aega ja oligi kõik.”
Küll aga meenutab Ölluk muheldes Evelini noorusaegset välimust: “Mul on millegipärast meeles, et ta kandis väga moekaid riideid ja hoolitses enda eest. Ta nägi välja selline tõeline pealinnatüdruk.”
Andres Põder ei olnud ülikooli ajal aga Evelini ainsaks armastuseks. Enne seda, kui Evelin kohtus oma tulevase abikaasa Karli Lambotiga, kurameeris ta mõnda aega juba toona avalikkusele tuntud perekonnast pärit kaks aastat vanema eesti keele ja sotsioloogia tudengi Kaarel Tarandiga.
Kaarli isa Andres Tarand oli juba 1990ndate alguses tuntud poliitik, Eesti Kongressi liige ning 1994. aastal sai temast Eesti vabariigi peaminister.
“Evelini tõmbas Kaarli tuntud perekond ja poliitiline taust juba siis,” teab üks lähedalseisev allikas, kes on tänases Eestis sama tuntud kui Kaarel ja Evelin ise. “Neil oli ülikooli ajal ikka päris suur armastus. Evelin oli Kaarlist väga sisse võetud – suuresti just tema staatuse tõttu.”
Miks Kaarli ja Evelini teed lahku läksid, allikas täpselt ei tea. Ta võib ainult kuulujuttude põhjal oletada, et Kaarel jättis Evelini maha, kuna nägi tolle plaane läbi.
Evelin oli ka ülikooli ajal tuntud kui väga sihikindla joonega noor daam, kes püüdis iga hinna eest elus läbi lüüa ning valis oma sõpru ja partnereid läbimõeldult.
“Minu teada oli Evelin lõpus väga löödud,” lisab armastajapaari tihti käsikäes näinud ülikoolikaaslane.
Kui ma helistan Kaarel Tarandile, et tema ülikooliaegse armastatu kohta pärida, hakkab too Evelini nime kuuldes kelmikalt ning valju häälega naerma.
“Jah, ma tundsin teda!” kinnitab ta. Kui ma küsin ajalehe Sirp peatoimetajalt, kas vastab tõele, et tal oli ülikooli ajal Eveliniga kuum suhe, muutub mehe hääl mitu nooti madalamaks.
Korraga on telefonis vaikus. “Ma ei hakka väljamõeldisi kommenteerima. Head päeva.” Kaarel Tarand on minu kõnest silmnähtavalt häiritud ja nooruspõlve armastuse teemat ta minuga jagada ei taha.
Tollal Evelinile lähedal seisva allika sõnul tutvusid noored Eesti Üliõpilaste Seltsi kaudu ning kuigi nende armastus lõi kohe alguses suure leegiga lõkkele, ei kestnud see kaua.
Ravimiaparatuuri müügiga tegeleva firma Isis Medical juht Külli Joonson, Evelini kursuseõde, on nõus raamatu tarvis esileedi ülikooliaegadest rääkima pikemalt kui Kaarel Tarand.
“Kui ma vaid mäletaksin midagi põnevat,” lisab ta sõbraliku ohke saatel, “mina ei olnud Eveliniga ühes grupis ja seetõttu ei näinud ma teda õpingute vältel väga tihti. Meie kursuse inimesed suhtlevad ka täna omavahel pigem selle viieteistkümneliikmelise seltskonnaga, kellega me olime rühmajagatult koos. Ülejäänud inimesi ei mäleta ma peaaegu üldse.”
Joonson lisab, et tema käest on palju kordi küsitud, milline Evelin kursusekaaslasena oli.
“Ausalt öeldes ei suuda ma isegi meenutada, milline ta toona välja nägi, ja ainus kinnitus sellele, et me õppisime ühel kursusel, on minu isa tehtud video lõpuaktusest,” märgib ta.
Kui Külli Joonsonilt küsida, mida ta arvab esimese leedi terviseteemasid puudutavatest sõnavõttudest, kõlab teispool toru kõigepealt vaikus. Seejärel püüab ta presidendiproua sõnavõttudele üsna loogilise selgituse anda.
“Evelin ei ole kindlasti ainuke meie kursuselt, kes on pühendanud end tervislikkust puudutavatele teemadele,” nendib ta. Mida Joonson selle all silmas peab, on see, et 1993. aasta oli aeg, mil tudengid mäletasid ühest küljest veel selgelt nõukogude aega, kuid teisalt oli kätte jõudnud Eesti vabariik.
“Kui nõukogude ajal oli patsiendi tervis n-ö arsti mure, siis vabariigi tulekuga see mõttelaad muutus. Tervisest sai inimese enda vastutus ja just seetõttu hakkasid meis kui noortes meditsiinitudengites rattad teistmoodi pöörlema,” ütleb ta. Koolis pöörati rõhku inimese enda tervise eest hoolitsemisele ja räägiti uuenduslikus kontekstis tervislikust toitumisest ja sportlikkusest. Joonson usub, et just seepärast on tervislik toitumine ja eluviis saanud esileedi jaoks südameteemaks.
