Oli, kuidas ta oli, tõsi oli see, et Toots, võib ju olla, ihuliselt natuke vigane, hingeliselt aga hoopis paranenud oli. Ta istus tunni ajal vagusi nagu nui ja teadis ülesandeid paremini kui enne. See äratas suurt imestust. Tootsi hea ülevalpidamine kestis juba teist päeva ja oleks võib-olla tema surmani kestnud, kui saatus ennast vahele ei oleks seganud. Aga ta segas, ja segas Tootsi kahjuks.
Ühel hommikul, kui ärkasid koolilapsed, kes öösel koolimajas olid maganud, nende hulgas ka punajuukseline Kiir, leidis viimane, et tema uhked nööpsaapad endid öösel märksa muutnud olid. Saabastel ei olnud mitte ühte nööpi küljes.
Mis teha? Toots, kes esimesena õnnetuspaigale ilmus, andis nõu saapad nööriga kinni köita ja ikka kuidagi läbi ajada; igatahes mitte nutma hakata ja kaebama minna. Visak kobas taskutes ringi, leidis paar tinast aluspüksinööpi ja käskis need senikauaks ette õmmelda, kui teisi saab. Limask, linakaupmehe poeg, võttis päitsist nutsaku linu välja ja oli valmis nööri punuma, kui Kiir seda tarviliseks arvab. Punapea kaalus kõik kolm ettepanekut hoolega läbi ja tuli otsusele, et neist ükski ei kõlba. Ja kui inimene lootuse kaotab, ütelgu, kui keegi teab, mis siis veel aitaks?
Kiir püüdis pisarate läbi oma südant kergitada.
Küll püüdsid teised troostida, iseäranis oli Toots sellel põllul väga tegev, aga kõik jäi tagajärjetuks. Oleks kahjusaaja pisarate asemel nööpe nutnud, oleks tal neid muidugi juba kümne paari saabaste jaoks olnud, aga seep see paha asi oligi, et ta ainult pisaraid nuttis.
Kõik kogusid endid Kiire ümber. See istus magamistoas oma sängi peal, hoidis saapaid näpu vahel ja ootas köstrit, kes varsti palvetundi pidi ilmuma.
Köster tuli. Nüüd sammus punapeaga mehike paljais sukis klassituppa, jäi vesiste silmadega köstri otsa vahtima ja sõnas läbi nutu:
“Nööbid on ära.”
“Mis nööbid?”
“Saapa nööbid. Õhta olid peal, Visak nägi kah, aga täna hommiku tahan jalga tõmmata, ja mitte ühte ei ole enam.”
“Noo, mis see tähendab?”
Hirmus pilk nagu jumala välk taevast käis üle poistekarja.
Surmavaikus.
Viimati, kui juba piinlikuks hakkas minema, ütles Toots:
“Vahest viisid rotid ära. Rotid armastavad läikivaid asju. Meil viisid kapsaraua ära ja ei leidnudki üles.”
Köstri pilk jäi kõnelejale peatama.
“No kui te ei leidnud, kust te siis teate, et just rotid kapsaraua ära viisid?”
“Noh, kes see muu viija oli.”
“Kapsaraua?”
“Jajah, kapsaraua.”
“Kuule, rotid ei jõua kapsarauda liigutadagi, veel vähem ära viia. Mis sa valetad?”
“Neid oli vahest mitu.”
“Mine metsa oma jutuga. See oli kahejalgne rott, kes kapsaraua ära viis, just niisamasugune nagu see, kes Kiire nööbid nahka pani.”
“Ei tea,” kehitas Toots õlgu.
“Mina tean,” vastas köster, “Kiir, too oma saapad siia.”
Kiir tõi. Köster silmitses neid asjatundja näoga.
“Kus need saapad olid sul?”
“Sängi serva all.”
“Soo. Kas nad hommiku, kui sa neid jalga hakkasid panema, sealsamas olid? Mõtle hästi järele.”
“Ja… jajah… Aga natukene päitsi pool ja sängi serva alt rohkem väljas.”
