Keevitaja. Katja Kettu

tuleb jälle uudiseid õnnetusest. Ei taha neid enam kuulata. Kaisu jätab alati krapi mängima. On kummaline, et leidub keegi, kes ei taha kogu õnnetusest midagi kuulda, mitte sõnagi. Lauale on ta jätnud termose. Kui korgi lahti keeran, paiskub vastu läppunud leitsak, mis toaõhu niiskeks teeb. Kaisu lihtsalt ei oska kohvi keeta. Sellegipoolest tahab ta termose lauale ootama jätta. Selle üheainsa korra pärast, kui ma tööle hiljaks jäin, selle pärast pingutab ta edasi.

      Aknast paistab lindude söögimaja ja Heikki õuepuu. Orav on kusagil oma asju ajamas. Käsi lappab postipatakat, kontrollib, kas seal on tuttavlikku kirja. Ei, ikka veel ei midagi. Juba pool aastat olen kirjastuselt vastust oodanud. Ja kuigi nad minu kõnedele enam ei vasta, siis ometigi. Ikka veel, ka pärast kõiki neid aastaid ei oska ma alla anda. Ükskord võib õnneks minna, keegi võib minu luuletused avaldada. Luuletaja tulevik on nagu tagurpidi pööratud maal. Istud omaenese oksjonil ja karjud kurgu kähedaks, ilma et teaks, mida maal kujutab. Nii ütles üks mees, Dubček. Nüüd on Dubček surnud mees. Dubček töötas Saksa laevatehases, ükskord ammu. Samas ametis nagu ma isegi. Dubček oli teistsugune kui teised mehed, mitte pehmem, vaid keerulisem. Pidas end suureks luuletajaks, oli vist enne läände hüppamist mingisugune professor olnud. Pärast 1968. aastat oli minek.

      Luuletaja töövahend on valgus, ütles ta, ainiti valgust vaatavad vettjooksvad silmad. Mitte tüdrukud lillede keskel tomatitest vestlemas.

      Õige luuletaja liha on tugev, seda on pekstud kurika ja lihahaamriga, vaim omakorda on rasva sulatades puhastunud.

      Keset mõtteid märkan põõsaste taga mingit liikumist.Tõmban kiiresti pea alla. Küürakas naaber võib Kaisule keelt kanda, et ta mees ei ole terve päeva majast lahkunud.

      Dokki ei ole terve nädal asja olnud. Esimesel õhtul ootasin kogu aeg, et Kaisu ütleks midagi. Näitaks mõne liigutusega, et teab, mis on juhtunud. Kõik see aeg katsusin leida märke, et ta teab. Aga Kaisu oli enam-vähem selline nagu alati. Lehvis terve õhtu tubades ringi, lõhnarada taga. Võib-olla oli tavalisest rohkem nutu äärel. Käis pärast üheksat ülemisel korrusel magamistoast helistamas, kuigi oleks võinud ka esikust rääkida. Tema hääl kostis alla summutatult, sosinana, millega uinutatakse magama lapsi ja loomi. Alla tulles olid tal silmad märjad. Ütles nagu muu seas, et tema vahetus olevat varasemaks tõstetud. Korraks tuli pähe küsida, kas tal on midagi viga. Aga küllap ta oleks öelnud, kui oleks olnud. Ta ei öelnud midagi. Läks aga kööki musti nõusid uude nõudepesumasinasse panema. Mis temal viga. Nägi lambi all kummargil välja hoolitsetud, nagu mõni vastupidav mitmeaastane potilill.

      Söögiks oli spinatisupp. Veel seda lürpides uurisin Kaisu siledat nägu. Kas ta ootab parajat hetke? Kas ta ootab, kuni istun kaitsetult lauas, spinatisupis muna katki surudes. Laseb Simppal näha, mis mees ma õieti olen. Sellel mõeldes tunnen korraga puudust tundruveerest. Kui õige läheks.

      Kui ei tulekski täna õhtul koju, istuks hoopis rongi. Võtaks ette reisi tagasi minevikku. Astuks vanasse kambrisse, sooviks head hommikut. Nagu poleks kunagi lahkunudki. Niisama lihtsalt.

      Siis märkan silmanurgast pruunikashalli vilksatust. Orav kalpsab üle õue, käbi suus. Heikki on oma retkedelt koju jõudnud. Pärast suve näeb tema kõht välja nagu priske vetruv vatipolster. Muidu on kasukas hakanud muutuma hõbehalliks. Orav krapsab kuuseoksale ja jääb tuttavlikult minu kõhklust silmitsema.Tema silmad on mustad ja läikivad, usaldavad.

      Siis viskan pilgu kellale ja ehmatan, on juba kiire bussi peale. Esikus roobitseb käsi kausist peotäie päevalilleseemneid Heikkile viimiseks.