest fort, mille Larry ja tema meeskond olid 3,5 kilomeetrit eemal kanjonist identifitseerinud kui Vene piiri tähise.
Sinna ta hoidiski kurssi, turnides mööda rusukaldeid ja laskudes järskudest nõlvadest, mõnikord pidurdades kirkaga oma libisemist või tagudes ronimiseks sellega konkse sisse. Tund hiljem – ta oli peaaegu hilinenud, kuna kaugel idas hakkas juba hahetama – märkas Anna, et ta on fordile päris lähedal. All, pimedas kuristikus, kestab päevavalguse ootamine arvatavasti veel terve tunni.
Fordile ligemale jõudes nägi Anna selle iidseid saviseinu murenemas, kuna tugitalad olid ammu pehkinud. See oli ilma katuseta piiripost, hüljatud rohkem kui saja aasta eest. Aga see oli orientiir. Tegemist oli riigipiiriga ning Anna jõuab sinna veel enne koidikut.
Fordi poole ronis ta suure kalju varjus, mis oli temast kümme korda kõrgem. Kui vana fort oli juba kiviga visata, siis tõmbas ta kaljumüraka taga veel viimast korda hinge. Anna lamas selili kaljurahnu taga ning vaatas taevasse, kus tähed olid kadunud madalate lumepilvede taha, mis triivisid kõrgemate mäetippude all. Pilved peavad siin koiduvalgust kinni, justnagu kuristiku kõrged seinad. See oli hea. Pärast piinarikast ronimist ohkas naine kergendusest ning mõttest, et esimene etapp on sama hästi kui seljataga. Naine lamas selili lumes ning vahtis lumepilvi üpris nürilt. Viimane hingetõmbepaus.
Siis ta kuulis midagi. Anna teravatele meeltele kõlas see taolises jumalast hüljatud kohas täiesti ebaloomulikult.
Oli pinev koidueelne vaikus, mil päike alles sätib ennast. Kuna sada meetrit madalamal voolav jõgi oli kuuldamatu, siis kuulis Anna automaatrelva klõpsatust väga selgelt ega saanud kuidagi eksida. Mõistagi summutas seda katkematu lumesadu, aga selle heliga oli ta juba tuhandekordselt tuttav. Ta tõmbas ennast kägarasse ja veeretas ettepoole, olles mantliseljalt kabuurist püssi haaranud. Heli paistis tulevat tema tagant, kust ta oli alustanud viimast tõusu fordi poole. Aga vahest põrkas heli kaljudelt tagasi. Anna peaks sedagi arvestama. Tal pole võimalik täpselt teada, kust heli tuli. Ent päris kindlasti tekkis heli sellest, kui rauda suruti raske padrunisalv.
Anna veeretas ennast vaistlikult vasemale, et vältida valangut, mida ta eeldas peagi järgnevat.
Teine peatükk
Politseileitnant Aleksei Petrov tegi köögikapi ukse lahti kell 5.15 hommikul, aastaringselt harjutud ajal. Sel hommikul valis ta riiulilt, konservikarpide ja paberpakikeste hulgast, purgi sildiga “Rõba”, mis sisaldas lähemalt täpsustamata kala. Ta oletas, et arvatavasti on tegu mõne Põhja-Jäämerd kündva ujuvtehase trümmi päraga. Hea kraam, tõeline kala, müüdi välismaale.
Tema taga hakkas gaasipliidil podisema mõlgitud kastrul, mis oli poolenisti vett täis. Tuhmkollase vakstu peal pruunist portselanist kannus ootas vett kaks teelusikatäit musta teepuru.
Petrov võttis akna ääres poosi, mis võõrale pilgule oleks paistnud vintske jässaka Vene politseileitnandi kohta üllatavalt graatsiline. Ta vaatles linna oma kitsukese ühetoalise korteri aknast, mis asus maja üheteistkümnendal korrusel, ning oli seejuures üleni lõõgastunud. Tema käed rippusid lõdvalt külgedel, ahtad pilusilmad olid suunatud tühjusse ning ta hingas ühtlaselt ja peaaegu märkamatult. See oli tema tüünushetk enne uue tööpäeva alustamist. Siis oli tema pea mõtetest täiesti