aset leidnud arvukates maavärinates korduvalt kannatada, ent 1303. aasta jääb märkima aega, mil antiikmaailma majesteetlik meremärk hävis peaaegu täielikult. Ajahambast tugevasti puretud nüüdismajakate eellane Aleksandria tuletorn püsis 1480. aastani, siis purunes seegi iidne ehitis lõplikult.
Aleksander Suure asutatud sadamalinna sissesõiduteele püstitatud tuletorn paistis silma väga heade proportsioonide poolest. Ehitise kolmest korrusest alumine – oma põhiplaanilt nelinurkne – oli laotud paekividest. Keskmise korruse moodustas marmorplaatidega kaetud kaheksatahuline torn, kus seisid mehhanismidega varustatud arvukad pronkskujud. Ümmargust ülakorrust kattis graniitsammastele toetuv kupliosa, millel kõrgus kreeka merejumala Poseidoni skulptuur. Tornitipust pisut madalamal lõõmas majakatulena lõke. Viimase valgusjõudu intensiivistas metallpeeglite süsteem, mistõttu pimedas paistis tuli merel 30 miili kaugusele. Päise päeva ajal abistas laevamehi kõrge suitsusammas. Oletatavasti toimis seal algeline pumbasüsteem, mis varustas oliiviõliga ülakorruse silindris põlevaid suuri õlilampe.
Aleksandria (ar Al Iskandarija) sadamalinn Egiptuses Niiluse delta lääneosas. Antiikaja tähtsaima kaubandus- ja kultuurikeskuse asutas 331. aastal eKr Aleksander Suur. Aleksandria sadama ees asuval Pharose saarel paiknes valgest marmorist tuletorn.
Pildil iidse Aleksandria linnaplaan, millel on märgistatud ka Pharose tuletorni asukoht.
Merendusringkondades hakati auväärse majakasaare nime järgi ka suursugust tuletorni ennast Pharoseks hüüdma. Nii saigi kunagise tuletornisaare pärisnimest üldnimetus. Tuletorni sünonüümina on pharos veel õige mitmes keeles käibel tänaseni. Sõna ise on levinud ka romaani keeltesse: ladina keeles – phare, prantsuse keeles – phare, hispaania, itaalia ja portugali keeles – faro.2
Hiljaaegu õnnestus Vene merendusloolastel leida kindralleitnant Spafarjevi materjalid antiikmaailmas ja keskajal käibel olnud oskussõnavara kohta. Spafarjevi märkmete kohaselt oli muistsele Aleksandria majakatulele omistatud nimetus phanus, saarekesele aga pharos. 15. sajandil püstitati Paniumi poolsaarele tuletorn. Meresõitjaile oli see phanos (hiilgav, sätendav), siit ka paikkonnale antud nimetus – phanarion. Niimoodi tuletati ühtlasi prantsuskeelsed oskussõnad fanal – latern, lamp või pisituletorn ja phare – tuletorn. Nähtavasti pärineb samast allikast ka venekeelne sõna фонарь (latern).3
Kirjanik Veijo Meri etümoloogilisest sõnaraamatust „Sõnade sünd“ saame teada, et meie kõnekeeles laialt kasutatav nimetus „majakas“ pärineb tegelikult venekeelsest nimisõnast маяк – see on ritv või teivas, mille otsa on kinnitatud õletuust ilutulestiku süütamiseks, teisisõnu tuletorn.4 Venekeelse sõna маяк päritolu tuvastamine on aga tunduvalt keerukam ülesanne. Mitte alati pole muistsel Venemaal nimisõna маяк pruugitud selle nüüdistähenduses. See on tähistanud nii maas lõõmavat tuleriita kui ka rannikunõlval või veepinnal paiknevat igasugust ohutähist, mis märkis turvalist laevasõiduteed. Valge mere ranniku põlisasukate jaoks täitsid tunnusmärkide aset mere äärde paigaldatud ristid või kõrgendikele kuhjatud kivikasad. Pomoorid kutsusid noid rajatisi гурнями.5 Vankumatute õigeusklikena kasutasid pomoorid sakraalse sümbolina vene risti. Selle kõige alumise, kaldasendis paiknenud risti kolmanda rõhtpuu ülaots märgistas aga alati põhjasuunda.
