peal kodutehnika. Vasja pärast olen pidanud õppima oma küla ostjatele rääkima SCART-kaablitest ja sagedusaladest. Peab mudelitest üht-teist teadma, et oskaks esimese pilguga otsustada, millised romud peab ära peitma ja millised võib muttidele jagada, et nood oma „Vapraid ja ilusaid“ näeksid. Muidu nad ei vaatakski minu poole – memme jalge ette sülitavad praegugi, kui too julgeb küla peale minna. Nüüd on nad pidanud õppima head nägu tegema.
Küll ma juba nende trikke tean ega usalda neid. Mis nad memmest räägivad, mida memme emast ja kõigest sellest. Kõik muu võiksin välja kannatada, aga seda mitte. Et nad Ahkust halba räägivad. Ütlevad, et mina olen siin majas ainus, kel pööningul kõik korras. Et vend piinab loomi, varitseb nurga taga tüdrukuid. Et ta on näinud tundrakoll Stállut ja mõistuse kaotanud. Mitte minu vend, mitte minu murelind. Kõike ta uskus. Mind ta armastas.
Vaatan memme selga, kui too erutusest värisedes ekraani poole kummardab ja oma Jumalale midagi pobiseb.
Tema selle needuse venna peale pani. Sestpeale, kui vend oleks väikesena peaaegu Inari järve ära uppunud ja neelas soolast vett, sestpeale on moor seda mananud. Et vanarahvas teab. Kes järvest soolast vett neelab, see oma otsa meres leiab. Vaatan memme ja pudistan Lappile närimiseks lutsupäid. See on ema süü.Tema on see, kes vennalt hinge võttis.
On selline tunne, et see Estonia õnnetus võib olla üks meie aja suuri tragöödiaid. Vennas helistas, pidi ööseks Helsingisse jääma. Päästetööde kohta polnud ka midagi head öelda. Nende omad jõudsid Utö kanti pärast kümmet.Vennas kirus, et nad kaotasid terve tunni, sest keegi ei andnud neile koordinaate, kuhu minna. Seda teadsid nad juba kindlalt, et tegemist pole õppustega. Lõpuks said koordinaadid 59° 23’ N 21° 42’ E, umbes 22 meremiili 157° suunal Utö saarelt. Seal polnud enam midagi teha. Kogu meri oli üks suur surnuaed. Päästetöid oli üsna võimatu jätkata. Lainekõrgus oli tol ööl neli meetrit, tuul kakskendviis meetrit sekundis.
Elavaid sealt enam ei leitud ja ega keegi seda oodanudki. Nii tugev tuul tähendab vette sattunule kahekümnekraadist külma, merevesi samal ajal 9 kraadi Celsiuse järgi. Kes oli eluga pääsenud, oli juba ammu viidud Helsingisse või Turusse. Alles olid ainult surnud. Nood ulpisid surnukskülmununa parvedel, suurem osa puhta paljalt. Räägitakse, et hüpotermia viimases järgus hakkab palav.
Nii kõva tuulega ei saanud Rovaniemi poisid oma pinnaltpäästjat merre lasta. Kui proovisid, jooksis vints kokku ja mehhaanik sai obaduse. Õngitsesid ühe hukkunu peale ja läksid mehhaanikut Turu haiglasse viima. Mehi jäi hulgakaupa merre ulpima. Sellist asja on jube vaadata. Varem kohale jõudnud laevad ei osanud midagi teha, kuulasid ainult läbi tormi appikarjeid. Päästepaate ei saanud vette lasta ja need, kes proovisid köisredelit mööda üles ronida, olid paiskunud vastu laeva parrast nagu linnud vastu majakaklaasi.
Hiljem sai vennase meeskond käsu veel tagasi minna. Selleks ajaks oli kogu lootus juba maha maetud. Sellegipoolest prooviti võimalikult palju surnukehi merest välja tõmmata. See oli keeruline, sest keegi ei mäletanud, milline parv on juba läbi vaadatud ja milline mitte. Lõpuks tuli neile pähe, et läbi käidud parvedel torgati katus katki – nii oli teada, kust on surnud juba korjatud. Ühe parve põhjas oli ulpinud ilma särgi ja püksteta tüdruk, üks põsk puruks. Sel oli olnud tuust pehmeid juukseid kokkusurutud rusikas. Sõrmed olid sinakasmustad. Oli kindlasti proovinud kedagi merest välja tõmmata.
Oleme Jolppiga neid merekaarte hoolega uurinud ja jõudnud järeldusele, et see oli Soome rannapäästeala, kus laev põhja läks. Rootsidega juba oli ütlemist, et miks info õnnetuse kohta ei liikunud nii, nagu oleks pidanud liikuma. Aga seda ma ütlen, et parem oleks olnud lasta soomlasel tööd teha. Ühte rootsi kiirabimeest oli vennas näinud lahinal nutmas. Mees oli karjunud midagi arusaamatut ja teised pidid teda rahustama, sel ajal kui soomlased tööd tegid. Parem ongi. Siinkohal tahangi välja öelda, mida meie siin asjast arvame. Rootslane ei oska kriisiolukorras tegutseda. Selle jaoks on neil olnud puhvriks Soome, kes on alati sõjad nende eest ära sõdinud. Ma ütlesin seda juba tookord hommikul Jolppile, et küll varsti on kõik kohad nende uurijaid täis ja seegi on teada, keda kõiges süüdistama hakatakse.
