u TUUL KÕNELEB MAAKEELES Kadakapõõsas laulab tibatilluke lind, viis otsib sõnu. Adru roostepunane köhimine vaikib hetkeks. Tuul kõneleb merdpidi maakeeles, mõtleb maadligi maameeles aegamööda, aegapidi.
Majakakultuuri au sees hoidmine ja tuletornide pärandi talletamine on viimastel aastatel leidnud tunnustust nii ühel kui ka teisel pool Soome lahte. Mõlema riigi ühine taotlus on säilitada ajaloolised majakatornid, nende õuepealsed ja tuletornilinnakute ehitised järelpõlvede tarvis.
See oli 1987. aasta, kui Soome hüdrograafiateenistuse viimane majakavaht viidi üle teisele teenistuskohale, sest nüüdses, arenenud meresõidumaailmas pole tuletornidel asukoha määramise objektidena ega ka päästetornidena enam nende varasemat tähendust. Püsielanikest tühjaks jäetud majakatornidesse asuvad sedamaid väledasti pesitsema niiskus ja korrosioon. Ajapikku kujundavad need majakaist otsekui allakäiguseisundisse langenud viirastuslikud merimardused.
Soome ja Eesti rannik, kus meie ühine mereline pärand paikneb, on sootuks erisugused. Eestipoolse 4000 kilomeetri pikkuse rannajoonega võrreldes on Soome liigendatud rannikujoon enam kui kümme korda pikem, seega siis 46 000 kilomeetrit. Soome mereterritoorium hõlmab ühtekokku 73 000 saart. Loendamatutest karidest palistatud Soome lahe põhjarannikut teatakse-tuntakse läbi aegade kui tõelist laevade kalmistut. Selle labürintlikes lahesoppides lookleb kaljusaarte (skääride) vahel Lõuna-Soome sadamaisse viiv laevasõiduteede võrgustik, mida mööda saavad isegi kõige suuremad alused ühtesoodu seilata Viiburist kuni Botnia laheni (Põhjalaheni). Avamerelt pääseb skääride vaheliste laevateede lähedusse üksnes väheste kohtade kaudu. Nendel läbipääsudel olnud oluline tähtsus ajal, mil end tuli kaitsta merelt läheneva vaenlase ründeohu eest.
Meritsi Tallinnasse suunduvatele rännumeestele tutvustati Soome akvatooriumi toonaseid mereteid 1251. aastal avaldatud itineraaris (purjetamisjuhises) „Navigatio ex Dania per Mare Balticum ad Estoniam“ („Taanimaalt Eestisse seilamise meresõidujuhend“). See Läänemere vanim meresõidujuhis on tallel Taani kuninga Valdemar II Võitja (1170–1241) omaaegse maksukohuslaste nimekirjaraamatu (kinnisvarade väärtuse registri, maakatastri „Codex ex-Holmensis A41“) lõppu köidetud lisana. Raamatus nõustati Taanimaalt Eestisse sõita kavatsevaid kipreid kasutama just nimelt Lõuna-Soome saarestiku kaudu kulgevat turvalist laevateed. Esmalt tuli purjetada piki Rootsi idaranniku skäärides suunduvat mereteed kuni Stockholmini. Seejärel jätkati merereisi Ahvenamaa ja Turu saarestiku kaudu kas Hankosse või Porkkalani, kust võeti edasine kurss risti üle Soome lahe Osmussaare või Tallinna suunas.
1696. aastal asutatud meie, soomlaste, tuletorniametkond on ligi 500-aastasele Eesti majakateenistusele lihtsalt väikevend. Kõpu esimese kivimajaka ehitustöid alusatati tollase riigiteenistuse algatusel juba 1505. aastal, Soome majakate esiklapsena tuntud Utö valmis seevastu alles 1753. aastal, mil Eestis toimis juba neli võimsat tuletorni.
Nii Eestis kui ka Soomes on lisaks valgustusseadmetega tuletornidele oluliste meresõidutähistena kasutusel ka mitmed kirikutornid. Ammusel keskajal kasutasid meritsi Tallinna saabujad sadama sissesõidutee suunamärgina kaugele merelagedale nähtava Oleviste kiriku torni. Seevastu meil Soomes on Suomenlinna merekindluse Aleksander Nevski jumalakoja torn juba 1850. aastast alates turvalist teed juhatanud kõigile Helsingi sissesõidufaarvaatrisse saabuvaile alustele kummalgi pool laevateed varitsevate karide kiuste.
Eesti meresõiduohutust on seatud valvama 41 majakat, 219 tulepaaki ja 25 päevamärki. Meil Soomes töötab ühtekokku 59 tuletorni, ent maa eripärana tuleb rõhutada sedagi, et valgustatud meresõidumärkidele lisaks on meie majakateenistuse käsutuses veel 31 märkvalguseta paaki, millest osa pärineb 1700. aastatest.
