olevat salajase CIA ülekuulamise käigus hinnanud oma varade suurusjärguks viis miljardit dollarit, peamiselt Gazpromi aktsiates. See number ühtib teiste hinnangutega, kuid kunagi pole avaldatud seda, kas ja milleks CIA tegelikult Tšernomõrdinit üle kuulas.24
Vaatamata Tšernomõrdini karjäärile Nõukogude ja Venemaa riigiaparaadis, tegi temast 1990ndate ühe edukaima ärimehe seotus Gazpromiga. Tšernomõrdin oli ka selline oligarh, kes ronis poliitilisel ametiredelil kõige kõrgemale. Nomenklatuuri oligarhina mõistis ta peagi, et noored ja näljased ettevõtjad on teda rahalises mõttes edestanud.
Tšernomõrdin suri 72 aastasena novembris 2010.
MAFFIA VÕTAB JUHTIMISE ÜLE
„Tunne on selline, nagu sa istuksid sitahunniku otsas ja sa ei saa sinna midagi parata. Sa nuusutad seda kõike, sa näed seda kõike, kuid sa ei saa selle vastu midagi ette võtta.“
Venemaal on organiseeritud kuritegevus eksisteerinud juba sajandeid, kuid alates Brežnevi aja stagnatsioonist 1960ndate lõpus muutus kuritegevus üha hullemaks. Smuugeldatud kaupade laviin kasvatas musta turgu dramaatiliselt.
Allmaailmas (vorovskoi mir – varaste maailm) tekkisid kriminaalide oma seadused nii vanglaseinte vahel kui sellest väljaspool. Näiteks oli keelatud kogu kontakt ametivõimudega ning eksisteerisid ka (kriminaali vaatevinklist) eetilised käitumisreeglid nagu sõnapidamise olulisus ning nulltolerants politseiga koostöö suhtes. See oli vorõ v zakone (seaduslike varaste) põhimõte, Venemaa analoog Sitsiilia ristiisadele. Nemad määrasid seadused ja mõistsid kohut varaste seaduste rikkujate üle.
Kõige kurikuulsam „seaduslik varas“ 1970ndail oli Vjatšeslav Ivankov aliasJapontšik, „Japs“, kes sai selle hüüdnime oma pilusilmade pärast. Ta oli seotud kõigega alates ikoonide smuugeldamisest kuni brutaalse väljapressimiseni ning armastas öelda, et „kellegi tapmine on sama lihtne kui sigareti süütamine“. Kuid Japontšik oli üks viimastest omalaadsete seas, ning kui ta viimaks 80ndate alguses arreteeriti, olid vorõ v zakone traditsioonid kaotamas oma toetuspinda.
Foto Japontšikust peale tema vabastamist Ameerika vanglast suvel 2004. Tätoveeringud on Vene allilmas alati olulised olnud, eriti vory v zakone jaoks. Japontšik lasti maha Moskvas aastal 2009.
Majanduslikult raske 1980ndate lõpp suurendas äärmises vaesuses elavate inimeste hulka. Kaootiline üleminek kapitalismile koos laialdase vaesuse ja kontrollimata ametliku korruptsiooniga ahvatles paljusid venemaalasi kriminaalsete rühmitustega ühinema.
Nõukogude Liidu viimasel aastakümnel muutus kiritegevus üha brutaalsemaks ning peagi oli kogu eetika vorõ v zakone ümbert täielikult kadunud.
Kuid alles peale Nõukogude Liidu lagunemist sai organiseeritud kuritegevus õige hoo sisse ning fenomen „Vene maffia“ sai kurikuulsaks. Paari aasta jooksul muutus Venemaa globaalsest supervõimust millekski, mida president Jeltsin nimetas 1993. aastal „kuritegevuse supervõimuks“.
Vägivallaaktid, nagu näiteks pantvangide võtmine ja palgamõrvad, muutusid 1990ndate Venemaal peagi igapäevaseks nähtuseks. Selline brutaalsem kuritegevus sai nimetuse bespredel – kuritegevus ilma piirideta. Äkitselt kubises Venemaa julgeolekuteenistuse ametnikest ning Afganistani ja Tšetšeenia sõjaveteranidest, kellel puudus töö, kuid olid suured legaalsel ei-kellegi-maal töötamise kogemused. Samuti tõid nad endaga kaasa igas suuruses ja vormis relvi.
Uustulnukad ei olnud pärit ainult ühiskonna madalamatest kihtidest. Kui Venemaa uus julgeolekuteenistus, KGB kärbitud järglane, sai ülesandeks organiseeritud kuritegevusega võidelda, asusid selle nii endised kui praegused töötajad pooli vahetama. Kriminaalide ja politseinike vahe oli peagi kadunud.
Venemaa föderaalvabariigid Kaukasuses ägisesid piirkonna murdepunktini viinud sotsiaalsete probleemide all ning paljud noored mehed liikusid põhja poole õnne otsima. Eriti ahvatlesid vaeseid ja haavatavaid isikuid, kellel polnud midagi kaotada, suurlinnad. Peale vabastamist Tšetšeenia vanglatest, mis tuli rahapuudusel sulgeda, leidsid paljud professionaalsed kriminaalid tee Moskvasse või Peterburi.25 1990ndate keskpaigas tegutses Venemaal hinnanguliselt umbes 8000 maffiarühmitust kokku üle poole miljoni liikmega.
