Mees ise väitis, et ta raiskas oma raha erinevatele projektidele ära, sealhulgas 2004. aasta valimiste kallile ja edutule kampaaniale.35 Peale seda, kui ta müüs maha oma maja populaarses Rubljovka piirkonnas Moskva lähistel, oli tal napilt raha selleks, et osta endale maale puumajake ja paarkümmend lammast.
Kuusteist aastat peale tema hiilgeaega ei igatsenud Sterligov oligarhi elu taga – hoopis vastupidi. „Kõik kadestavad mind, sest ma olen vaba kui lind,“ ütles ta laia naeratusega Venemaa finantskriisi ajal 2001. aastal. Sellegi poolest tekitas kriis temas kiusatuse Moskvasse sõita ja asutada vastukaaluks ettevõtete likviidsusprobleemidele hiigelsuur bartersüsteem, kuid tema päevad oligarhina olid kindlasti möödas.
VLADIMIR GUSINSKI: TAKSOJUHIST MEEDIAMOGULIKS
„Mina olen tänavate toodang. Ma sündisin tänaval, kasvasin tänaval ja õppisin tänaval ennast kaitsma.“
Nooruses elas Vladimir Gusinski (sünd. 1952) koos oma vanematega Moskvas, 18 ruutmeetrises toas. Ta kukkus välja Gubkini nimelisest Vene Riiklikust Nafta ja Gaasi Ülikoolist ning oli juba 1970ndail üks esimestest fartsovtšik’utest, kuigi tal ei olnud mustal turul just erilist õnne. „Müüsin teksaseid odavamalt, kui nad ostnud olin,“ on ta hiljem tunnistanud.
Rohkem või vähem juhuslikult oli Gusinski peale sõjaväge direktoriks õppinud, kuid tal oli ka selles ametis toime tulemisega raskusi. Ta ise arvas, et põhjuseks oli tema juudi taust ning „mitte eriti palju andekust“. 1980ndate keskel tundis ta end sarnaselt paljudele teistele kohustatuna oma eraautot taksona kasutama, et elus püsida.
Ärimehena teenis Gusinski Gorbatšovi perestroika algusaastatel oma esimesed rublad, omandades äravisatud vasktraate ja valmistades nendest lihtsaid käevõrusid, millel tema väitel olid raviomadused. Nõudlus osutus üüratuks.
Ettevõtluse oligarh Vladimir Gusinski on huvitatud igat sorti kommunikatsioonitehnoloogiast, eriti seoses meediaga.
Ta jätkas oma nišis ja kasutas ära kasvavat nõudlust kaupade järele, mis ei kuulunud just tavakaupade hulka ning valmistas selliseid asju nagu näiteks võltsitud kapotikujuke Jaguarile.
Gusinski märkas välismaal suurenevat ärihuvi Venemaa suhtes ning asutas väikese kooperatiivina aastal 1988 konsultatsioonifirma Infeks, mis tegutses ühes väikses akendeta uberikus Moskvas. Tema ideeks oli aidata Nõukogude Liidu turule tulla soovivaid välismaiseid ettevõtteid ning see andis talle peagi mitmeid rahvusvahelisi kontakte. Infeksi kaudu sai ta võimaluse lennata kliendiga kohtuma Washingtoni. Kui tema võõrustaja võttis ühel hetkel raha sularahaautomaadist välja, oli Gusinski nähtust sügavalt rabatud – „raha eikusagilt“. Tagasi Moskvasse jõudnuna avas ta panga, millel oli sama nimetus selle Ameerika sularahaautomaadiga – Most.
Varasest noorusest saadik oli Gusinski heaks sõbraks Moskva tulevane linnapea Juri Lužkov. Nende sõprus oli alanud ammu enne seda, kui nad mõlemad mõjuvõimsaks olid saanud. Lužkoviga koos reisis Gusinski veelkord USAsse ning vaatas ammulisui selliseid fenomene nagu näiteks drive-in restoranid ja kaalukommide poed. Mehed olid ühel nõul, et kapitalism on tulevik.
Gusinski äritegevuse otsustav tõuge tuli varsti peale Nõukogude Liidu lagunemist, kui Moskva (s.t. linnapea Lužkov) otsustas linna rahatehinguteks kasutada Most panka.
Järgmine loomulik samm tehti siis, kui Gusinski kinnisvarafirmale anti roheline tuli Moskva omandiportfelli osalises ja ettevaatlikus erastamises. Liberaalse ajakirja Kommersant ajakirjaniku Mihhail Leontjevi sõnul leppisid Lužkov ja Gusinski kokku, et Gusinski saab linna kõige atraktiivsemate hoonete osaliseks omanikuks vastutasuks lagunevate hoonete renoveerimise eest, sest Moskva vaene linnavalitsus seda ise teha ei suutnud.36
Inimesena on Gusinskit nimetatud erksaks, kuid maniakaalse piiri peal olevaks. Ehk oli see üks põhjustest, miks tema võrgustik ei küündinud Venemaal kunagi linnapea Lužkovist eriti kaugemale. Kuid olles üks esimesi kapitalismi vilju nautivaid ettevõtluse oligarhe, oli tal uue Venemaa päris esimestel aastatel ainulaadne positsioon.