Kui Evelin Ilvesest endise kursusekaaslasena on Külli Joonsonil peaaegu olematu ettekujutus, siis Evelini parimat sõbrannat Maris Jesset mäletab Joonson ülikooliaegadest selgesti.
“Maris tuleb mulle palju eredamalt silme ette kui Evelin. Ta oli väga soe, armas ja ülimalt energiline tüdruk,” märgib ta.
Ka anonüümsust palunud teine Evelini kursusekaaslane mainib, et praegune esimene leedi jäi ülikooli ajal oma tegemistega suuresti särava Maris Jesse varju.
Eesti ühe suurima ravimitootja Eli Lilly Eesti filiaali juhataja Chris Ellermaa mäletab Evelin Ilvest paremini kui Külli Joonson. Ellermaa kuulus kursuse viimasel aastal praeguse presidendiprouaga ühte gruppi.
Selles rühmas oli 12 tudengit, kelle hulgas olid nii Evelin Ilves kui ka tema lahutamatu sõbranna Maris Jesse.
“Evelin oli hästi enesekindel ja oma olemuselt tihti küpsem kui teised temaealised tudengid,” iseloomustab ta ülikooliaegset presidendiprouat ja rõhutab veel kord seda, mida on esileedi kohta märkinud juba korduvalt nii tema kunagised õpetajad, koolikaaslased kui ka lapsepõlvesõbrad: “Ta teadis täpselt, mida tahab.” Evelin ei leppinud kunagi sellega, mida talle pakuti, vaid ta oli oma saavutuste nimel valmis tegema ükskõik mida.
Ka Chris Ellermaale meenuvad, nii nagu esileedi keskkooliaegsetele klassikaaslastelegi, Evelin Ilvese toonased suht boheemlaslikud rõivad, mille autoriks Evelin tihti ise oli.
“Eks ta nägi natuke teistsugune välja…” on Ellermaa napisõnaline ja ei taha kursuseõe kummalisel riietusel pikemalt peatuda.
Ülikooliaegadest meenub Ellermaale Evelin Ilves eelkõige kui väga sotsiaalne ja aktiivne tudeng, kes püüdis kaasa lüüa kõikidel üritustel ja tegutses agaralt üliõpilaskorporatsioonis Filiae Patriae (ladina keeles isamaa õed).
“Nad olid Marisega mõlemad korporatsiooni tegemistega hirmsasti hõivatud,” mäletab Ellermaa, kes ise ühtegi üliõpilaskorporatsiooni ei kuulunud. Sama kinnitab ka Tartu Ülikooli Kliinikumi laste intensiivravi osakonna arst Lea Maipuu, kelle juures Evelin Ilves ülikooli ajal õena pool aastat praktika saamise nimel tööl käis.
“Ma olen võib-olla natuke vanamoodne inimene, aga tõelised – sündinud arstid – lähevad ikkagi õpingutesse sügavuti sisse ja millekski muuks neil aega ei jää. Arstiks olemine on nende elu ja kutsumus. Kõige rohkem on mul aga Evelinist lastehaiglas meeles see, et tal olid roosad siidsussid ja tal oli pidevalt vaja jälle kuskile üliõpilasorganisatsiooni kohtumisele minna. Minu kui vanema arsti jaoks näitas see tegelikult seda, et tal puudus arstiks olemise vastu huvi… Tema jaoks olid olulisemad kõik need muud kohtumised ja asjad,” märgib Maipuu, kelle sõnul käis Evelin tudengina lastehaiglas õena tööl paar korda nädalas ning keda ei saa selle imeväikese praktika põhjal kindlasti tänases kontekstis arstiks nimetada.
Maipuu lisab, et Evelinile meeldib küll naisteajakirjade esikaantel arstina esineda, aga tõelise meditsiiniga on sel vähe pistmist.
“Teate, mina olen arst olnud kogu oma elu ja mul ei ole töö kõrvalt aega isegi mitte lugeda neid ajakirju, milles esileedi sõna võtab. Rääkimata sellest, et ma saan osa võtta erinevate organisatsioonide koosviibimistest, kus tema ülikooli ajal käis… Minu elu on möödunud lastehaiglas oma tööd tehes ja lapsi aidates,” selgitab Tartu lastehaigla intensiivraviarst Lea Maipuu.
Üliõpilasorganisatsioon, kus Evelin iga oma vaba hetke veetis, kannab nime Filiae Patriae, loodi 1920. aastal ja selle eesmärgiks oli ühendada haritud ja rahvuslikult meelestatud naisi. Korporatsiooni kaunilt renoveeritud heleroheline maja asub ka praegu Tartus ülikooli raamatukogu vastas.
Nõukogude ajal korporatsioon likvideeriti ja see jätkas tegevust välismaal. Teise maailmasõja ajal põgenes Läände korporatsiooni 214 liiget, kes 1989. aastal selle taasasutamisele kaasa aitasid.
Kuigi Evelin Ilves astus Filiae Patriae liikmeks selle taasasutamise aastal, ei olnud ta siiski korporatsiooni tegevuse taastamise juures. Küll aga kuulusid taasasutajate