tema liigutus oli läbimõeldud. Ethan ei tahtnud seda tunnistada, aga Pam kohutas teda.
Eelmises elus salateenistuses töötades oli ta kohanud vaid kolme täielikku psühhopaati. Ta oli kindel, et ka Pam oli niisugune.
Naine laskus tema kõrvale kükakile.
“Täitsa sodi, aga ajab mulle grillprae isu peale. Kas see pole veider? Ära muretse. Sina ei pea seda koristama. Selleks on elukutselised.”
“Selle pärast ma ei muretsenudki.”
“Mille pärast siis?”
“Mõtlesin selle vaese mehe perekonna peale.”
“Vähemasti ei pea nad nägema, kuidas ta tänaval surnuks pekstakse. Olgem ausad, sinnapoole see asi kiskus.”
“Arvasin, et suudan teda veenda.”
“Võib-olla siis, kui ta oleks äsja siia saabunud. Aga Peter pööras ära. Kaheksa aastat eeskujulik elanik. Selle nädalani polnud tema kohta ühtegi negatiivset seireraportit. Ja siis järsku läheb ta keset ööd kusagile koos moonakotiga? Ta oli seda asja pikalt haudunud.” Pam vaatas Ethanile otsa. “Ma kuulsin su sõnu. Sa poleks saanud midagi rohkemat öelda. Ta oli juba otsustanud.”
“Oleksin võinud tal minna lasta. Oleksin võinud anda talle vastused, mida ta otsis.”
Pam muigas. “Sa peaks ju paremini teadma, Ethan. Nagu äsja tõendasid.”
“Kas sa usud, et meil on õigus inimesi väevõimuga siin linnas kinni hoida?”
“Õigusi pole enam olemas. Ega seadusi. Ainult jõud ja hirm.”
“Sa siis ei usu kõige lihtsamatesse inimõigustesse?”
Naine naeratas. “Seda ma enda arvates just ütlesingi.”
Pam tõusis püsti ja tegi minekut.
Ethan hüüdis naisele järele: “Kes tema perekonnaga räägib?”
“Pole sinu mure. Pilcher hoolitseb selle eest.”
“Ja mida ta neile ütleb?”
Pam peatus ja pöördus ümber.
Kuue meetri kauguselt puude vahelt oli teda vaevu näha.
“Mida iganes talle pähe tuleb. Veel midagi?”
Ethan silmitses pumppüssi, mis puutüvel puhkas.
Sõge mõte.
Kui ta uuesti Pami poole vaatas, oli naine kadunud.
Ethan jäi kauaks Peteri juurde. Kuni ta taipas, et ei taha juures viibida, kui Pilcheri mehed viimaks laibale järele tulevad. Ta seadis end minekule.
Oli hea tunne tarast eemale saada, et mitte enam selle surinat kuulda.
Peagi liikus ta läbi vaikse metsa ja udu.
Kõik läks kuradile, aga sa ei saa sellest kellegagi rääkida. Isegi mitte oma naisega. Sul pole ühtegi tõelist sõpra. Ainsad inimesed, kellega saaks aru pidada, on suurushullustuse käes vaevlev mees ja psühhopaat. Ja see jääb nii alatiseks.
Pisut vähem kui kilomeetri pärast ronis Ethan üle väikese künka ja komberdas maanteele. Kuigi ta oli mõnevõrra valesti läinud, oli Bronco ikkagi vaid sajakonna meetri kaugusel. Ethan oli üliväsinud. Tal polnud aimugi, mis võis kell olla, aga päev ja öö olid olnud pikad. Peagi koidab uus päev.
Ta jõudis Bronconi, laadis pumppüssi tühjaks ja peitis istmete kohale.
Kurnatusest oleks võinud ta esipaneelile magama jääda.
Inimihu kõrbemise lehk oli endiselt vänge. Arvatavasti läheb päevi, enne kui see hajub.
Millalgi homme küsiks Theresa, kas kõik on korras, tema naerataks ja vastaks: “Jah, kallis. Minuga on hästi. Ja sinuga?”
Theresa vastaks, pilgus teravus, millel poleks tema sõnadega mingit pistmist: “Täitsa kenasti.”
Mees käivitas mootori.
