ja jäid siis magama?”
“Jah.”
“Mina magasin ka juba, kui Toots karjus, et väljas on tulekahju,” ütles Kärd. “Mina läksin veel akna juurde vaatama, aga ei olnud midagi. Toots naeris siis sängis ja peeretas, nii et ära tahtis lämmatada.”
“Kärd valetab. Mina magasin juba nagu norises, kui tema veel vilistas,” kostis uuesti ahju juurest.
“Vait! Ehk olgu peale, nüüd sa sidusid ennast ise: kui sina magasid nagu norises, kudas sa siis kuulsid, et teine vilistab?”
“Läbi une.”
“Ahaa, või läbi une.”
“Näe, nööp!” kilkas just selsamal silmapilgul keegi poistest. Kõik vaatasid sinnapoole, isegi Toots tuli ahju juurest ära. Tõesti, seina ligidal, akna all oli väike must ümmargune nööp. Kiir tunnistas selle omaks. Hakati mööda sängialuseid otsima. Akna lähedalt leiti veel üks nööp, ja kui keegi poistest kogemata nurgas pehkinud põrandalauale astus, vajus see kõrvale ja terve hulk nööpe tuli nähtavale.
Vargus ise oli käes, aga varas jäi kätte saamata. Igatahes jäi Tootsi peale verine kahtlus lasuma.
Oleks köstrile vähemgi asi näppu hakanud, et oma arvamist tõeks teha, oleks Toots koolist seitset keerdu lennanud, aga et seda ei olnud, jäi Toots kooli edasi. Ta ise ütles:
“Eks ma ütlenud, et rotid. Kes’nd inimene seda nööbi-sitta võtma läheb.”
Kui talle selle peale tähendati, kuidas rott nööbi saapa küljest ära saab, siis seletas tema seda asja nii, et rotid saapa jala alla panevat ja nööbid küljest ära kiskuvat.
Ta võis kõnelda niipalju kui tahtis, aga igaüks vaatas talle ikka niisuguse pilguga otsa, nagu oleks ütelda tahtnud: sa ikka ise võtsid.
Toots sai sellest väga hästi aru, ja tal oli ikka natuke piinlik kah.
Nii oli siis see lugu lõpetatud ja asi niikaugele joones, et köster nööbid oma toas Kiire saabastele ette laskis õmmelda, ja viimane nad jalga tõmbas sõnadega: “Justkui uued kohe.”
Aga see päev oli õnnetusepäev, ja peale tunde sündis veel midagi.
Tõnisson oli vanade eestlaste võitluste ja neile järgneva orjapõlve üle üheainsa raamatu läbi lugenud, aga seegi oli talle nii suurt mõju avaldanud, et ta sakslaste leppimatuks vaenlaseks sai.
Kirikumõisas oli ka üks kool. Õpetaja oma ja ümberkaudsete mõisnikkude pojad said seal ühe välismaalase juhatuse all õpetust.
Kui kihelkonnakooli õpilased parajasti õue peale tulid, et koju minna, ilmusid sinna korraga kirikumõisa noorhärrad. Kõigil olid piibud suus ja ratsapiitsad käes. Jumal ise teab, mis asi neid sinna tõi, aga sinna nad tulid. Tõnisson arvas pärast, et nad parvega jõe peale sõitma tahtnud minna. Kui nad kihelkonna poiste juurde said, ütles üks:
“Näe, kus matsid hakkavad koju minema.”
See oli Tõnissonile, kellel nende kui sakslaste vastu juba isegi viha oli, liig. Ta haaras kivi maast ja enne, kui keegi seda mõtelda oleks jõudnud, virutas ta selle ütleja poole. Kostis tubli klõpsakas, lendas piibutuhk ja sädemed, piip ise kukkus tükk maad eemale maha. Kahjusaaja tõstis ratsapiitsa kõrgele ja tormas viskaja kallale. Kuid see ei liigutanud ennast paigastki, võttis uue kivi ja hüüdis:
“Tule!”
Kallaletungija jäi peatuma. Vastase silmist paistis niisugune kindlus, mis tahtmata kohkuma pani ja karta oli, et ta teine kord mitte enam piibu pihta ei sihiks, vaid lihtsalt pähe.
“Ma annan sulle peksa nagu koerale,” sõnas saksa poiss.
“Tule, tule!” vastas Tõnisson.
Mõlemad vastased seisid tükike aega vastamisi ja vahtisid üksteisele näkku. Kui Saksamaa viimati ära nägi, et Eestimaa kõigeks valmis on, jättis ta asja pooleli ja läks oma meeste juurde tagasi. Plaanitseti üleüldist tormijooksu ratsapiitsadega. Enamasti olid kõik selle poolt, ainult õpetaja pojad olid vastu. Viimaks jõuti niikaugele, et ka need suuremale hulgale järele andsid. Piibud kui asjata segajad võeti suust, koputati saapakontsa vastu tühjaks ja pandi tasku. Ratsapiitsadega viibutati, just nagu oleks nende sitkust proovida tahetud.
