kuulnud, et vanamees lamas surma oodates maas, samas telgis, kus ta oli elanudki.
Käes oli 2. juuni ning päike oli tõusnud juba kell neli. Petrovi tühikäigul mõistus oli teadlik, et läbi mürgise kollase suitsu, mida Krasnojarski vabrikukorstnatest tõusis ööpäev läbi, valgustas päike poolsurnud, reostatud linna tuhmilt, justkui loori varjust. Samuti teadis ta hästi, et linn sirutus tema kodukohast itta, päikese poole – mida evengi rahvas tundis Idaväravana. Petrovi meditatiivne teadvus uudistas trööstitut tööstusmaastikku ilma hukkamõistu või pahameeleta, ilma vimma või kibestumuseta, mida ta muidu oleks üles näidanud.
Nii alustas oma päeva politseileitnant Aleksei Petrov ning alates sellest endasse süüvimise hetkest sujuks tema päev igal juhul ilma ennasthävitavate harjumusteta, mis paratamatult kimbutasid tema slaavi kolleege.
Linnaosa, mida ta aknast nägi, ehk siis politsei, rahvasuus mendi vaatepunktist tema rajoon, koosnes Brežnevi-aegsetest lagunenud töölismajadest, mida upsakad jumalused olid huupi püstitanud, katkistest tänavatest, millest mõni seisiski koos peamiselt aukudest, ning mõralistest betoonmajadest, kus peremehetsesid uimastikaubitsejad, piiritusejoojad ja muidu sõltlased – teisisõnu oli tegemist allakäinud inimestega allakäinud linnajaos. Rajooni eest vastutava leitnandina oligi tema ülesandeks tunda kõiki elanikke võimalikult täpselt, ammugi siis iga endist vangi, uimastiärikat ja – tarbijat, et vajaduse korral preventiivselt tegutseda.
Isegi selle kõleda linna kohta oli tegemist iseäranis vastiku kohaga. Kui mujal linnas müüdi kioskitest ajalehti ning paki – või lihtsalt ühekaupa sigarette, siis Petrovi hoolealuses rajoonis ei julgenud röövimise või millegi veel hullema hirmus keegi oma äri püsti panna.
Nüüd jõudis Petrovi teadvusse, kuidas kaugel eemal tema rajoonist tossutavad üle terve Krasnojarski linna võimsad vabrikukorstnad, nagu oleks tegemist mõne suitsetajaga. Kaheksasaja meetri kaugusel korteriaknast helkis lai jõgi, otsekui pahasena vastikute saasteainete üle, mida talle peale surutakse. Ent Aleksei Petrov ei suhtunud hetkel asja mitte laituse, vaid leebe leplikkusega.
Reaalsusse kutsus ta tagasi kastrul, mis oli juba tükk aega vilistanud. Ta pöördus aknast ära ja valas kannu täis.
Kolmekümne üheksa aastane Petrov oli keskmist kasvu, äärmiselt tugev ja sitkete lihastega mees. Temast paistis juba kaugelt välja Siberi põlisasukas. Oma vähesed slaavi jooned oli ta pärinud venelasest isalt, nagu ka nime, aga evengi pärand jättis need täitsa varju. Mõistagi, juba enne tema ema ja isa üürikest kooselu võis esivanemate suguharu ja vene sissetungijate vahel aset leida veelgi põgusaid vahekordi alates sellest ajast, kui tsaari kasakad voogasid enam kui kolmesaja aasta eest läbi Siberi. Isegi vähenõudlikud kasakad oleksid võinud ära põlata pärismaalanna, kes polnud ennast kuus kuud pesnud. Veel päris hiljuti kadusid evengid kunagi täiesti puutumatutesse Siberi avarustesse lihtsalt ära, ilma et keegi oleks osanud neid üles leida.
Petrovil oli justkui kivist tahutud pähkelpruun nägu. Esileulatuvad põsesarnad olid tal ühised evenkide geneetiliste sugulastega, kes elasid Mongoolias. Silmakoopad olid sügavad ning otsmiku keskel paiknes midagi lihava mõhna taolist. Sirge nina ja peidetud ninasõõrmed olid evenkidele iseloomulikud ning tugev lõuajoon oli heidutanud mõndagi löömameest, kes muidu oleks tema vastu käe tõstnud. Lühikesed juuksed olid mustad ja läikivad. Kui ta vaid poleks olnud politsei, oleks ta kahtlemata kasvatanud oma juuksed üle õlgade. Suu oli sirge, kergelt eenduvate huultega ega olnud kunagist naeruhimu veel päriselt minetanud. Viimasel ajal naljakaid olukordi siiski nappis.
Venelasest isa oli poega hoolimatult venestada üritanud, vahest põlisasukaga abiellumise häbist. Tasakaaluks tahtis ta pojast pärismaalast välja peksta. Kui Aleksei isa oli viimaks naise tolle sugulaste, põhjapõdrakarjuste ja kalurite juurde tagasi saatnud, polaarjoone taha Potapovo külla, siis laskis ta Aleksei dokumendid ümber teha. Isa väitis, et Aleksei ema oli hoopis kasahhitar. Vähemalt oli kasahhidel omaenda liiduvabariik, millest oli kasu ka – venelased katsetasid ju Kasahstanis aatompomme. Ent Petrovi isa meelest polnud evenkidel üldse midagi – oma maad, õiget autonoomiat, tõelist omandit – ja seega polnud neid Aleksei isa meelest õieti olemas.