Praegu pole enam uudiseks seegi, et tule abil märguandmist kasutati sõnumite edastamise vahendina ammuilma enne tuletornide rajamist, näiteks 2. aastatuhande alguses eKr kirja pandud Eufrati-äärse Mari riigi muistsed tekstid pajatavad tulemärkidega edasi antavatest signaalidest, millega teatati röövnomaadide sissetungist.6
Merendusalastesse keelenditesse „majakas“ ja „tuletorn“ on suhtutud erinevalt. Mõnede väitlejate arvates olevat esimene pelgalt russitsism meie keelekasutuses. Samas aga tuleks Leonid Parašini hinnangul soosida siiski neid, kes oskavad merendusterminis „majakas“ näha „soome-ugri algsõna „maa-akk, maa-hakk“ (maa hakatust või neeme otsa tähistav, esmaselt võib-olla hoopiski mitte inimeste püstitatud, kuid igal juhul meresõitja pilgule pidet pakkunud tunnusmärk) arengut ja levikut.7
Kildtehnikas valmistatud ajalooline keraamiline mosaiikpilt Ostia majakast.
Veel enne statsionaarsete navigatsioonimärkide ehitamist piirduti inimasustusega rannikualadel lihtsate tulelõkete põletamisega eenduvatel kaljudel. Lõõmavad lõkketuled pidid eelkõige hoiatama kaljude-karide-madalike eest ja kergendama ohutusse lahe akvatooriumisse suundumist. Kõrgetel kaljunukkidel leegitsevaid märktulesid hüüti tänu nende avatuledele tollal tuletornideks.
Korrastatud tuletornivõrgustiku esmakasutajateks maailmas peetakse äärmiselt praktilise meelega roomlasi. Nende esimene tuletorn kerkis aastal 50 pKr keiser Claudiuse korraldusel tema enda ehitada lastud Rooma Ostia sadamasse. Tehissaarele, mis kujutas endast betooni ja kividega täidetud tohutu suurt puitlaeva vrakki, rajatud neljakorruseline tuletorn püsis töökorras kuni 15. aastasajani.8
Saksamaal ilmunud „Laevanduse aastaraamat“ väidab arhiiviandmete põhjal, et muinasajal olnud meresõiduohutuse teenistuses ühtekokku ligikaudu 300 tuletorni. Neist on meie ajani säilinud ainult 18. Vaid Ostia Pharuse puhul on kindlalt tõestatud, et see ehitatigi tuletorniks. Vahemeres paiknesid nendest tornidest 15, nendest loetakse Aleksandria ja Ostia kõrval tuntumateks Ravenna, Paniumi, Abydose ja Sestose kuulsat Herotorni.
400. aastaks koosnes mõjuvõimsa Rooma maailmariigi meremärkide võrgustik umbes 30 toimivast tuletornist. Pärast Rooma riigi langust 400. aastal katkes tuletornide ehitamine Euroopas kuni aastani 1100. Huvitav on see, et tuletornide püstitamine algas eelkõige idapoolsetes Vahemeremaades (Türgis, Süürias, Egiptuses) ning levis seejärel tasahilju läände, hiljem aga Itaalia ja Hispaania kaudu juba ka Põhja-Euroopasse.
Nüüdismaailma ühes elavama laevaliiklusega piirkonnas paikneb Suurbritannia vana sadamalinn Dover. Sinna ehitati 100. aasta paiku esiotsa kaks kaheksatahulist tuletorni. Neist üks on osaliselt püsinud tänaseni. Kõnesoleva akvatooriumi meresõidutõhusust iseloomustab kasvõi see, et vilka liiklusega vesistu navigatsiooniohutust turvavad praegu ligikaudu paarsada tuletorni.
Hispaania looderanniku sadamalinnas La Coruñas paikneb tänini kõige vanem püsivalt töötav tuletorn maailmas. Fotol on iidse sadamalinna sissesõidul kõrguv La Coruña tuletorn, mis on silmapaistva mälestisena 2009. aastast ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas.
Kreeklaste ja roomlaste kõrval olid tuletornirajajate esirinnas ka foiniiklased. Hispaania loodetippu kaunistab iidne sadamalinn La Coruña. Seal paiknevat tuletorni on peetud foiniiklaste kätetööks, kuid õigupoolest valmis La Coruña Hispaaniast pärit Rooma keisri Traianus Marcus Ulpiuse (53–117) käsu kohaselt 2. sajandi algul. Kap Finisterrestas asuv La Coruña sai senatilt tiitli optimus (parim). Meremärki parandati 1634. aastal.9 Täieliku kapitaalremondi tegi La Coruña tuletorn läbi 1778. aastal. Niisiis on see vanim praegu tegutsevaist tuletornidest, seismas endiselt kindlalt Hispaania La Coruña sadama sissesõidul. Oma nüüdisaegse kõrguse, 48,5 meetrit sai La Coruña tuletorn 1797. aastal.
16. novembril 1972. aastal korraldati Pariisis UNESCO konverents, kus võeti vastu Ülemaailmne kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon. Sealt sai ka alguse maailmapärandi nimekirja koostamine. 2009. aastaks oli UNESCO nimekiri täienenud 890 objektini. Olulise kultuurimälestisena lisandus maailmapärandi nimekirja ka Rooma impeeriumi