tuulistel randadel, saartel-laidudel ja kiviklibuste poolsaarekaelte tipus kõrguvatele tähtsamatele tuletornidele; nende meremärkide omanäolisusele, ajaloole, pisut ka ühiskondlikele oludele, mis on tinginud nende tuletornide-paakide püstitamise, töökorras hoidmise-säilitamise või hävingu.
Ajalookäsitlusega koos pakutav kultuuritaust peaks aitama lugejal paremini mõista aega, kuhu meresõiduohutust tagavate tuletornide ja nendega seotud inimsaatuste kirev maailm õigupoolest kunagi kuulus.
Kõik tuletornidega seonduv on omamoodi ainulaadne ja köitev, rikas ning mitmekesine, kuid taas võime veenduda selles, kuivõrd napid on meie teadmised asjadest, mis on lausa siinsamas, lähinaabruses. Käesolev raamat pole sugugi lõplik käsitlus meie tuletornide märkimisväärselt pikast arenguloost, vaid tagasivaade aegade taha. Alustagem siis ajaloo ja arhiiviürikute, mälestuste-meenutuste ja talletatud kirjasõna abil tollest kaugest ajast, mil kõik oli hoopis teisiti kui täna. Aeg peabki asju muutma, ometi ei tohiks aeg tähendada unustamist!
Põline majakatee. Ammune paagivahirada. Kuhugi neemikunuka taha see ühtäkki ära pudeneb, kadakate-kivide keskele. Kunagi vonkles kord hüva-, kord kurakätt, siis jälle rannajändrike ja rändrahnude rüppe, tuiskas edasi mööda kitsukest kaldanõlva ja kadus sinna künka alla.
Taamal helgib kodune mõrramaa ja tukuvad rannaküla vabeaiad. Paagivahirada. Tuletornitee. Tuntud-teatud vähemasti omakandirahvale, rannameestele kindlasti. Hommikuhaku virges tulijale, küllap ööhõlmas tasahilju lahkujalegi.
Seda rada on astutud kaua. Suvedel ja talvedel, kevade kirkuses ja sügise sumus. Ka ajal, mil meie oma kodumeri nii kiivalt lukkude-keeldude taga suletuna püsis. Ajal, mil merede vahuse silmapiiri taha vaid valgetiivulise kajaka lend ja unistuste puukoorevene vahest ehk vaevu-vaevu ulatusid.
Vana tuletornitee on püsinud ajast aega. See tasub kõndimist ja uurimisvaeva. Vähemasti selles olen kindel.
Tere tulemast kaasa astuma meie merendusloo radadele …
Tedaolevalt maailma kõige esimese, Aleksandria tuletorni ehitas Ptolemaios II käsul kreeka arhitekt Sostratos Knidoselt. Hiiglaslik majakas valmis 283. aastal eKr. Seda on peetud üheks antiikaja seitsmest maailmaimest. Torni tipus olevate sammaste vahel põletati lõket, mis paistis merele 30 miili kaugusele. Pildil rekonstruktsioon hävinud Pharose antiiktuletornist.
Tuletornidest läbi aegade
Tõelise meremehe mõõdupuu järgi paikneb igiammustest aegadest alates lausa meie koduvete lähinaabruses, Tallinna reidilt linnulennult napilt 72 miili kaugusel, mütoloogilise paagineitsi imepärane maailm. See on pärimus ajast, kui ulgumere süles kõrguva Bengtskäri majesteetliku kivituletorni asukohana oli teada vaid tagasihoidlik Båklandet (Paagimaa) sealse algelise puidust tulepaagiga.
Avamerel kalastamine oli eluohtlik ettevõtmine. Meremehe maine teekond võis kergesti katkeda, vähemasti siis, kui Soome lahe rajutuuled ootamatult kimbutama kippusid. Mere karmile stiihiale püüdis tollane inimene vastu seada mütoloogia mõjuvõimsa jõu. Turvalisust pakkus tõsimeelne teadmine, et tillukese paagisaare ainsa asukana on siinsamas igati abivalmis merineid, kes juba aegsasti teavitas lähenevast marust. Esmaste tormimärkide ilmnemisel kopsis toosama paagineitsiks kutsutu oma kepiga vastu kaljuseina, hõigates samal ajal: „Võrgud välja, jalamaid!“ Siis oli veel võimalik end päästa kaitsvate avameresaarte taha tormivarju sõudes.
Paagineitsi võis välja ilmuda eriskummalisel moel – kas uduse õhtuhämu varjus või siis õrnhapra pilvena, kirkavärviliselt särav latern käes. Ta tiirutas otsekui midagi otsides paljal kaljupealsel, kus nüüdisajal kõrgub võimas tuletorn. Peatudes tõstis paagineitsi tormilaterna kolm korda kõrgele üles ja asetas selle siis vaid viivuks kaljule maha. Sarnane tegevus kordus kolmeti ja ühtäkki ta läinud oligi, sama salapärasel kombel, kui oli ilmunud. Neid kummalisi märguandeid tuli aga kõhklemata järgida, sest merele saabus sedamaid maru.
