ma tahtsin ära. Oma vaimusilmas elasin vanas maailmas edasi. See siin paistis olevat kõigest vangla või eksperiment. Veider küll, aga mida kauem siin elada, seda normaalsemana see paistab.”
“Mis täpsemalt?”
“Teadmatus, miks ma siin olen. Mida see linn tegelikult kujutab. Mis jääb väljapoole.”
“Ja miks see sinu meelest normaalsemaks muutus?”
“Küllap ma lihtsalt kohanesin või andsin järele. Igatahes ma taipasin, et veidrustele vaatamata ei erinenud see linn kuigivõrd minu eelmisest elust. Kui hoolikalt võrrelda. Vana maailma inimkontaktid olid enamasti pealiskaudsed. Seattle’is töötasin juristi abina advokaadibüroos, mis nõustas kindlustuskompaniisid. Aitasin kindlustusseltsidel inimesi kindlustuskaitsest ilma jätta. Siin istun päev otsa kontoris ja vaid haruharva räägin kellegagi. Need tööd on ühteviisi kasutud, aga vähemasti ei tee ma praegu inimestele kahju. Vana maailm oli täis saladusi väljaspool minu arusaamist – universum, Jumal, mis juhtub, kui me sureme. Ka siin pole mõistatustest puudust. Sama dünaamika. Samad inimlikud nõrkused. Lihtsalt kõik mahub sellesse väiksesse orgu.”
“Nii et sa väidad, et kõik on suhteline.”
“Võib-olla.”
“Kas sa usud, et see on hauatagune elu, Theresa?”
“Ma isegi ei tea, mida see tähendab. Kas sina tead?”
Pam naeratas. Naeratus oli tühi ja külm. Puhas mask. Juba mitmendat korda käis Theresa peast läbi mõte: Kes on see naine, kellele ma südant puistan? Jube oli niiviisi avameelitseda. Aga kellegagi pidi saama vabalt kõnelda.
“Ma vist pean Pinesi uueks järguks oma elus,” lausus Theresa.
“Mis on selle juures kõige raskem?”
“Mille juures? Siin elamise?”
“Just.”
“Lootus.”
“Mida see tähendab?”
“Miks ma jätkan sisse ja välja hingamist? Ma arvan, et kõigil, kes on siia sattunud, on sellele küsimusele kõige raskem vastata.”
“Ja kuidas sa sellele ise vastaksid, Theresa?”
“Minu poeg. Ethan. Põneva raamatu leidmine. Lumetormid. Mu vana eluga see muidugi ei sarnane. Siin pole elamist unistuste maja nimel. Loteriisid. Vanasti ma fantaseerisin, kuidas õpin õigusteadust ja rajan omaenda advokaadibüroo. Olen rikas ja enesega rahul. Lähen koos Ethaniga pensionipõlve veetma kusagile soojale maale, kus on sügavsinine meri ja valge liiv. Kus kunagi ei saja.”
“Ja sinu poeg?”
Need kolm sõna tabasid Theresat täieliku üllatusena.
Lagi, mida ta oli põrnitsenud, kadus pisarate udusse.
“Beni tulevik oli sinu suurim lootus, eks?” küsis Pam.
Theresa noogutas. Kui ta silmi pilgutas, voolas kaks pisaravee niret üle ta näo.
“Tema pulmad?” küsis Pam.
“Jah.”
“Hiilgav karjäär, mis teeb ta õnnelikuks ja mille üle sa uhkust tunned?”
“Veelgi enam.”
“Mis siis?”
“Täpselt see, millest ma rääkisin. Lootus. Ma tahan seda nii väga, aga tema ei aimagi. Kelleks tahavad Pinesi lapsed saada? Milliste kaugete maade külastamisest nad unistavad?”
“Kas sa pole mõelnud, et võib-olla on säärane arusaam lootusest eelmise elu igand, millest pole mingit kasu?”