Politseileitnant Aleksei Petrov seisis kahe maailma vahel ja kandis endas nende segu. Üks maailm oli iidne, austas oma traditsioone ja kuuletus loodusvaimudele. Teine oli vägivaldne, arvukatel puhkudel õhutanud kaasmaalasi teineteist hulganisti tapma või lihtsalt oma kodumaad lagastama ja jõhkralt kurnama.
Vannitoa peeglist leidis venelane Petrov, et ta nägi politseileitnandi sõjaväelaslikus mundris päris hea välja. Kindlasti õhkus temast karmust ning säärasena teda rajoonis ka tunti. Tööpäevaks valmistudes oli ta mundri selga pannud. Üksnes pintsak rippus veel toolil. See oli laitmatult pestud ja triigitud. Nööbid särasid ning õlakud, kaks kollast tähte ja kollane sõõr hallil taustal, olid kitsaste punaste pikijoontega.
Tugeva kehaehituse võlgnes Aleksei nomaadidest esivanematele. Lapsepõlvest peale oli ta seda täiendanud visa treeninguga. Praegugi mängis ta enda kui operativnik’u –
uurija – pahatihti kurnavate töökohustuste kõrvalt kolm korda nädalas seinatennist ning jooksis vabadel nädalavahetustel poolmaratoni. Kahekümnendates eluaastates oli ta lausa kuulunud ülemaalisse miilitsa pikamaajooksu meeskonda ning kuusteist aastat tagasi, 1990. aastate keskel, oli ta osalenud olümpiamängude kvalifikatsioonis.
Aga pärast seda, kui tema naine oli kahe aasta eest surnud mingisse ametlikult “saladuslikku haigusse”, mis tema kahtlustust – ei, kindlat teadmist – mööda oli põhjustatud kiirguslekkest linnalähedases sõjaväeosas, kus naine laborandina töötas, hoolitses mees oma füüsilise vormi eest veelgi innukamalt. Mõnikord tundis ta häbi, justkui end vormis hoides tahaks ta uut naist. Kas surnute suhtes saab olla truudusetu? Muidugi, oli ta tulihingelise evengina veendunud. Pealegi oli nii elavate kui ka surnute alatu kohtlemine Venemaa valitsejate, Kremlis peremehetsevate tšekistide tunnusjoon.
Sellal, kui Aleksei lasi teel tõmmata, andis ta oma mõistusele puhkust, vaadates taas, kuidas Mongoolia lumesulamisveest üles paisutatud jäine jõgi kulges kaks tuhat nelisada kilomeetrit, et suubuda Põhja-Jäämerre.
Aeg-ajalt heietas Aleksei süngeid mõtteid, kuidas Siberis ootavad miljonite inimeste luud ikka veel, et nende vastu toime pandud kuritegusid tunnistataks, vahest nad isegi korralikult maha maetaks. Nagunii neid matuseid ei tule, selles oli ta täitsa kindel, pealegi oleks see nüüd võimatu. Aga kes teab, ehk on ühel heal päeval Moskvas valitsus, kes vähemasti tunnistab, milliseid koletuid kuritegusid on riik omaenda kodanike suhtes toime pannud. Tema oma rahvas, evengid, langesid Moskva massimõrvade ohvriks pigem juhuslikult, kui Nõukogude monstrum parajasti sabaga vehkis.
Alekseil polnud eriti usku, et keskmisele riigiametnikule, kes töötab XXI sajandi Kremlis, võiks kunagi pähe turgatada siiras vabandamine, kasvõi selle eest, kuidas venelasi endid Siberis surma saadeti.
Ta pöördus tagasi köögilaua juurde ning tegi lahti kalakonservi, mis sisaldas roostevärvilist massi. Ta oletas, et sinna on topitud kalapäid, – sisikondi ja – sabasid. Igal juhul olid need kalarapped paksus kleepuvas tomatikastmes. Siis määris ta pool konservi musta leiva käärule ning valas tee mõranenud kruusi. Kui ta võttis kruusist esimest lonksu, siis katkestas mobiiltelefoni lärm vaikuse tema peas.
“Jah?”
Helistaja oli noor seersant Temov, kes lõpetas jaoskonnas öövahetust.
Petrov aimas, et tema alluv – kahvatu 23-aastane noormees, kes kogu hingest tahab ülemustele meele järele olla – edutatakse peagi tema enda kohale ning siis, samuti lähitulevikus, temast kõrgemale.
Petrov teadis, et kolmekümne üheksa aastasena, vaibumatu usinuse ning tähelepanu äratanud nutikusega kuritegude lahendamisel peaks ta nüüd olema vähemasti politseimajor. Samas oli selge, et edutamist ei takista üksnes tema rahvus. Riigi silmis oli tal küljes märksa tõsisem plekk. Tema puuduseks oli kõrvalehoidmine pistisevõrgustikust, mis ulatus Kremli tipust kuni kõige tagasihoidlikuma liiklusinspektorini ning domineeris kõikides Vene korrakaitseorganites. Lugematutes jälitus- ja nuhkimisorganites, mis kodanike üle võimutsesid, neid ahistasid, nende arvel rasva läksid ning üliharva viitsisid kuritegusid lahendada, ei