vaatas, kuidas minutiosuti liikus üle 12.
15:20.
Ta seadis töölaua korda ja võttis käekoti.
Büroo tellisseinad olid täis kinnisvarabrošüüre, millega vaid mõni üksik oli tutvunud. Ta polnud peaaegu üldse kirjutusmasinaga kirjutanud või telefonitoru tõstnud. Enamasti luges ta päev otsa raamatuid, mõtles perekonnale ja puhuti ka oma eelmisele elule.
Pärast Pinesi saabumist oli Theresa mõistatanud, kas see ongi hauatagune elu. Talle igatahes oli see elu pärast kõike.
Pärast Seattle’it.
Pärast tööd juristi abina.
Pärast peaaegu kõiki oma suhteid.
Pärast elu vabas maailmas, mis kõikidest keerdkäikudest ja tragöödiatest hoolimata oli mõistuspärane.
Ometi on ta viie siinse aasta jooksul vananenud, sama käis ka teiste kohta. Inimesi on surnud, mõni on kadunud või mõrvatud. Sündinud on lapsi. See ei sobinud kokku ühegi kujutelmaga hauatagusest elust, millega ta oli tuttav. Teisalt on ju võimatu teada, mida üldse oodata, kui inimene on teinud oma viimase hingetõmbe.
Siinsete aastatega oli Theresale tundunud, et Pines on palju rohkem vangla kui hauataguse elu moodi. Vahe oli nagunii õhkõrn.
Saladuslik ja kaunis eluaegne vanglakaristus.
Kinnipidamine polnud üksnes füüsiline, vaid ka vaimne. Vaimne külg lähendas linnaelu üksikvangistusele. See, et puudus võimalus kellegagi oma mineviku, mõtete või kartuste üle arutada. See, et puudus võimalus ühegi inimesega tõeliselt suhelda. Teatud hetki esines, kuid haruharva. Pikka silmsidet mõne võõraga, kelle ainitine pilk paistis viitavat sisimas möllavale tormile.
Hirmule.
Lootusetusele.
Segadusele.
Nendel silmapilkudel tundis Theresa vähemasti inimlikku soojust ega olnud nii jäägitult ja abitult üksinda. Teesklemine väsitas. Pealesunnitud vestlused ilmast. Viimasest aiasaagist. Sellest, miks piim hilines. Alatasa tühjast-tähjast ja mitte kunagi olulisest. Harjumine Pinesile ainuomase, pealispinnal püsiva suhtlemisviisiga oli Theresale olnud lõimumisel üks rängemaid takistusi.
Igal neljandal neljapäeval lahkus Theresa töölt varem, sest lühikeseks ajaks lasti reeglid lõdvemaks.
Theresa keeras ukse enda järel lukku.
Nagu arvata, oli pärastlõuna vaikne.
Ta jalutas mööda Main Streeti lõunasse. Taevas oli pilvitu ja vapustavalt sinine. Tuult polnud. Autosid ei sõitnud. Theresa ei teadnud, mis kuu parajasti oli, kuna arvestati vaid kellaaega ja nädalapäevi. Ilm paistis augusti lõpu või septembri alguse moodi. Õhus oli midagi ajutist, suvi oli lõppemas ja sügis tulekul.
Õhk paitas veel pehmelt, kuid haavalehtede roheluses võis juba aimata kollast.
Haigla fuajee oli tühi.
Theresa sõitis liftiga kolmandale korrusele ning astus koridori.
Ta vaatas kella – 15:29.
Koridor oli pikk.
Luminofoorlambid surisesid ruudulise põranda kohal. Keset koridori oli suletud ja ilma ühegi tähistuseta ukse ees tool.
Ta istus toolile.
Valgustid paistsid seda häälekamad, mida kauem ta ootas.
Uksest ilmus naine, kes talle naeratas. Naisel olid veatud valged hambad. Naise nägu paistis Theresale ühekorraga kaunis ja külm. Äraarvamatu. Naise juuksed olid palmitud hobusesabaks ning tema silmad olid rohelisemad kui Theresal.
