võib-olla kassid, aga vees on needki samamoodi hädas. Ja kui pääsesidki trepini, tallasid teised su jalge alla. Reelingud murduvad lahti, rebenenud treppide küljes ripub inimliha. Sellele too uudistelugeja ilmselgelt mõtles. Hädaolukorras valitsevad hundiseadused.
Metroorong sõidab Sörnäisest Herttoniemi poole. Kaks üksteisega segiajamiseni sarnast siilipead irvitavad ja lobisevad tagapingil. Nende vahel istub töölesõitudelt tuttav poolhull tüdruk. Poisid haaravad tüdruku suurtest rindadest ja pigistavad. Tüdrukut ajab see naerma. Tal on õigupoolest ilusad pikkade ripsmetega silmad. Nüüd kipub talle naer nii peale, et viltused silmad lähevad pärani. Ta lõkerdab alailma. Ka Simppa paistab redutavat seal plastpinkide näilises varjus. Arvab, et nii saab elektrivalguse ilmetu silma eest peitu pugeda. Jättis jälle trenni minemata, nagu näha.
Siiani on mulle alati meeldinud metrooga sõita. Olla osa liikuvast ja toimivast tervikust. Päeva parim hetk on siis, kui metroorong sööstab Kallios maa alt välja üle Kulosaari silla. Rong sõidab Herttoniemi poole naeruväärselt oranži ja ometi uljana. Tavaliselt võtab minu üle võimust tunne, et kõik kordub.Täna haiseb istmetel mingi eilne väljaheide ja okse. Keskmisel istmel häbeneb joobnu valjuhäälselt oma ebatäiuslikku isikut, teised reisijad üritavad vabaneda enda omast. Ükskord pakkus Kaisu, et võiksime kordamööda autoga tööl käia, aga seda ei hakanud ma kaalumagi. Katsusin selgitada, et tal on autot endal postkontorisse tööle jõudmiseks vaja. Kuidas öelda, et tahan kord päevas olla lihtsalt üks tuhandete seas, eemal iseenda ebardlikkusest. Õhtuks hoogu võtta.
Siis korraga turgatab pähe üks mõte. Peopesad tõmbuvad higiseks. Võimalik, et ka Kaisule on räägitud. Võib-olla helistas Vekkilä, et kontrollida midagi kursustega seotut ja kukkus lobisema. Lödistas sõnad pudinal suust, hoolimatult ja mõtlematult. Või ehk koguni meelega. Võib-olla tahtis ta helistada lihtsalt selleks, et sõnum kindlasti kohale jõuaks. Sellel mõeldes tunnen teiste reisijate vargseid põrnitsusi. See polnud minu süü. Mingi praakdetail.
Aiateele astudes pöördun salamisi selja taha vaatama, et kas sealt tuleb veel keegi. Õnneks on tee tühi. Ka Simppa läks mujal maha. Nägin küll, et ta Laajasalos väljus, aga ei viitsinud uurida, kuhu ta läheb. Nüüd heidab tänavalatern maha hüplevaid varje. Pole tahtmist tuppa minna. Äkki istub Kaisu seal pimedas ja ootab, pettumus tedretähnide vahelt kumamas.Tuleb tahtmine garaaži peitu minna, vaikusse, ilma uudistesaadete ja tarbetu kahtlustamiseta. Tuleb tahtmine ümber pöörata ja minna tagasi sinna, kust tulin. Kõndida tagurpidi nii kaua, kuni vastu tuleb varahommik, eilne või mõni teine samasugune hommik.
Siis kostab õuekuuselt kädinat. Tsuk-tsuk-tsuk. Ehmun alguses, aga kohe tunnen kergendust. Heikki. Kuidas ma sain orava unustada. Loom istub kuuseoksal samas asendis nagu hommikul, nagu oleks mind terve päeva koju oodanud. Orava saba võngub pimeduses küljelt küljele.
Keset õue, umbes pooleteise meetri kaugusel Heikki kodukuusest seisab plastmassist aiatool. Kevadel kasvasid selle ümber vaibana siniliiliad, mõnelt endiselt omanikult sinna pudenenud. Kui toolile istun, õõtsatab see vasakule, kostab kriuksatus.Tagumik tunneb läbi pükste plastmassi külmust.
Õigupoolest ei oska ma seletada, miks see orav on minu jaoks nii tähtsaks muutunud. Oli lihtsalt nii, et kui nägin kuuske ja märkasin oksal oravat, sündis otsus. Kinnisvaramaakler rääkis krundi servas Kaisuga, vahtis naise rindu ja üritas keskenduda müügile, puud kohisesid ümberringi ja äkki tundsin enda kõrval otsekui sooja kohta õhus. Siis ma teda nägingi. Orav istus aeglaselt pead noogutades kuuse alumisel oksal. Ja kirbes kevadõhus võis tunda metslooma lõhna. Ta lõhnas millegi tuttava, iidse järele. Vaigu ja väljaheite järele. Jumala särgi järele.
Kui järele mõelda, oli orav peamine põhjus krundi ostmiseks. Olulisem kui Kaisu mangumine, maakleri hingeldav pealekäimine või see, et meri pahises randa kohe teisel pool teed, mis oli järeleandmine Kaisule. Peaasi, et ei ulatu krundini. Pealegi paistsid kuuse alt tärkavad kivirikuvõrsed. Lapsepõlves oli kodu lähedal asuva kaljuse nõlva alune seda täis.Tekkis kuidagi kodune tunne. Kaisule ei rääkinud ma sellest midagi. Noogutasin kaasa juttudele julgest ehitamisest ja ajaga kaasaskäimisest, mõtlesin, et ehitame pealegi, aga õu jääb puutumata. Ehitame majanduskriisist hoolimata. Laseme naisel armastusse uskuda.