Viha tärkas ootamatult.
Ta surus gaasi põhja.
Kiunuvad rehvid jätsid teekattele jäljed.
Ta kihutas läbi kurvi ning mööda sirget teed edasi linnaserva poole.
Reklaamtahvel tekitas iga kord tülgastust – reipalt naeratav ja lehvitav perekond, justkui 1950. aastate situatsioonikomöödiast.
Ethan sööstis edasi.
Parempoolsest aknast nägi ta lehmi palktaraga ääristatud karjamaal.
Metsaservas kumas tähevalguses helkivate valgete aitade rida.
Ta vaatas uuesti läbi esiklaasi.
Äkitselt põrkas Bronco millegi otsa, mis oli piisavalt suur, et Ethanil rool käest rebida.
Auto kaldus teeserva ning libises palktara poole kiirusega sada kilomeetrit tunnis.
Ethan keeras rooli vastassuunas ja tundis, kuidas kaks ratast õhku kerkivad. Ühe hirmutava sekundi kiunusid rehvid sõiduteel ja turvavöö soonis mehe paremat külge.
Ta tundis gravitatsiooni oma rinna ja näoga.
Läbi esiklaasi paistis, nagu tähtkujud pöörleksid.
Ethani jalg oli gaasipedaalilt maha libisenud ning mootorit polnud enam kuulda. Kolme sekundi vältel oli ainsaks heliks tuule kahin, kui Bronco kummuli paiskus.
Autokatus tabas kurdistava pauguga maanteed.
Metalli mõlkimine.
Klaasikrigin.
Rehvide lõhkemine.
Auto kere lohises sädemeid pildudes üle sõidutee.
Järgmisel hetkel oli Bronco liikumatu, neli ratast taeva poole. Kaks rehvi ei olnudki tühjaks läinud. Kapoti vahelt tuli sisinal tossu.
Ethan haistis bensiini. Kõrbenud kummi. Jahutusvedelikku. Verd.
Ta oli nii kõvasti rooli külge klammerdunud, et võttis aega, enne kui ta suutis käed lahti rebida.
Rihmad hoidsid teda istmel kinni. Särk oli kaetud turvaklaasi kildudega. Ta tegi turvavöö lahti ja rõõmustas, et käed liikusid valutult. Kui ta jalgu nihutas, näisid need korras olevat. Uks ei avanenud, aga aknaklaas oli täielikult välja paiskunud. Ta puges põlvili avausest välja ning pudenes maanteele. Nüüd tundis ta valu. Valu polnud terav, vaid kasvas aeglaselt, lähtudes peast ja täites kogu keha.
Ta upitas end püsti.
Õõtsus.
Vankus.
Kummardas, et oksendada, ent iiveldus läks üle.
Ethan pühkis klaasikillud näolt. Mehe vasak näopool tulitas haavast, kust juba nõrgus verd tema lõuale, kaelale ja mööda särki alla.
Ta vaatas Broncot. See seisis risti keset teed, parempoolsed rehvid tühjad. Sõiduk oli muutunud kasutuskõlbmatuks. Enamik klaasi oli kildudeks purunenud ning värvil olid pikad täkked, nagu seda oleks kraapinud mõni kiskja.
Ta tuigerdas Broncost eemale, ajades teele bensiinist, õlist ja teistest vedelikest tekkinud jälgi nagu vererada.
Ta astus üle lahtirebitud sireeni.
Teepeenral vedeles tahavaatepeegel nagu väljapistetud silm. Selle küljes tolknesid juhtmed.
Eemal ammusid lehmad, kes olid ümbritsevast mürglist ilmselgelt häiritud.
Ethan seisatas veidi enne reklaamtahvlit ja põrnitses teel lebavat kogu, mis oleks talle äärepealt otsa peale teinud.
See oli viirastuslikult kahvatu.
Ta lonkis naisekogule päris lähedale. Nimi ei tahtnud meelde tulla, aga ta oli teda linna peal näinud. Naine oli seotud ühise peenramaa korraldusliku poolega. Neiu paistis olevat kahekümnendate eluaastate keskel. Õlgadeni ulatuvad mustad juuksed. Tukk. Neiu oli alasti, tema nahk jäiselt