varsti peale ekspordi heakskiitmist hoidis ta konfliktis, mis päädis Valge Maja tulistamisega tankide poolt, parlamendi poolele. Aastal 1993 saadeti ta vangi.
Tihti oli keerukas eristada majanduslikku kuritegu ja kõrgetasemelisi laimukampaaniaid, mis olid tuntud kui „kompromat“. Vassimise skandaal toimus aastal 1991, kui välismaise kaubanduse eest vastutav peaministri kohusetäitja Gennadi Filshin soovis süüdistuste kohaselt vahetada suurt hulka rublasid dollariteks äärmiselt muudetud vahetuskursiga. Teiseks tehingupooleks oli üks täiesti tundmatu Briti ettevõte.
Tehing jäi katki, kui sellest teada saadi ning Filshin mõisteti põlastusväärse kriminaalina süüdi. Muudes seostes on Filshinit kirjeldatud ka kui südametunnistuseta inimest ning süüdistatud oma positsiooni isiklikuks hüvanguks ära kasutamises. Filshin eitas kogu juhtumit ja mõnede kuulujuttude põhjal oli „Filshini juhtum“ lihtsalt välja mõeldud näitamaks, kuidas Jeltsini valitsus oli riigi finantsidega valesti majandanud ning seega mõeldud hoopis presidendi enda halvustamiseks. Uurimine ei päädinud süüdimõistmisega ning tõde ei saada ilmselt kunagi teada.
Teine skandaal, mis polnud avalikult illegaalne, oli 1998. aastal avalikuks tulnud Fimaco Afäär. Nimi Fimaco kuulus ühele Venemaa keskpanga tütarettevõttele Jersey maksuparadiisis ning afääriga oli seotud isikuid nii keskpangast kui valitsusest.
Afääris ärastati suur osa Venemaa 1992. aastal Rahvusvaheliselt Valuutafondilt saadud hiigellaenust. IMFi laenu eesmärgiks oli luua suure surve all olevate pankade jaoks likviidsust ning stabiliseerida kõikuvat rubla vahetuskurssi. Selle asemel liikus suur hulk raha välismaale, väikestesse ja ähmastesse anonüümsete omanike firmadesse.
Peaprokurör Juri Skuratov väitis, et ülekanded hirmuäratavas summas 50 miljardit dollarit teostati riigi konverteeritava valuuta reservidest keskpangas Fimacole, mille põhiomanikuks oli keskpanga tütarettevõte Pariisis. Audiitorfirma PriceWaterhouseCoopers uuris afääri ja leidis, et üle 20 protsendi sihtettevõtetest oli „Venemaa ettevõtete ja eraisikute“ omanduses.
Fimaco maksis tundmatutele ettevõtetele, mis äkitselt tegevuse olid peatanud ja kadunud, pöörastes summades haldustasusid ning investeerinud spekulatiivsel turul palju raha lühiajalistesse võlakirjadesse – otseselt IMFi juhiseid ignoreerides.
Viimaks tunnistasid Venemaa ametivõimud, et nad olid raha kasutamise kohta valetanud ja tunnistasid, et reserv oli aastal 1996 tegelikult miljard dollarit väiksem kui varem IMFile raporteeritud. Kuid alles siis, kui IMFi lisaraha jälle 1998 aasta suvel kadus, sai selgeks kuidas Venemaa oma finantsabi tegelikult tarvitanud oli.
Keskpanga juhid pidasid Fimaco Afääri vaid hulgaks täielikult legaalseteks „raamatupidamise trikkideks“, mis olid vajalikud IMFi auditeerimisnõuete täitmiseks, kuid sellega ei nõustunud mitte keegi. On endiselt selgusetu, kes olid ärastamise taga ning kui ulatuslik see võis olla. Samuti on erinevaid arvamusi sellega kohta kuhu raha tegelikult läks. Erinevate uurimiste niidiotsad on viinud näiteks Šveitsi, Prantsusmaa ja Itaaliani. Ajaleht „The Moscow Times“ viitas Venemaa Riikliku Audiitorite Koja raportile millest selgus, et keskpank oli kasutanud IMFi laenu, et toetada dollarite ostmist vähestest valitud pankadest. See ei olnud saadud laenu eesmärgiga – kaitsta rubla – kooskõlas.
Kui endine majandusminister Boriss Fjodorov küsis 1992. aastal keskpanga juhilt Sergei Dubininilt ning peaminister Tšernomõrdinilt selgitust valuutareservi investeerimise kohta siis öeldi talle, et ärgu sekkugu. Fjodorov rääkis mõned aastad hiljem Raadio Vaba Euroopale, et keskpangaga seotud erinevad struktuurid olid üles seatud selleks, et „sõbrad saaksid rikastuda […] Nad võimaldasid sõpradel rikkust kokku kühveldada, sest kui ettevõtted on asutatud ilma riskita ning liigutatakse miljardeid dollareid, saab keegi taskusse pista märkimisväärse vaheltkasu […] kümnetes miljonites dollarites. Küsimus on, et kes need vahendustasud taskusse pistis?“31
Keskpanga ametnik Dubinin pole ainus, keda Fimaco Afääriga seostatakse. Kaks teist kahtlusalust on majandusministri asetäitja Mihhail Kasjanov, kelle vastutusalasse kuulusid välislaenud (mehe hüüdnimi Kahe prossa Miša viitab summale, mida ta siseinfo levitamise eest kuulu järgi küsis), ning Boriss Jeltsini tütar Tatjana Djatšenko. Kuid ametlikke süüdistusi ei ole neile esitatud.32
Dubinin nimetas süüdistusi „laimavaks PR kampaaniaks, valeks“ ning tema sõnul kasutati IMFi laenu rubla vahetuskursi kaitsmiseks ja „kallatuna riiklikku potti“ ehk eelarvedefitsiidi katmiseks finantsministeeriumi poolt.