Kuigi Tšetšeenia maffia liikmete arv ei ületanud Moskvas ilmselt kunagi tuhande piiri, piisas pelgalt sellest faktist, et paljudes kodanikes hirmu tekitada. Neil olid tihtipeale tihedad sidemed Tšetšeenia klannidega, mis juhendasid neid kuidas avada panku, teostada rahapesu või hoolitseda varastatud kaupade eest. Peagi oli Tšetšeenia pealinn Grožnõi muutunud smuugeldamise ja narkootikumide keskuseks.
Venemaa kogenematud ärimehed olid maffiale lihtsaks saagiks. Puuduva seadusandluse ja kohtusüsteemita ning äraostetava politseiga oli neil vähe, millele toetuda, kui jõuk nende uksele koputas. „Katus“ oli 1990ndail väga sagedane, ning kui sooviti, et ettevõte püsima jääks, oli kohustuslik, et firmal oleks krõsha (katus). Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele pakkus katust kohaliku maffiajõugu boss, kuid mida rikkam ärimees, seda kõrgem oli tema kaitsja positsioon maffia hierarhias.
Ilma „katuseta“ riskisid sa ootamatute ja kulukate visiitidega, mida korraldasid korrumpeerunud töötervishoiu kontrollid või politsei. Kui sa maksid oma kaitsjale raha, mille eest oleks saanud korraldada ühe korraliku peo, siis seda ei juhtunud. „Katust“ kasutati ka võlgade sissenõudmiseks ning veelgi hullemate röövlite eemalhoidmiseks, kuid samal ajal piiras see võimalusi ametlikult äri ajada või politseilt abi paluda. „Selle asemel, et erimeelsused turul või kohtus lahendada, palkavad ärimehed professionaalsed palgamõrvarid ja lahendavad oma konflikte relvadega,“ on öelnud juveeliärimees Georgi Hatsenkov.
Kaitse maksumus võis kogu ettevõtte sandistada. Samas oli äri tegemine halli piirkonna ümber või seal sees üks kasumlikumaid raha teenimise viise. Maffia meetodid soodustasid ka Venemaa tõsiste ettevõtjate haiglaslikku käitumist. Ettevõtte kaitsja toetusel kliente või konkurente ähvardades sai ärimees oluliselt suuremat kasumit.
Üks anonüümne ettevõtja märkis 1990ndate alguses, et Venemaal on kolme sorti ärimehi. Esimesed on palgamõrvarid. Teised varastavad eraisikutelt ning kolmandad on täiesti ausad ärimehed, nagu tema, kes varastavad ainult riigilt.
Inimelu väärtus langes kooskõlas majanduskriisi süvenemisega ning selle hinnaks peeti 1994. aastal 1500 dollarit. Rootsi ajakirjaniku Malcolm Dixeliuse raamatu „Venemaa allilm“ väitel toimus 1990ndate keskpaigas Venemaal üle 80 mõrva päevas. Venemaa kriminaalpolitsei juhataja andmetel mõrvati ainuüksi Moskvas ööpäeva jooksul kolm kuni viis mafioosot „omavaheliste erimeelsuste lahendamise käigus“. Peterburi allmaailmas oli tuntud ütlus – „kui vangla ei ole sind kätte saanud, saab su kätte kuul“.
Tuntuimateks vahejuhtumiteks olid liberaalse duumaliikme Galina Starovoitova palgamõrv, uuriva ajakirjaniku Dmitri Holodovi hukkumine pommiplahvatuses ning eduka pankuri Ivan Kivelidi mürgitamine. Vaid väga vähesed tuntud mõrvadest on suudetud lahendada.
Palgamõrvarid müüsid oma teenuseid igal tänavanurgal. Kõige jultunum ja surmav tapja oli müütiline Aleksandr Solonik, kes on tuntud ka kui „Supertapja“ ja „Aleksander Suur“. Kuulu järgi suutis ta tulistada kahe käega korraga ning tal oli armuafäär Venemaa 1996. aasta missi Svetlana Kotovaga. Ei ole teada, kui palju elusid Soloniku südametunnistusel kirjas on.26 Kreekas leiti 1997. aastal meesterahva surnukeha, mis identifitseeriti Solonikuna kuid levivad kuulujutud, et mees on endiselt elus.
Venemaa uued kurjategijad olid huvitavad, edukad ning mõjukad ja „Ristiisa“ filmi tunnusmuusika täitis restorane. Kui neilt küsiti, kelleks lapsed täiskasvanuna saada tahavad, vastasid vene poisid sageli „maffiabossiks“ ja tüdrukud „prostituudiks“. Ilmselgelt oli ideaaliks kiire ja lihtne rahateenimine.
Gängsterid olid kultuse staatuses, kuid ühel päeval võisid nad olla ajalehes samal pildil