“Tšau, Pam.”
“Tervist, Theresa. Astu aga sisse.”
Ruum oli lage ja steriilne.
Valgetel seintel polnud ühtegi maali ega fotot.
Ainult tool, kirjutuslaud, nahkdiivan.
“Palun,” ütles Pam maheda häälega, mis kõlas kuidagi masinlik, ning viipas Theresale, et ta pikali heidaks.
Theresa heitis mugavalt diivanile.
Pam istus toolile ja tõstis jala üle põlve. Ta kandis mustade raamidega prille ning halli seeliku kohal valget kitlit.
“Tore sind jälle näha, Theresa.”
“Sind ka.”
“Kuidas sul on läinud?”
“Hästi, ma arvan.”
“See on sul vist esimene kord pärast abikaasa naasmist mu vastuvõtule tulla?”
“Tõsi.”
“Sul on kindlasti väga hea meel, et ta on tagasi.”
“See on suurepärane.”
Pam libistas kitlitaskust välja pastaka ja vajutas selle nupule. Ta keeras pöördtooli laua poole, asetas pastaka märkmeplokile, millele oli kritseldatud Theresa nimi, ning küsis: “Jah, aga…?”
“Ainult et viis aastat on möödas. Nii palju on juhtunud.”
“Nüüd paistab, nagu oleksid abielus võõraga?”
“Me oleme roostes. Kohmakad. Me ei saa omavahel Pinesist vestelda. Sellest võimatust olukorrast, kuhu oleme sattunud. Abikaasa on ootamatult mu elus tagasi ja kõik eeldavad, et me peaksime täiusliku perekonnana lihtsalt edasi elama.”
Pam kritseldas märkmelehele.
“Kuidas Ethan sinu meelest kohaneb?”
“Minuga?”
“Sinuga. Beniga. Uue tööga. Kõigega.”
“Ma ei tea. Nagu ma ütlesin, me ei saa päriselt suhelda. Sa oled ainus inimene, kellega ma tohin tõepoolest kõigest kõnelda.”
“Tõsi küll.”
Pam pöördus uuesti Theresa poole. “Kas sa mõistatad vahel, mida ta kõike teada võib?”
“Mida sa silmas pead?”
“Tead ju küll. Ethanile korraldati fête ning ta on ainus inimene Pinesi ajaloos, kes sellest eluga välja tuli. Oled sa endalt küsinud, kas ta pääses linnast välja? Mida ta nägi? Miks ta tagasi tuli?”
“Tema käest ei küsiks ma seda kunagi.”
“Aga sa sooviksid siiski teada.”
“Muidugi. Ta oleks otsekui surnud ja uuesti ellu ärganud. Ta teab vastuseid küsimustele, mis mind vaevavad. Aga ma ei küsiks seda kunagi otse tema käest.”
“Kas sina ja Ethan olete juba intiimvahekorras olnud?”
Theresa punastas üle kogu näo ja vahtis lakke.
“Jah.”
“Mitu korda?”
“Kolm.”
“Kuidas oli?”
Ei puutu sinusse, mõrd.
Aga kuuldavalt ütles ta: “Kaks esimest korda olid veidi kobamisi. Eile oli päris kindlasti kõige parem.”
“Kas sul tuli?”
“Vabandust?”
“Ära häbene, Theresa. Sinu võimekus saada orgasmi peegeldab nimelt sinu meeleseisundit.” Pam muigas. “Ja tõenäoliselt Ethani vilumust. Sinu psühhiaatrina on mul tarvis seda teada.”
“Jah.”
“Jah, sa said?”
“Eile sain.”
Theresa vaatas, kuidas Pam joonistas O-tähe ja selle kõrvale naerunäo.
“Olen tema pärast mures,” lausus Theresa.
“Oma abikaasa pärast?”
“Ta