Fimaco Afäär ei olnud Dubinini ainus probleem ning ebaõnnestumisi esines kogu tema 1990ndate alguse karjääri jooksul. Esiteks pidi ta finantsministri kohusetäitjana ametist tagasi astma peale 1994. aasta oktoobrikuu „musta teisipäeva“. Siis langes Venemaa valuuta esimest korda dramaatiliselt peale seda, kui post-nõukogude hüperinflatsioon oli viimaks saavutanud mõistliku taseme. Keskpanga juhatajana osales Dubinin Venemaa teises devalveerimises 1998. aasta augustis, mis viis taaskord tema ametist tagasiastumiseni. Kõik see tema isiklikke finantse aga märkimisväärselt ei puudutanud, sest Dubinini ametipalk keskpanga juhatajana oli tema Ameerika kolleegi Alan Greenspani omast kaks korda kõrgem.
Kuid Dubinin ei suutnud kokku koguda midagi sama suurt nagu 1990ndate tegelikud võitjad – ettevõtluse oligarhid.
KUJUTELDAMATUD VÕIMALUSED: VÕIM JA RIKKUS EIKUSAGILT
ETTEVÕTLUSE OLIGARHID
„Üksainus otsus võib ärimehe üleöö rikkaks teha. Seetõttu olid otsused müügiks. Ärimees, kes otsis ekspordiluba, õigust lasta oma pangal riigi rahaga tegeleda või soodsat erastamistotsust, võis kuulda sõnu „Teie avaldusele tuleks kasuks, kui te annaksite laenu sellisele offshore- firmale“.“
1990ndate edukaimad oligarhid olid oluliselt teistsuguse taustaga kui nomenklatuurist võrsunud ärimehed. Venemaal olid 1980ndail, traditsiooniliste majandussüsteemide vahetumisel, fantastilised võimalused raha tegemiseks isegi siis, kui sul polnud tööd, raha või algkapitali.
Nõukogude Liidu viimaste aastakümnete üha kasvav vaesus suurendas frustratsiooni. Need, kes ei saanud Kommunistlikus Parteis karjääri teha, pidid leidma enda ära elatamiseks muu viisi.
Ettevõtluse oligarhidel oli, vastupidiselt nomenklatuuri oligarhidele, ühiseks nimetajaks see, et nad alustasid praktiliselt tühjade kätega – ning kahe terava küünarnukiga. Nad olid noored, üleolevad ja ettevõtlikud mehed, keda ei takistanud asjaolud, mis piirasid paljusid Nõukogude süsteemi bürokraate. Nad olid sageli hästi haritud Venemaa ülikoolide, nagu näiteks Moskva Riiklik Ülikool, vilistlased ning nad olid osavad looma mitteametlikke võrgustikke.
Üllatuslikult suur hulk ettevõtluse oligarhe (nagu näiteks Mihhail Fridman, Vladimir Gusinski, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski ja Roman Abramovitš) on juudi taustaga. Etniline taust oli antisemitistlikus Nõukogude Liidus loonud kombatava klaaslae, kärpides tugevalt mistahes karjäärilootusi. Juudina oli raske Kommunistlikus Parteis või ühiskonnas üldiselt kõrgemale positsioonile jõuda.
Suureks erinevuseks nomenklatuuri ja ettevõtluse oligarhide vahel oli see, et esimene grupp teenis oma rikkuse kasutades olemasoleva jõustruktuuri raames ära oma insaideri positsioone. Struktuur oli aga uue generatsiooni jaoks nende vastaseks, isegi kui nad jõudsid sellistele tugevatele positsioonidele kus nad said ise asju oma äranägemise järgi sättida.
Esimesed väljaspool nomenklatuuri, kellest paistis oligarhide sädet, olid tuntud kui fartsovšiki – kavalad ja jultunud mustal turul tegutsejad, kes alustasid juba 1970ndail Nõukogude Liitu keelatud kaupade smuugeldamist.33 Tarbekaupade vähesus Venemaal tähendas, et nõudlus ületas alati pakkumise. Äri oli lihtne teha seni, kuni sa tegutsesid õiguslikul ei-kellegi-maal. Nii seniilses Nõukogude Liidus kui ka uuel Venemaal oli peaaegu täielikult puudu reguleeriv raamistik uue ärisektori jaoks, ning mõnikord said sa ise oma piirid paika seada.
Sellist tüüpi kauplemist nimetati spekulatsija