Mingi ürgne iiveldus keerab kõhus, kui astun üles kuuendale tekile. Süda klopib, jalad ei taha kanda. Keegi on visanud trepi metallastmele küpsisepaki paberi, jalg oleks sellel peaaegu libastunud. Puhketoa lahtisest uksest paistab suitsupilv ja kellegi õhus vehkiv käsi. Kaugemal seisavad kaks nooremat keevitajat, pead koos ja räägivad omavahel.
Tavaliselt on siin üleval hea olla. Mõtted lakkavad olemast hiljemalt siis, kui jõuad vööriluugi kohal olevasse koeraputkasse. Nüüd ei rahune mõtted isegi siin üleval. Igal pool haiseb miski, nagu haudunud kaenlaauk. Kaugel all kolisevad masinad, kusagil kõmatab metall. Natuke maad eemal on lind läbi lahtise parda vastu seina surnuks lennanud. Üle reelingu alla vaadates märkan silmanurgast Ari Vekkilät. Too saalib alumisel tekil edasi-tagasi, telliskivisuurune mobiiltelefon pihus, mehe enda kuju paistab aga kahemõõtmelisena, otsekui kääridega plekist välja lõigatud.
Peab püüdma keskenduda. See on raske. Tajun kogu kehas ärritust. Keskendu, hinga sügavalt. Elektrood ei taha süttida, käed värisevad. Kuidas ma ka ei prooviks pead tühjaks teha ja keskenduda valgele valgusele, see ei õnnestu. Hindan pinget kogu aeg valesti, pulk tahab detaili külge kinni jääda. Seda lahti loksutades pudiseb räbu maha ja tuleb uus varras pidemesse panna. Peab katsuma keskenduda.
„Kuidas läks? Šahti minek vä?“
Raimo oli minu kõrvale ilmunud. Keeras ühe käega plotskit – see on kunst, millega ta meelsasti uhkeldab.
Silme ees jooksevad väikesed valgustäpid nagu jaanimardikad. Raimo nägu jääb varju. Olen sunnitud vastama.
„Saadavad mingitele kursustele.“
„Ära jama.“
„Mingid uued standardid ja direktiivid.“
„Ära jama.“
Raimo pöördub sigaretti süütama ja ma ei näe tema näoilmet.
„Sinna kursustele peavad kõik minema.“
Raimo ei vasta. Ja korraga hakkavad käed nii hullusti värisema, et aparaat kukub maha. Pean siit ära saama, ükskõik kuhu. Tunnen jooksma hakates Raimo pilku oma seljal.
Ainsad tööliste jaoks korras hoitavad käimlad on kolmandal tekil. Sealt valgub solk reoveemahutitesse paigaldatud väiksematesse mahutitesse, mida aeg-ajalt merre tühjendatakse. Õnneks on kätepesuruum tühi ja ka kabiinide uksed pole lukus.
Pruunikas vesi tuleb kraanist algul suure vurtsuga, siis aga jääb rahulikult, nõrga survega aurates nirisema. Süda taob rinnus, hingetõmbed on katkendlikud. Rahune.
Ootan, kuni valamu kohale liimitud klaasitüki hulknurk auruseks tõmbub, alles siis julgen endale näkku vaadata. Otsekui kirve või noa ette sattunud põsesarnad, tüüakas nina. Lõual ja kaelal kasvavad karvad on endiselt mustad. Millegipärast meenub Dubček, surnud mees. Miks tema nüüd äkki meelde tuli, ei tea. Dubčeki arvates nägi mu habemetüügas välja nagu metslooma kasukas.
Vesi niriseb läbi sõrmede. See jahutab ja rahustab, kuigi sõrmed on nii parkunud, et hea kui üldse midagi tunnevad. Küünealused leinavad. Mõnikord mõtlen oma käsi vaadates, et tegemist on mingi loomistöö käigus tehtud naljaga. Et kas nende kätega võiks kunagi kirjutada luuletusi, nende oksataoliste kämmaldega, mille vahelt pliiats maha kukub, aga mis hoiavad keevitusaparaati õrnalt nagu jänesepoega enne kaela kahekorra käänamist.
Kord võttis Dubček mu käed oma pihkude vahele ja ütles:
„Tvoje ruce jsou stejně dobré jako kterékoli jiné, sul on head käed. Per aspera ad astra.“
Seda olen ka ise mõelnud. Et need käed on head selleks. Keevitamiseks. Varem hoidsid türa, naist. Usaldusväärne mees. Selle üle olen uhke olnud. Et kuigi keha pole enam noor, kutsutakse siiski tööle. Paljud arvavad, et keevitamise juures peab mõtlema. Ei pea. Peab tunnetama, olema valgusega üks. Ses mõttes on keevitamine puhas luule.
Ukse