Raja poolt, ma lähen soo poolt. Ja huika, kui sa lähed.”
“Mina ei tule,” sõnas Mart.
“Ohoh! Sina ei tule?”
“Ei.”
“Mispärast sa ei tule?”
“Ma ei tule.”
“Tule peale, Mart, ma ise lähen maantee poolt, siis teeme ringi,” aitas peremees omalt poolt. Mart jäi kangekaelseks.
“Minge, otsige ise, mina ei tule.”
Sulane kaotas kannatuse ja karjus:
“Sa lased omale veel anda, Mart. Sinu südametunnistus ei ole puhas, küllap sa muidu tuleks. Ütle, kuhu sa poisikese ajasid?”
“Kuhugi ei ajanud.”
“Aga sa nägid teda täna?”
“Ei.”
“Vale!”
“Ei ole vale. Kui te muidu ei usu, võtke kaks kasteheina kõrt, tehke allikavees märjaks, põletage ära ja viige tuhk maantee kraavi. Kui siis uss tuleb, siis ta sureb jalamaid ära. Päris õige jah. Uued künnimasinad on kah nii –”
“Jäta oma lori!”
“Ei tule, metsas on mõrtsukad.”
“Ära aja lori.”
“Jumala õige, et on. Ma tulin kaasikust läbi ja nägin. Kolm või neli meest magasid nagu norises. Ühel oli suur nuga vööl ja –”
“Mis juttu sa ajad.”
“Minge, vaadake.”
Perenaine kohkus.
“Kuula lori,” ütles peremees. “Tule näita, kus olid mõrtsukad.”
“Ärge minge paljaste kätega,” hoiatas Mart. “Kui teil niisugune masin oleks, mis vändast ümber ajades aina kuulisid välja pillub, siis võiks minna. Võtke see masin ja minge siis. Minge rohkem soo serva poole ja hoidke hästi maantee lähedale, küll te siis näete.”
Sulane läks aeg-ajalt kärsitumaks ja sõnas viimaks:
“Ei mina su lora küll enam kauem kuulama ei hakka. Küll sa homme näed, Mart, kui me sind pogrisse laseme panna. Lähme, peremees!”
Perenaine läks põllenurgaga silmi pühkides ühes ja kaugel nende järel hiilis Mart. Ta sõnas ühteviisi:
“Jah, kui niisugune masin oleks, mille vunkratas kaheksakümmend jalga läbi mõõta on, siis…”
Tema oli vahetevahel päris selge, ei olnud tast suuremat midagi aru saada, aga kui ta siis jälle läks, siis läks oma masinate rehkendustega õige jutu pealt sohu ja rappa.
“Voheh, või sina, pojuke, oled jooma hakanud,” ütles ema Arnole koju minnes.
“Ja sina, Kristjan, pea kah ikka rehknungi, kellele sa viina annad ja kellele mitte,” sõnas peremees Liblele.
“Võh, võh, kas sellest siis midagi on? Pikutasime natuke ja asi ants,” vastas Lible, kes ikka veel purjus oli.
Nad läksid naljakas rongis kodu poole: Arno, kõikudes ja alatasa kaevates, et oksele ajab, ees; tema kõrval, kätt poja ümber hoides, ema; siis peremees ja sulane, mõlemal laternad käes; ja nende järel Lible, kivide ja kändudega elu ja surma peale võideldes.
Kõige viimasena, sammu kakskümmend teiste järel, lonkis Mart.
Kui nad koju jõudsid, leidsid nad külalised eest. Hädasõnum, et Arno kadunud, oli vaheajal juba Rajale jõudnud, ja perenaine oli Teelega vaatama tulnud, kuidas selle asjaga õieti on.
Kui Arno ema saatel uksest sisse astus, hüüdis Teele kohkunult:
“Vaata, kui valge ta näost on!”
Ja Teele ema karjatas:
“Oh, sa jumal, mis tal on?”
