Oligarhid. Claes Ericson

keegi ei teadnud veel mida tegelikult tähendab olla ettevõtluse oligarh. Polnud kaugeltki selge, millised nendest tuhandetest uutest edukatest kapitalistidest suudavad end eliiti läbi murda. Kuid mõningad, kellega me juba tutvunud oleme – Smolenski, Fridman, Gusinski, Berezovski, Hodorkovski ja Potanin – olid tänu oma pankadele ja lepingutele suurepärases seisus.

      Enne 1993. aastat puutusid nad üksteisega harva kokku, kuna uue turumajanduse uksed olid tervitavalt avali. Vana nomenklatuuri punadirektorid olid need, kes esimeste erastamiste ajal vastupanu osutasid. Alles siis, kui ettevõtluse oligarhide kohvrid ja lepingud olid kasvanud nii suureks, et nad võisid heita pilgu ka suurimatele ettevõtetele, hakkasid nende teed ristuma. Mida väärtuslikumaks erastatavad kuldmunad muutusid ning mida vähemaks neid jäi, seda tulisemaks läks võitlus nende pärast.

      Sõprusele polnud siin ruumi. Vaatamata sarnasustele nende taustades ja viisides, kuidas nad olid oligarhide staatuse saavutanud, ei saanud nendest kunagi eriti suuri sõpru. Konkurents tegi partnerluse siiski vajalikuks ning selle tulemusena kristalliseerusid erinevad kaasosalused. Gruppe nimetati mõnikord klannideks, kuid neil ei olnud kunagi selget struktuuri.

      Omanduste jagamiseks olid klannid tähtsad. Ettevõtluse oligarhidest said eksperdid selle kohta, kuidas Venemaa ettevõtteid minimaalse osalusega enda omadeks saada. Selline fenomen sai tuntuks kui „virtuaalne omandus“, milles tuli sõbrad määrata kaasinvestoriteks ja ettevõtete juhatajateks. Isegi kui Mihhail Hodorkovski sõnad „Ma ei oma ise ühtegi aktsiat oma ettevõttes. Mul on ainult oma palk ja oma auto,“ polnud puhas tõsi, oli fakt see, et tema poolt vahetult omatu ei võrdunud selle kontrolliga, mis tal Menatepi ning tosina teise panga üle oli. Kaudselt, kirjalike ja kirjutamata lepingute kaudu, oli tema kontroll siiski kindel ja ühene.