“Kas sa tahad öelda, et kõik lootus jätke, astudes siit sisse?”3
“Ei, ma soovitan elada käesolevas hetkes. Ehk võib Pinesis rõõmu tunda lihtsalt elusolemisest. Et sa jätkad sisse- ja väljahingamist seepärast, et sa saad sisse ja välja hingata. Armastada lihtsaid asju, mida sa koged iga päev. Kogu seda looduslikku ilu. Oma poja häält. Ben kasvab üles ja elab siin õnnelikku elu.”
“Tõesti?”
“Kas sulle pole pähe turgatanud, et äkki su poeg ei jaga sellist vanamoelist arusaama õnnest? Et ta kasvabki üles linnas, kus elatakse hetkele, täpselt nagu ma kirjeldasin?”
“See on ju nii eraldatud.”
“Võta ta siis kaasa ja lahku.”
“Räägid sa tõsiselt?”
“Jah.”
“Me saaksime surma.”
“Aga te võiksite pakku pääseda. On olnud lahkujaid, kuid ükski neist pole tagasi tulnud. Kas sa ei pelga salajas, et isegi kui Pinesis on sinu meelest väga halb, võib väljas olla miljon korda hullem?”
Theresa pühkis silmi. “Jah.”
“Veel üks asi,” kõneles Pam. “Oled sa Ethanile avaldanud, mis juhtus enne, kui ta saabus? Oma, hm… elutingimuste kohta… nii-öelda.”
“Mõistagi mitte. Ainult kaks nädalat ongi ju möödas.”
“Ja miks sa seda teinud pole?”
“Miks ma peaks?”
“Kas sa ei arva, et sinu abikaasa peaks asjast teadma?”
“See teeks talle ainult haiget.”
“Äkki su poeg räägib talle.”
“Ma ei usu. Me oleme sellest juba vestelnud.”
“Kui sa eelmine kord siin olid, siis sa hindasid oma depressiooni seitsmele pallile kümnest. Aga täna? Kas sinu enesetunne on parem, halvem või vanaviisi?”
“Vanaviisi.”
Pam võttis sahtlist valge pudelikese tablettidega.
“Võtad sa oma rohtu?”
“Jah,” valetas Theresa.
Pam asetas pudelikese lauale. “Üks kord päevas enne magamaminekut, nagu varemgi. Meie järgmise kohtumiseni sellest piisab.”
Theresa tõusis istukile.
Nagu tavaliselt pärast seanssi, oli tal võhm väljas.
“Kas võin midagi küsida?” alustas Theresa.
“Muidugi.”
“Ma oletan, et sa räägid paljude inimestega. Kuuled igaühe isiklikest kartustest. Kas see linn muutub kunagi koduseks?”
“Ma ei tea,” sõnas Pam püsti tõustes. “See on täiesti sinu enda teha.”
5. PEATÜKK
Surnukuur paiknes haigla koridoris, kahe akendeta ukse taga.
Päris idatiiva lõpus.
Pilcheri mehed, kes olid enne Ethani tulekut laiba kohale toonud, seisid uste juures. Nad olid teksades ja flanellsärkides. Pikem, põhjamaiste näojoontega mees, kes oli Pilcheri turvaülem, oli silmanähtavalt rööpast väljas.
“Suur aitäh, et ta siia tõite,” ütles Ethan meestest möödudes ja ühte ust õlaga tõugates. “Mind pole vaja oodata.”
“Meil kästi siia jääda,” teatas blond mees.
Ethan lükkas ukse enda järel kinni.
Surnukuur haises nagu surnukuur ikka. Antiseptikud ei suutnud koolnulehka tervenisti summutada.
Plekiline, valgetest kahhelkividest põrand oli kergelt nõgus. Keset põrandat oli suur äravooluava.
Alyssa lamas roostevabast terasest lahkamislaual alasti.
Laua taga tilkuv kraanikauss pani seinad kajama.
Ethan oli varemgi surnukuuris viibinud. Talle polnud see siis meeldinud ja nüüd, koos laibaga, meeldis veelgi vähem.
Polnud