Aga aeg oli ka eestlaste leeris ettevalmistusi teha. Seda tuletas kõige enne Toots meelde ja kahetses selle juures ise, et tema müristaja koju oli jäänud, et muidu oleks teised viimase kui meheni maha võinud tappa. Et asja parandada, läks ta ruttu klassituppa ja lubas ahjuroobi ja tuletangid kuumaks ajada, et siis pealetungijaid kõrvetada. Julgemad, nagu Kärd, Tuulik, Kesamaa, kõik tüsedad poisid, kogusid endid Tõnissoni ümber ja vaatasid käsku oodates temale otsa. See seisis nagu kivist kuju ja vahtis vaenlaste poole. Kuna teised kõik enam-vähem kartsid ja mõttes juba plaani tegid, kuhu häda korral pakku võiks joosta, oli iga niisugune mõte temast kaugel. Tema meeles oli ainult ja üksi: las nad tulevad, küll ma neile näitan.
Ja nad tulid. Tulid enne, kui Toots kuumaksaetud roobi ja tangidega tagasi jõudis ja enese võitlejate ridadesse seadis; tulid enne, kui enamjagu endid hästi ette valmistada oli jõudnud, see tähendab, enamjagu neist vähestest, kes ülepea võitlusest osa arvasid võtta. Paljud läksid vaheajal koju.
Esimene hoop ratsapiitsaga tabas Tõnissoni kätt. See oli hirmus valus ja jättis suure sinise vorbi järele. Aga tema ei lasknud ennast sellest veel hirmutada. Ta andis palja käega, nagu ta oli, lööjale hoobi tagasi ja nii osavasti, et see otse vastase nina pihta käis. Peaaegu samal ajal said ka teised hoope. Nad andsid küll ka vastu, aga kaua sa palja käega ratsapiitsa vastu jõuad sõdida. Kärd sai tugeva hoobi üle näo, peaaegu oleks piitsa ots silma puutunud. Järveots, tuline kõva poiss nagu Koljat, aga hirmus pikaldane, sai käevarre pihta nii valusasti, et ta ai, ai! karjus.
Õnnelikum oli juba Kesamaa, kes vastasel sõjariista käest ära kiskus ja nüüd selle selga tema oma ratsapiitsaga tutvustas.
Kõige rohkem kannatas Tõnisson. Kesk lahinguvälja, kuhu ta kogu aja jäi, kõige suuremaid poisse oma hooleks võttes, oli temal muidugi kõige kibedam. Esimesele löögile järgnes palju teisi, ja oleks keegi teisel päeval tema turja, käevarsi, reisi näinud, see oleks ära ehmunud, nii sinised olid need. Aga imelik, et mitte ühte kaebehäält tema suust ei tulnud.
Ta võitles ja kannatas vaikides, nohisedes, nagu tõsine kangelane kunagi.
Arno ei võtnud võitlusest osa. Ta seisis koolitoa ukse kõrval ja vaatas kahvatanud näo ja kohkunud silmadega pealt. Kui ta nägi, et Tõnisson mitmest vaenlasest ümber piirati ja üks talle parajasti tugevat hoopi pähe tahtis lüüa, võttis ta, ilma et isegi oleks teadnud, mis ta teeb, aia äärest suure kaika ja lõi Tõnissoni tigedamale vastasele pähe, kusjuures ta ise silmad kinni pigistas.
Võit kaldus sakslaste poole. Juba olid Tõnisson ja tema kaaslased ümber piiratud. Juba ei püüdnud Tõnisson enam peale tungida, ta pani ainult käed silmade ette ja tõmbas enese vastaste löökide all küüru. Aeg-ajalt aga, kui ta vähegi sai, andis ta jalaga hoope.
Kui eestlaste viletsus oli kõige suurem, tuli neile koolitoast abi. Toots tuli välja, kuumaksaetud ahjuroop ja tuletangid käes, ja karjus hirmsa häälega:
“Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!”
Selle hirmsa nähtuse juures kohkusid võidumehed ja taganesid. Kui Toots veel lähemale tuli ja mõnele, kes õigel ajal ei taganenud, kuumaksaetud suurtükikuulid, nagu ta oma sõjariistu nimetas, nina alla torkas, panid sakslased lausa põgenema. Nende kannul jooksis Toots ja karjus ikka veel:
“Andke punastele koertele!”
Lahing oli möödas. Toots oli võitnud. Ja oli niiviisi võitnud, et ta ise mitte ühte lööki ei saanud. Tõnisson pühkis taskurätikuga silmi; teised kohendasid riideid ja katsusid haigeid ihuliikmeid: kes hõõrus kukalt, kes katsus pihta, kes läks teise juurde ja nurus, et järele vaadataks, mis temal seal näo peal õige on, et kipitab mis hirmus.
Natukese aja pärast tuli abiõpetaja