“Oh, mis tal siis on, ei ole midagi,” vastas Arno ema; aga vanamees, kes juba ukse peal oli ja seda küsimist ja kostmist kuulis, ütles:
“Mis tal muud on, kui purjus on. Poiss on purjus. Olid teised metsas kahekesi Liblega viina joonud ja magama jäänud.”
Lible, kes Mardiga peaaegu ühel ajal uksest sisse komberdas, ei olnud selle vastusega rahul. Ta pajatas omakorda:
“Oh, sa ime, nüüd teete selle asja nii suureks, nagu jumal teab mis oleks olnud; nagu oleks nüüd päike vastupidi käima hakanud. Hurjuh!”
“Ära sa hurjuta kedagi, Kristjan, sina, väänkael, tahaks kõigepealt sugeda,” ütles sulane oma poolt, laternaid varna otsa riputades.
Arno viidi kohe voodisse. Kui ta juba vaiba all oli, tulid Raja omad kah tagakambrisse. Teele läks voodi juurde ja küsis sosinal:
“Arno, mis sul viga on?”
Küsitav tahtis udusule kombel üles tõusta, aga nõrgad liikmekesed ei jõudnud enam ühtegi liigutust teha. Valged huuled sosistasid:
“Haige olen.”
Voodist natuke kaugemal, laua juures, istusid Saare ja Raja perenaine ja ajasid juttu. Arno kuulis nagu läbi une, kuidas tema ema Raja perenaisele laulva häälega õnnetuslugu jutustas:
“Oh, sa heldene aeg, jah, olid ometi kahekesi kaasiku nurgas ja…”
Eeskambris söödi õhtust. Lible istus vist kah söögilauas, sest kuulda oli, kuidas ta pungil suuga alatasa kõneles ja teistele aega ei andnud sõnakestki vahele ütelda.
“Mis see veel, aga vaata, kui mina noormees olin, siis oli nii ütlemata pime, et sõrme kah ei näinud silma pista…”
Selle peale kuulis Arno, kuidas Mart suuga matsutas ja kah midagi ütles. Mis nimelt, sellest ei saanud ta aru, aga ta arvas sõnu kuulvat nagu: aur, vänt, hammasratas ja nõnda edasi.
“Kas sa viina jõid?” küsis Teele.
“Jah… natukene.”
“Kas viha ei olnud?”
“Oli küll.”
“Mispärast sa’s jõid?”
“Lible pakkus.”
“Sa ära joo, las ta pakub.”
“Ega ma enam ei joo. Aga ära sa koolis kellelegi ütle, et ma jõin. Nad hakkavad naerma.”
“Ah, ei ütle, mis mina sellest ütlema hakkan. Kas sa homme kooli tuled?”
“Tulen küll… kui ma terveks saan.”
Arno sai ise aru küll, et see “terveks saan” vist kohane ei ole, et tervekssaamisest ainult see võib kõnelda, kes tõesti haige on, aga teisiti ei julgenud ta ka miski hinna eest ütelda. Tal oli südamepööritusele ja peavalule vaatamata Teele ees häbi.
“Ega sa minu peale pahane ei ole, et ma viina jõin?”
“Mispärast ma pahane olen?”
“Noh, ma arvasin nii… et sa vahest oled pahane minu peale.”
“Ei ole.”
Siis vaikisid mõlemad. Kui Raja rahvas ära minema hakkas, sirutas Arno käe teki alt välja ja jättis jumalaga.
“Saa sa siis jälle terveks ja ole hea laps,” ütles Raja perenaine temale ära minnes.
Arnost käis see ütlus nagu noatera läbi.
“Ole hea laps!” Sellest sõnast järeldas poisikese terav nina üsna õieti: saa siis terveks, ja ära sa enam joo. Aga see ei jäänud veel viimaseks etteheiteks…
IX
Joosep Tootsiga, sündinud aastal 1883, jäi asi niiviisi, et ta kooli ikka edasi jäi, aga selle tingimusega, et ta kõik koerused, nii hirmus palju kui tal neid ka iganes oli, maha jätaks ja inimeselooma viisi elama hakkaks.