katuse pakkumisele oli oluliseks sissetulekuallikaks ka salakaubavedu. Muuhulgas kauples maffia ka kunsti ja antiikesemetega, mis olid varastatud kirikutest üle kogu endise Nõukogude Liidu. Mitte midagi polnud tabu ning korra või paar võtsid Saksamaa ja Tšehhoslovakkia politsei kinni grupeeringud, kes üritasid salakaubana Läände vedada tuumarelva koostisosi.
Raskete elutingimuste tõttu kasutasid paljud venemaalased juhust ja lahkusid piiride avanedes riigist. Kuid kui korralike töökohtade leidmine välismaal ebaõnnestus, tekkis maffialaadseid rakukesi nii mõnegi riigi pealinnas. Oma raamatus „Punane maffia: kuidas Vene maffia on Ameerika vallutanud“ kirjeldab Robert Friedman seda, kuidas 1990ndail sai alguse Venemaa maffia USAs, mille keskpunktiks kujunes New York. Väljarännanute eeskujul järgnesid haavatavate inimeste hordid, kellest suur hulk oli noori naisi ning kes langesid julma väljapressimise ja pettuse ohvriks.
Venemaalased, kes välismaal raha teenisid, olid sihtmärgiks ka oma osa soovivatele kriminaalgrupeeringutele. Vastuseis oli sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Venemaa jäähokistaarid, kelle palk oli NHLis üleöö miljoneid dollareid, leidsid peagi, et maffia jälitab neid varjuna. Samuti ei jäänud puudutamata Venemaa jäähokiliit, mis sai teatud protsendi igast siirdumise tasust, sest aprillis 1997 mõrvati liidu president tema kodu lähedal Moskvas ning seda tapmist on hiljem seostatud siirdumise tasudega.
2009. aasta lõpus saadeti Vladimir Barsukov pettuste ja korporatiivsete aktsiate ülesostmise eest neljateistkümneks aastaks vangi. Kuuldavasti juhtis ta 1990ndail Peterburis kurikuulsat Tambovi grupeeringut. Nagu sellist tüüpi kohtuasjade puhul tavaline, istus süüdistatav kohtusaalis lukustatud puuris. Turvameetmed olid eriti karmid ning saalis viibis kaksteist relvastatud turvameest.
Ajakirjanik Paul Hlebnikov meenutab veel üht hirmsat intsidenti, mis puudutas Venemaa Afganistani sõjaveteranide fondi. Fond sai abivajajate jaoks annetustena suuri rahasummasid, kuid raha jõudis harva nendeni, kelle jaoks see mõeldud oli. Organisatsiooni kahtlustati vassimises ja rahapesus.
1996. aasta novembris kogunes grupp Afganistani veterane Moskva lähistel Kotljakovski surnuaial, et mälestada fondi presidenti, kes oli kaks aastat tagasi pommiplahvatuses surma saanud. Keegi oli kõrvalasuvale hauaplatsile pommi matnud ning suur plahvatus viis endaga hauda kolmteist inimest ja vigastas kümneid.
Kriminaalsed organisatsioonid said inspiratsiooni välismaistest trendidest ning tekkiv Vene maffia lõi peagi sidemed Sitsiilia Cosa Nostra ja Hiina triaadidega. Ladina-Ameerika narkokartellide abiga õppisid nad ka parimaid nippe, kuidas narkootikume müüa.
Alguses tundus, et ruumi jätkub kõigile, kes soovivad seaduse pahupoolel tegutseda. Kuid aastal 1993 oli võitlus erinevate jõukude vahel kasvanud nii suureks, et konkurents viis täismahus maffiasõjani.
Aastate jooksul olid slaavi grupeeringud pealt vaadanud, kuidas Tšetšeeni rühmitused hõivavad üha enam Moskva territooriumi. Esimene kokkupõrge nende gängide vahel toimus juba aastal 1988. Slaavlastest moodustati tšetšeenide vastane liit, mida juhtis Sergei „Mihhas“ Mihhailov (loe temast lehelt 64) ning mille eesmärgiks oli tšetšeenid riigist igaveseks välja ajada.
Sell liiduga oli liitunud ka Orehhovo grupeering, mis oli üks kõige suuremaid ning eksisteeris alates perestroikast ja koosnes peamiselt noortest tugevatest sportlastest. Nõukogude spordikangelase päevad olid nüüd läbi, sest Venemaa võitis vähe medaleid ja tiitleid ning seega pühendasid noored „sportlased“ end nüüd jõutõstmise asemel sellistele tegevustele nagu näiteks narkootikumide salakaubavedu, „katuse“ pakkumine ja prostitutsioon. Nende juhiks oli „Sylvester“, kelle nimi oli inspireeritud Hollywoodi märulifilmide musklimehest Sylvester Stallonest. Sylvester oli nooremana olnud Mihhase Soln- tsevo sõpruskonna vihane vaenlane, kuid nüüd oli meeste ühiseks sooviks kõrvaldada tšetšeenide jõuk.