Orav kuulab vaikselt pead vangutades. Tema süsimustadest silmadest õhkub pimedust niigi pimedasse aeda.Ta ei küsi midagi, ta on ju siiski kõigest loom. Küllap seepärast on talle lihtne rääkida Vekkilä kabinetis toimunust. Raimo Lepola üleolevast suhtumisest, peaaegu kahjurõõmust, ja veidrast meeleolust, mis päeval laevas valitses. Erutusest. Isegi teismelisest emast bussis. Ainult Estonia õnnetusest ei tee ma temaga juttu.
Varjud aias katavad niigi musta maa oma tumedate laikudega. Puude vahele on kinni jäänud külmavõetud pilveräbalaid, taevas nende vahel on toore liha värvi. Kui Kaisu auto õue keerab ja naine kordagi kõrvale vaatamata ostukottidega tuppa klobistab, tärkab peas üks mõte. See on ühtaegu trotslik ja üksildane ja ajaks peaaegu naerma, aga ma ei taha Heikkit ehmatada.
Selleni olen siis jõudnud, siia aeda istuma ja juttu ajama. Ma olen mees, kelle parim sõber on orav.
Läbi vannivee pahina ma ei kuulnudki, kuidas uks käis ja mees sisse tuli. Kust ta tuli ja kus oli. Olen tegevust otsinud, et ei peaks telerit lahti tegema. Telefoni tõmbasin seinast välja, et poolõde ei saaks helistada. Ma ei taha kuulda uudiseid tema mehest ja Saskast, ei taha mõelda, kui üksi ta praegu on. Simppa ajab kuskil oma asju. Ka Nekkut pole näha. Ehmatan meest märgates nii, et karjatan tahtmatult.
„Miks sa siin pimedas istud?“
Mees istub elutoa valgel diivanil ja tema kuju näib pimeda akna taustal nagu tükk metsa. Istub nina vastu aknaklaasi ja vahib õue. Ehmatusest hoolimata tunnen kergendust, et mees koju jõudis. Istub siin ega ole täna õhtul läinud garaaži nende oma luuletuste kallale nokerdama.
Tahaks talle midagi öelda. Rääkida õepojast ja õemehest ja sellest, et tõmbasin puhtast argusest pistiku seinast välja. Paluda, et ta võtaks kaissu, kiigutaks, kuni usuksin, et homme ei ole maailma lõpp. Millegipärast ma ei oska. Ta on nii ettearvamatu. Aga kui ta ei vastagi. Aga kui ta minema läheb.
„Kas kohvi tahad?“
On soe tunne, kui saan talle midagi öelda – ükskõik mida, isegi kui ta ei vasta.Teda vaadates tunnen end ometigi turvaliselt.Tunnen veel midagi, tunnen kerget liigahtust alakõhus. Isegi pärast viitteist aastat. Minu mees.
Mõtlen Kolumbia kohvi masinasse mõõtes temale. Üritan peletada mõtteid õepojast, tema väikestest jalgadest. Katsun mõelda, mida mehele järgmiseks öelda, kuidas temaga sellest rääkida.Tema jalad paistavad avatud uksest, reied nagu kaks puutüve. Väljastpoolt samasugune nagu tema töökaaslasedki. Kõik nad on suure kondi, kareda hääle ja väledate näppudega. Nende särkidel on lõhn, mille vastu tahaks liibuda. Kuigi ega tema töökaaslased meil ei käi ja mehele ei meeldi üldse seltskond. Ei tule ta suguvõsa pidudele ega töökoha koosviibimistele, mitte kuhugi. Kord, kui ma pärast maja valmimist töökaaslased külla kutsusin, kadus ta kuhugi. Kohvilauas oli raske vestlusteemat leida. Maila pliiatsiga raamitud silmad jälgisid toimuvat natuke liiga vilkalt. Leidsin mehe lõpuks garaažist, istus seal rehvide taga oma nurgas ja joonistas kaustikusse hiiri, või mis närilised need olidki. Raimo väitis, et mees oli saanud millalgi seitsmekümnendate lõpus närvivapustuse ja et teda raviti haiglas elektrišokiga. Raimo jutust ei maksa välja teha. Aga haiglaid kardab mees küll. Kui mul hakkasid möödunud aastal jalgevahelt karvad välja langema ja pidin arsti juurde minema, kutsusin teda kaasa. Ei tulnud.
Mees istub endiselt diivanil ja põrnitseb õue, suur pea kõrvale pööratud. Kohv tilgub lurinal kannu. Ehk julgen nüüd telerigi lahti teha, ütlen endale, lähen ja keeran nuppu. Vaatan kõigepealt, kuidas mees reageerib. Ta ei reageeri üldse.
Naised on sellised. Reageerivad kurbusele igatsusega mehe järele.
Telekas näidatakse arhiivfotot M/S Estoniast. Laev näeb välja uljas ja haavamatu.
„Kui oleksime just sel nädalavahetusel Tallinnasse sõitnud,“ ütlen. „Õnneks ei sõitnud.“
Mees