Wayward Pines. II osa. Blake Crouch

oli ta üles käärinud. Mees tundus noore innuka advokaadina, kellest õhkus aastatega lihvitud taibukust.

      Ethan surus Bradi kätt.

      “Šerif, tore, et te tulla saite.”

      “Tore, et te kutsusite.”

      “Tervist, proua Burke.”

      “Öelge mulle palun Theresa.”

      “Enne, kui me maha istume, on mul vaja paar asja teha,” lausus Megan. “Theresa, tuleksid sa mulle kööki appi? Las mehed võtavad tagumisel verandal napsi.”

# # #

      Kui Theresa värsket salatit loputas, nägi ta kraanikausi kohal olevast aknast, et Ethan ja Brad seisid murul, viskiklaasid peos. Seda ta ei osanud öelda, kas nad ka vestlesid. Hoovi ümber oli aed. Selle vastas kerkis rohkem kui kolmesaja meetri ulatuses kalju. Järjest ahtamatel kaljukarniisidel kasvasid männid.

      “Megan, teil on nii kaunis kodu,” ütles Theresa.

      “Aitäh. Sa liialdad.”

      “Kas sa pole sel aastal mitte mu poja õpetaja?” Küsimus polnud sihilik. Sõnad tulid iseenesest Theresa suhu. Megan päästis end kimbatusest imelise osavusega.

      “Just nii. Ben on vahva poiss. Üks minu parimaid.”

      Ja ei silpigi rohkem.

      Naiste vestlus kulges hooti.

      Theresa hakkis keedetud peedi lilladeks lõikudeks.

      “Kuhu ma need panen?” küsis ta.

      “Siia sobib hästi.”

      Megan hoidis puukaussi, kuhu Theresa tõstis kaks peotäit peediviile. Nende lõhn meenutas talle mulda, kuid seda nauditaval viisil.

      “Sa töötad kinnisvaraga, eks?” küsis Megan.

      “Jah.”

      “Olen läbi akna näinud, kui sa laua taga istud.” Megan nihkus usaldavalt lähemale. “Brad ja mina üritame. Tead ju küll, mida.”

      “Tõesti?”

      “Kui on õnne ja kurg meile külla tuleb, siis peame suurema elukoha otsima. Võib-olla tuleme siis sinu juurde. Saad olla meie agent ja näidata meile Pinesi parimaid pakkumisi.”

      “Aitaksin hea meelega,” nõustus Theresa.

      Viibida Megani köögis, nagu kõik oleks korras, tundus Theresale pentsik. Megan oli linna tulnud alles paari aasta eest ning tema lõimumine oli läinud üle kivide ja kändude. Ta oli teinud kaks põgenemiskatset ning proovinud eelmisel šerifil silmad peast välja kratsida. Theresale tuli meelde, kuidas ta ühel pärastlõunal laua taga istus ja aknast välja vahtis, kui Megan keset päist päeva mööda linnakese peatänavat jooksis ja kisendas: “Mida põrgut! Mida põrgut siin valesti on? Ükski teist pole päris inimene!” Theresa ootas ööseks fête’i, aga telefonid ei helisenudki. Megan kadus. Kolm kuud hiljem nägi Theresa teda jälle linnas. Megan kõndis täie rahuga kõnniteel. Peagi ta õpetas koolis. Siis abiellus Bradiga. Megan oli järgnevates fête’ides olulist rolli mänginud. Korra oli ta sõõri astunud ning virutanud surevale põgenikule rattavõtmega.

      Nüüd tegid nad koos süüa ning nende abikaasad jõid õues viskit.

      Kui Theresa oma kätelt lillasid plekke maha pesi, keerles ta peas üksainus küsimus.

      Kuidas nad su viimaks murdsid?

# # #

      Ethan vahtis kaljuseina ja rüüpas viskit.

      See oli oivaline šoti viski. Kui mitte arvestada jubeda maitsega vaadiõlut The Biergartenis, oli linnas haruharva vägijooke müügil. Ethanile tundus, nagu ta saaks Pilcherist aru – Wayward Pinesis oli niigi raske elada. Alkoholipood pööraks terve linna ruttu pea peale. Siiski lasi Pilcher aeg-ajalt kaubandusvõrku veidi head kraami. Seda oli saadaval toidupoes või restoranides. Kui linn jäeti kuivale, ajasid inimesed ise puskarit.

      “Kas viski sobib, Ethan?”

      “See on suurepärane. Aitäh.”

      Brad Fisher.

      Ethan oli sellel nädalal kaks korda tema toimikut lugenud.

      Sündinud Sacramentos.

      Õppinud Harvardis juurat.

      Palo Alto idufirma õigusnõunik.

      Brad oli olnud uue pruudiga Idahos kahenädalasel suvereisil ning jäänud korraks Wayward Pinesi ööbima. Toimikus ei täpsustatud, kas Pilcher oli neile samamoodi avarii korraldanud, nagu Ethanile ja paljudele teistelegi.

      Nagu kõik Pinesi elanikud, olid Fisherid tuhat kaheksasada aastat hiljem ärganud kaunis vanglalinnas.

      Kaks kuud pärast saabumist ronis esimene proua Fisher ühele kaljurüngale linna põhjaservas ja hüppas saja viiekümne meetri kõrguselt surnuks.

      See murdis Bradi südame, aga muidu oli tema lõimumine olnud ladus. Ei mingeid põgenemiskatseid. Ei mingit ettearvamatut käitumist. Mehe toimikus leidus vaid üks seireraport. Paar väliskaamerat olid tabanud ta ühel ööl, pärast tüli Meganiga, keeluajal jalutuskäigult. Raportile anti viimaks hinnang EMK (ei midagi kahtlast) ning Brad ei teinud enam muret.

      “Kuidas uus töö edeneb?” küsis Brad.

      “Pole viga. Hakkab käppa saama. Räägi mulle oma advokaadibüroost.”

      “Ah. Ei midagi erilist. Ainult sekretär ja mina. Ma nimetan seda “uksepraktikaks”. Tegelen kõigega, mis uksest sisse jalutab.”

      Nagu keegi astuks sinu uksest sisse.

      Nad seisid kaljuseina varjus poolhämaras ja jõid.

      Mõne aja pärast lausus Brad: “Aeg-ajalt näen ma kaljukarniisidel mägilambaid.”

      “Kas tõesti? Ise ma pole küll märganud.”

      Kaks minutit vaikiti ja siis ütles Ethan midagi aia kohta.