“Ahah, kes magab sinu päitsi pool?”
“Visak magab,” vastas Toots.
Köster vaatas uurivalt ütlejale otsa. Viimase nägu ja viis ei äratanud aga mingit kahtlust.
“Visak… Kes veel?”
“Visak, siis on Kärd ja siis on Toots.”
“Jaa, jaa, siis olen mina,” lausus Toots köhatades.
“Soo. Kas sina siis ei kuulnud, et öösi keegi sinu sängi ees käis?”
“Ei.”
“Kas keegi ei küsinud su käest midagi, kui sa hommikul üles tõusid?”
“Ei.”
“Kes küsis su käest kõige enne, nii mis sul viga on, või nii?”
“Keegi ei küsinud.”
“Kes tuli kõige enne sinu juurde, kui sa ütlesid, et nööbid ära on?”
“Toots.”
“Soo. Mis ta ütles sulle?”
“Ütles, et katsu läbi saada kuidagiviisi, et ära sa sellepärast nutma hakka ega kaebama mine.”
“Toots, kas sa ütlesid niiviisi?”
“Ütlesin küll. Ma ütlesin jah, et mis see maksab iga tühja asja pärast nutma hakata.”
“Kas sa seda ei ütelnud, et Kiirel kaebama ei maksa minna.”
“Jajaa, seda ma ütlesin ka.”
“Mispärast sa seda ütlesid?”
“Niisama… ma arvasin, et see ei ole ilus, kui kaebama minnakse.”
“Soo, soo. Või sina arvasid siis, et see ei ole ilus, kui kaebama minnakse.”
Köster oli hirmus äkiline, kui asi selge ja süüdlane teada. Aga siin oli niisugune segane asi, mida külmavereliselt arutama pidi, ja sellepärast oli ta esiti väga tagasihoidlik. Ta pani palveraamatud käest, pühkis prillid puhtaks ja ütles poistele:
“Tulge magamistuppa.”
Poisid läksid. Üks esimestest, eht Napoleoni sammudega, oli Toots ehk Kentuki Lõvi, nagu teda hüüti.
Köster küsis:
“Ütle, Toots, mis ajast saadik sa siin magad ja enam kodu ei käi?”
“Ah mina… ma olin esimest ööd siin. Eila toodi säng.”
“Ahaa. Mispärast sa siin hakkad magama?”
“Ei taha kodu käia. Kauge…”
“Jah, jäi siia, pildus kõige õhta riietega, ei lasnud meid magada,” kaebas Visak.
“Kuuled sa, mis Visak ütleb? Terve õhta oled riietega pildunud ja ei ole teisi magada lasnud. Koerust jäid tegema siia?”
Hirmus vaade tabas Tootsi.
“Visak valetab. Visak ise lõikas nööbid ära ja nüüd valetab minu peale. Visaku säng on Kiirele kõige lähemal.”
See oli Visakule liig. Ta hakkas jalamaid nutma ja lubas koju minna emale ütlema, et Toots teda vargaks teeb. Köster haaras tal hõlmast kinni ja käskis paigale jääda.
“Kudas sa julged ütelda, Toots, et Visak võttis? Kudas sa tohid teist vargaks teha?”
“Kes see’s muud võttis? Tema võttis. Millest ta emagi muust elab kui –”
“Suu kinni! Vait ole! Mine sinna ahju kõrvale ja seisa seal. Hoia, kui sa veel sõna ütled, enne kui su käest küsitakse. Häbemata niisugune! Kes sulle niisugust lori ajas?”
“Noh, seda räägivad kõik.”
“Pea suu!”
Köstri kahtlus langes küll ühe isiku peale, aga et ta paljast kahtlust tabada ja koolist välja visata ei saanud, siis jätkas ta uurimist edasi.
“Kes teist oli eila õhta kõige viimane üleval?”
“Mina magasin juba, kui Toots mulle saapaga selga viskas. Valu peale ärkasin ma üles,” vastas Visak.
“Vale!”