„Suur maffiasõda“ puhkes täies mahus, kui snaiper lasi teadmata põhjustel ühe Moskva ööklubi ees 10. aprillil 1993 maha ühe maffiajõugu bossi. Tol aastal registreeriti peaaegu 30000 tapmist, kuid ilmselt oli neid rohkemgi. Veriseimad lahingud toimusid Moskvas, kuid intsidendid leidsid aset kõikides suuremates Venemaa linnades.
Enamik tapmisi toimus eelnevalt kokkulepitud arveteklaarimise (razborki) käigus. Peaaegu iga päev teatas meedia surmavatest tulistamistest. Peale seda, kui Sylvester autopommiplahvatuse tagajärjel 1994 sügisel suri, lagunes Orehhovo kümneks väikeseks grupeeringuks. Nende mõju hakkas vaikselt kaduma ning paljud liikmed ühinesid Mihhase üha tugevamaks muutuva Solntsevo gängiga. Arveteklaarimiste ning seega ka riigis toime pandud mõrvade arv oli tasapisi langemas.
Maffiasõjas ei kuulutatud kunagi välja ametlikku võitjat. Nii slaavi kui tšetšeeni grupeeringud olid saanud suuri kaotusi ja polnud jätkamiseks enam piisavalt tugevad. Võitjateks olid hoopis ärimehed, kes olid tihti tegutsenud grupeeringute vahetus läheduses ning neile katust maksnud. Nendel ärimeestel oli nüüd võimalus oma ettevõtteid arendada ilma, et nende ümber vihiseksid kuulid. Paljud neist kasvasid peagi nii võimsaks, et nad ei vajanud enam kiiresti mõjuvõimu kaotava maffia kaitset. Seetõttu tähendas vaherahu Venemaa esimesi aastaid iseloomustanud maffiagrupeeringute perioodi lõppu.
Organiseeritud kuritegevus oli Venemaal siiski selleks, et jääda ning jätkas Venemaa majanduse halvamist muudel viisidel.
SERGEI „MIHHAS“ MIHHAILOV: MAFFIAKUNINGAS
„Me ei ole gängsterid, me oleme venelased.“
Kaader 1999. aasta filmist „Brat 2“ („Vend 2“). Režissöör Aleksei Balabanovi film räägib sellest, kuidas Vene maffia üritab USAs kanda kinnitada ning põhineb osaliselt 1990ndate lõpus toimunud reaalsetel sündmustel.
Sergei „Mihhas“ Mihhailov (sünd. 1958) kasvas üles keskkonnas, kus kuriteo sooritamist ei peetud tingimata kriminaalseks. Kaua aega olid tõelisteks kriminaalideks olnud korrumpeerunud politseiametnikud ja poliitikud. Kui sa seadust rikkusid, soovisid sa näidata enda vastumeelsust süsteemi vastu.
Nooruses elatas Mihhas end olles kelner mitmes Moskva restoranis. 1980ndate Nõukogude Liidus olid palgad naeruväärsele väikesed ning peagi hülgas ta ausa elu ja valis tasuvama pisikuritegevuse tee. Mustal turul alustades sai ta tuntuks kui kaardihai. Tema õnn siiski pöördus ning 1984 arreteeriti ta varguse eest.
Aeg trellide taga ei pannud Mihhast oma kriminaalkarjääri hülgama – hoopis vastupidi. Vanglas õppis ta uusi trikke ja brutaalsemat mõtteviisi riigi kõige kogenumatelt kriminaalidelt ning lõi väärtusliku tutvusvõrgustiku.
Varsti peale vabadusse pääsemist asutas Mihhas Solntsevo vennaskonna, mis tegutses Solntsevos, maitsetus Edela-Moskva piirkonnas. Mihhas värbas selle liikmeid ühendades mitmeid „spordiklubisid“.
Mihhas ignoreeris vorõ v zakone kirjutamata reegleid ja traditsioone. Sel viisil olid tema gängi liikmed seadusvastase ühenduse bespredel eelkäijateks, kus traditsioonid vahetas välja jõud ja võim. Distsipliini rikkumise eest oli karistuseks väljaheitmine või hullemal juhul surm.
Mihhas nimetas ennast siiski ärimeheks. „Äri“ läks hästi ja vennaskond kasvas kuni Mihhas ja mitmed teised vennaskonna liikmed 1989. aastal arreteeriti, süüdistatuna bandiitluses (organiseeritud kuritegevuses). Mihhas oli vahi all 18 kuud, kuid vabastati peale seda, kui peamine tunnistaja keeldus tunnistusi andmast.
Mihhase ees laius nüüd täiesti uus riik ning ta lõikas kiiresti kasu segadusest, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist valitses. Varsti omas Solntsevo vennaskond kasiinosid, panku ning isegi üht Moskva lennuväljadest.
Peale paari rasket aastat 1990ndate alguses, mis kulmineerus „suure maffiasõjaga“ 1993-1994, kui paljude grupeeringute juhid mõrvati või arreteeriti, tugevdas Solntsevo vennaskond Moskva allilmas oma haaret. Keegi ei kahelnud nende võimsaima ja kriminaalseima grupeeringu staatuses peale seda, kui nad olid lugematutes arveklaarimistes võitnud mitmeid teisi gänge.
Neile ei saanud vastu isegi ametivõimud ning pealegi olid