Rõõm on tõdeda, et nii Soomes kui ka Eestis on majakamehe elukutse väga ihaldatav ja on olnud kogu aeg kõrgelt väärtustatud. Aastasadade vältel kujunesid kummalgi maal välja omad majakameeste dünastiad, mille liikmed olid mitme sugupõlve jooksul tuletorniteenistuses. Eestist tuleks tingimata mainida Kimbergite ja Grigorjevite suguvõsasid, Soomes hinnatakse Erikssonide, Söderholmide ja Walleniuste eri põlvkondade majakameeste tööpanust.
Minul on olnud võimalus lähemalt tutvuda Eesti rikkaliku majakamaailmaga oma sõprade Peeter Peetsalu ja Jaan Vali põhjaliku pädevusega koostatud tuletorniraamatute vahendusel. Niisamuti olen ma osalenud majakareisidel, mille käigus Soome tuletorniseltsi auliige Peeter Peetsalu on temale ainuomasel kaasakiskuval moel esitlenud meile ligikaudu paarikümne Eestis kõrguva suursuguse majaka arengulugu.
Omalt poolt tervitan siira südamlikkuse ja austusega Soome lahe lõunarannal tegutsevaid kolleege-majakahuvilisi, kellel kõigil on meiega sarnased taotlused. Soome- ja Eestimaa majakakultuur ühes selle tarindusliku pärandiga on oma ebaharilikkuse poolest ainulaadne kallisvara. Juhul, kui kärmesti asjasse sekkuda, võime selle ühise varanduse järelpõlvede tarvis veel päästa. Meie järglastel omakorda jääb vaid üle selle merekultuuriloolise aarde talletajaid suure tänulikkusega meeles pidada.
Seda olid nad oodanud juba mõne nädala jagu – vana reeder ise, kipper, tüürimees ja mornivõitu habetunud pootsman, aluse munsterrolli vormistatud laevaperest rääkimata. Pikisilmi olid sedasama igatsenud ka Revali sadamas sildunud kaugete maade soola- ja siidilaevad.
Lõpuks oli see kohal – õige tuul. Üsna sahke tuul. Puhus päris värskelt sealt Vana-Kalasadama kandist kalarandade ja köietöökodade poolt ega jätnud neile mere- ja adrulõhnastele purjelaevameestele enam hetkegi aega omi mõtteid heietada, kallitele kodustele mõelda või lihtsalt iidse hansa- ja kilulinna Revali meeleolukat sadamaelu arvukate halukaljaste, rannasõidualuste, mündrike ja avamerepaatide vahelt jälgida. Laev tuli kibekähku mereklaariks teha, laevapaberid sadamakontoris korda ajada, sadama puntkambri ehk tolliameti pitser korralikult liivaga kuivatada. Hüvasti, auf Wiedersehen, tõrva, kala, kanepi ja kasehalgude lõhn! Võimalikult kiiresti aluse kanepised otsad pollarite raudsest haardest lahti ning otsemaid sadamasuust ja muulide vahelt välja – merele. Eestimerele ehk Rootsimerele ehk Suurele merele ehk Idamerele või Balti merele ehk siis lausa ainuomasele ja kodusele Läänemerele, millele meresõitjad on aegade jooksul nii mõnegi nendest toponüümidest omistanud. Otsekohe merele – tuulte valda, tormide tõugata! Ainsaks hapraks sidemeks maaga vaid turvaliselt plinkiv vana majakasilm samas kõrge paekalda rinnatisel. Rääkimata lugematutest kivikummelitest neemikuninadel, värvilistest ohutündritest ja reimalitest vahupäiste lainete meelevallas …
NAVIGARE NECESSE EST!
Sinu lugemislauale jõudnud raamat püüab anda ajaloolise, etnograafilise ja kultuuriloolise läbilõike imepärasest tuletornide maailmast tuttaval Läänemerel. Meie kodumerel, mis ajavahemikul 31. detsembrist 1940. aastast kuni 1. oktoobrini 1993. aastal seisis ametlikult suletuna ning merelt ja rannalt karmkindlate püssilukkude-keeldude taga valvatuna. Ometi on Eestimaa ju alati olnud mereriik. NAVIGARE NECESSE EST!
Aastasadade vältel on inimesed aina igatsenud sõita kaugete merede taha, et tingimata teada saada, mis õigupoolest peitub sealpool sinerdavat silmapiiri. Samas on meresõit olnud meestele karmiks elukooliks ning meresõiduohutus läbi sajandite kõige olulisemaks nõudeks kõigile neile julgeile, kes merega oma igapäevatöös kokku puutuvad. Seetõttu on ka tuletornilugu meresõiduajaloo üks oluline osis, meie merekultuuriloo vääramatult lahutamatu komponent.
See raamat püüab anda ülevaate rannamaisest ja mereäärsest Eestist ohutu meresõidu tagamisel omaaegsete lihtsate vahendite ja algelise tehnika juures. Raamat peaks aitama siduda nüüdisaega sadade nähtamatute lõngadega oma kodukoha ja selle mineviku külge. Ühtlasi peaks see andma ka võimaluse meenutada kõiki neid, kellele oleme suuresti tänu võlgu senitehtu eest, et me meresõitjate, saaremeeste ja rannarahvana siin Eestimaal üldse olemas oleme. Ja teisalt selle praeguseni