Lõpuks jäi Gusinski rongist maha, kui Venemaa suurimate tooraine-ettevõtete manipuleeritud oksjonid tõid kasu neile, kellel olid tihedad sidemed Kremliga. Kuid Gusinski oli 1994. aasta paiku mõne aasta vältel Venemaa rikkaim mees – ajal, kui raha tõmbas kuritegelikku käitumist endale magnetiga ligi.
„Mul oli kaks valikut,“ märkis Gusinski juba algusest peale. „Kas maksta bandiitidele või palgata turvameeskond.“ Ta valis viimase variandi ning varsti oli tal peaaegu tuhandest mehest koosnev isiklik turvameeste võrgustik. Täieliku turvalisuse saavutamine oli võimatu, ning Gusinski polnud kunagi päriselt rahul. „Ma palkaksin isegi Saatana enda, kui ta saaks mulle turvalisust pakkuda,“ avaldas ta.
Gusinskit eristas teistest ettevõtluse oligarhidest enim see, et tal läks korda luua tühjalt kohalt meediaimpeerium, millele ei olnud vastast.37 Teda liikumapanevaks motivaatoriks oli potentsiaal mõjutada enamat kui kasumit. „Kui ametnik halvasti käitus, võisin ma teda oma ajalehes rünnata ja rääkida tõtt rahast, mida ta nõudis,“ kommenteeris ta. Gusinski ei kohkunud tagasi ja kasutas oma meediaväljundeid sellisel viisil päris mitmel korral.
Tema esimene ettevõte oli 1993. aasta alguses väga väikse tiraažiga asutatud igapäevane ajaleht „Segodnja“ („Täna“). Kuid Gusinski sihtis alati kõrgele ning peale seda, kui populaarne Venemaa telenägu Jevgeni Kiseljov palus tal üht telesaadet finantseerida, kulus Gusinskil vaid paar nädalat, et kirjutada kokku ühe täielikult uue ja üleriikliku telekanali äriplaan.
Saanud abi Boriss Jeltsini isiklikult nõunikult (ja tennisetreenerilt) Šamil Tarpištsevilt, õnnestus Gusinskil veenda presidenti, et see annaks talle tühjalt seisva neljanda kanali, millest kasvas 1993. aastal välja NTV. Kuid Venemaa esimese eratelekanalina sai NTVst peagi kõige valitsuskriitilisem kanal. Varsti oli see ka kõige populaarsem. Gusinski jõudis järeldusele, et ta „suudab presidendiks teha ükskõik kelle, kes presidendiks saada soovis“.
Oma kriitilise hukkamõistuga Tšetšeenia sõja ja Kremli poliitikate suhtes üldiselt, leidis Gusinski end peagi Jeltsini mustast nimekirjast ning mida rohkem survet talle avaldati, seda agressiivsemalt ta käitus. Kui Vladimir Putinist sai Venemaa järgmine president, polnud ta siiski Gusinski valik, vaid pigem tema oponent. Peale seda, kui Putin 2000. aasta märtsis ametisse asus, ei kulunud kümmet nädalatki, kui Gusinskit külastasid automaatidega maskides maksuametnikud ning peagi mõisteti ta maksupettustes ja kelmuses süüdi.
Arreteerimine tõmbas palju tähelepanu, iseäranis välismaal ning Gusinski vabastati peagi. Kuid tema sõda oli kaotatud ja kahe kuu pärast nõustus Gusinski NTV riigile müüma. Hind oli küll madal, kuid vastutasuks loobuti tema vastu esitatud süüdistustest.
Kuid rahu polnud siiski mitte kauaks, sest peagi kerkisid esile uued süüdistused ning enne aasta lõppu põgenes Gusinski Iisraeli. Täna on tal nii Iisraeli kui Hispaania kodakondsus, kuid kuulu järgi veedab ta enamuse oma ajast USAs ja juhib muude asjade kõrval välismaal elavatele venelastele suunatud satelliit-telekanalit.38
VÕITLUS KULDMUNADE PÄRAST MUUTUB ÄGEDAMAKS
„Venemaa on oligarhia. Siin on kaks seaduste suhtes iseäranis põlastavat gruppi: need, kes on ühiskonna kõrgeimas ning madalaimas kihis. Kui need grupid omavahel koostööd teevad siis tekib süsteem, mis katab kõike.“
Venemaa esimeste, peamiselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete erastamiste ajal, polnud tekkivatel oligarhidel ei kapitali ega huvi ennast täielikult siduda. Need ettevõtted lõpetasid tavaliselt kellegi sellise käes, kes konkreetse situatsiooniga kõige paremini kursis olid, nagu näiteks punadirektorid. Kuid mida suuremaks ettevõtted muutusid ja mida rohkem kapitali ettevõtluse oligarhidel kasutamiseks oli, seda suuremat rolli nad mängisid. Vautšerite erastamiste lõpuks 1994. aastal olid nad kõik seotud võitlusega