Paagineitsi jäi saarele elama ka Põhjamaade kõrgeima tuletorni valmimise järel. Tuletorniteenistujad teadsid tema olemasolust. Saladuslikku neitsit tornis ei kohatud, ometi kuuldi keerdtrepil aeg-ajalt tema samme.
Soome lahe avavete keskel kõrgub 107-aastane Põhjamaade kõrgeim, 45,8 meetrine Bengtskäri majakatorn.Tuletorni on kavandanud arhitekt Florentin Granholm.
Ainult 248 trepiastet ja tuletornirõdult avaneb lummav merevaade graniitkaljudele ning maagilise paagineitsi ning ulgumeresaarestiku meeshaldjate, paagivanade, müstilisele maailmale.
Vastuteenena paagineitsi siira sõbralikkuse eest jäeti mõnikord torni köögiuks praokile, nii et tal oleks irvakil ukse kaudu võimalik sisse pääseda end pisut soojendama või tassi kohvi maitsma, kuigi tõsimeeli teati sedagi, et ootamine on asjatu. Polnud vähimatki lootust, et ta kunagi siseneks tuletorni ruumidesse, ja põhjuski oli kõigile päevselge. Paganana ei saanud ju paagineitsi kristlaste majapidamisse sisse astuda, kuid ristida ei olnud teda ealeski suudetud. Toona mõistis kirik teravalt hukka usu üleloomulikesse olendeisse, ometi ei soovinud inimesed kuidagi loobuda abist, mida need olendid pakkusid. Pärimuste järgi elunes kaljudes, veekogudes, puudes ja mitmetes muudes loodusilmingutes vaim, kes kehastus muruneiuks, päkapikuks, kääbuseks või siis neitsiks. Ulgumeresaarestiku kaljuste laidude meessoost haldjaid kutsuti paagivanadeks (vanameesteks) ja naissoost esindajaid paagineitsiteks. Viimaseid kirjeldati sagedasti tõeliste iludustena, keda kaunistas nende suur rinnapartii. Paagineitsi rindadest teatakse kõnelda sedagi, et pesemise hõlbustamiseks tuli need üle õla heita. Omi pikki musti juukseid seadis ta soengusse kuldse kammi abil. Tavaliselt kandis neitsi punaseid rõivaid, hoolimata sellest, et mõnikord hüüti teda ka valgeks naiseks. Ta oli väikest kasvu, kõigest 70–80 sentimeetri pikkune.
Tuletorniraamatu autor Paula Wilson on märkinud veel sedagi, et „muinasusundi valguses on paagineitsi eelkõige jumalik olend, maa ja vee emakese kehastus. Ta on saare vaim ja kaljusaar ise. Teda võib tabada siledaks lihvitud kaljudel, randa uhtuvates lainetes, kaldakaridel hüplevate konnadena, pesa punuvate hahkadena ja kivide vahel võrsuva murulauguna. Bengtskäri loodus ongi ju paagineitsi maailm.“1
Hiittiste ulgusaarestiku kõige lõunapoolsem askeetlik kaljusaareke (ammune Paagimaa) on andnud piisavalt põhjust tuletornimütoloogia käsitlemiseks. Siinsetest külmadest vetest tasub pilk heita sootumaks lõunapoolsemate laiuskraadide taha. Sealt hakkame rehkendama Inimeste Maa tegelikku tuletornilugu, kuhu ka meie pea oma viie aastasajaga sisse mahume.
Igiaegadest alates on tuli meresõitjat ohtude eest hoiatanud ja olnud talle turvaliseks teenäitajaks. Just tule vaikivalt kõneka plinkimise järgi teab meremees, kus tema juhitav alus parajasti seilab. Nüüd siis sinna, aegade taha.
Aastal 290 eKr. lõi Charese Rhodose (Rhodese) saarele Rhodose tõrvikut hoidva Heliose pronkskuju. Sadamasuus kõrgunud 37-meetrise kuju hiigelmõõtmetest annab tõese ettekujutuse fakt, et kuju jalgade vahelt võisid vabalt sadamasse sisse sõita kõik tollased suured täispurjedes alused. Pole säilinud andmeid, et pronkskujul oleks põletatud ohutuld. Nii tuleks see iidne navigatsioonimärk liigitada päevaste tuletornide – päevamärkide – hulka. Seda arhitektuuriteost peeti üheks seitsmest maailmaimest nagu ka Niiluse suudmes antiikajal paiknenud hiiglaslikku tuletorni. Kuuekümne kolme aasta pärast hävis Rhodose kolossiks kutsutud kuju maavärina tagajärjel.
Egiptuse põhjaranniku lähistel asetseb tilluke Pharose saar. Umbes aastal 285 eKr usaldas Ptolemaios II Niiluse kanalite ehitusprojekti ja mitmete muude ettevõtmiste kuulsale algatajale Sōstratosele tähtsa ülesande rajada väikesaare idatippu maailma esimene tuletorn. Paarikümne aastaga valmiski valgetest marmorplokkidest gigantne meremärk, mis pidi juhtima laevu ohtlikest karidest ja madalikest ümbritsetud Aleksandria sadamasse. „Sōstratos Knídios Deksiphánēse poeg pühendab selle torni päästjatele jumalatele, mõeldes neile, kes purjetavad