nimetatakse ka Kolumbuse tuletorniks, sest aastal 1449 töötas tuletorniülevaatajana keegi Antonio Colombo. Mees, kelle vennapoeg oli Kristoffer Kolumbus (itaalia k. Cristoforo Colombo, katalaani k. Cristnfor Colom).
Maailma tuletornide hulgas vanuselt kolmas on meie oma Kõpu tuletorn, mis on katkematult toiminud alates aastast 1531 kuni tänapäevani.
1000. aasta paiku rajati Oderi jõesuudmesse märktuletorn, mis pidi meremehi hoiatama ohtude eest. Seejärel tuletornide ehitamine katkes mõneks ajaks, vähehaaval hakati neid uuesti püstitama 12. sajandi lõpul ja varasel 13. sajandil Itaalias (Genua 1130, Melora 1157, Livorno 1163), vanal Iirimaal (Youghol 1190, Hooks Head 1245), Saksamaal (Travemünde 1220, Wismari 1266), Inglismaal (Winchelsea 1261) ja Hollandis (Breille 1280).
Hilisemast ajast pärinevad sakslaste Hidensee (Hinden) 1306, Warnemünde 1348, Weichselmünde 1482, poolakate Hela 1482 ning türklaste Panium 1453. Paniumis kasutati esmakordselt kütusena õli, meremärk ise oli kaetud klaaskupliga.
Inglaste mainekamatest tuletornidest teenindab meremehi kõige kaugemal Põhjamerre eenduval Inglismaa idarannikul kõrguv Lowestofi tuletorn. Nimistut täiendavad Dungeness (1616) ja Winterton (1617) ning North ja South Forelandi tuletorn (1634). Võimsa mereriigi eripärana tuleb rõhutada, et juba 1514. aastast võib tollaselt kuningalt Henry VIII saadud eriõiguse kohaselt saareriigis tuletorne püstitada üksnes korporatsioon Trinity House. Praegusel ajal hooldab see Ühendatud Kuningriigis ühtekokku 72 tuletorni.
Ameeriklaste vanim tuletorn pärineb 1713. aastast ja kannab nime Boston Light. Paikkonna elanikud, enamasti kaupmehed, kes olid mures valgustatud märgistuse puudumise pärast, pöördusid kohaliku koloniaalvõimu poole palvega ajakohase navigatsioonimärgi püstitamiseks. Riigi esimene meremärk – Bostoni tuletorn – just niiviisi sündiski. Aastal 1713 läkitati palvekiri Massachusettsi kohtusse, et Bostoni sadama sissepääsu juurde neemele paigaldataks laternaga tuletorn, mis pimedal ajal aitaks navigeerimisel sadamasse suunduvaid laevu. Aja jooksul on Bostoni tuletorn mitu korda hävinenud ja taas üles ehitatud: 1751. aastal hävitas torni tuli, 1776. aastal õhkisid selle britid ja 1783. aastal asendati Boston Light uuega.11
Ajaloolise vippfyr’i metallist tulenõu, milles põletati süsi.
Sellistes ripplühtrites põles ammuste majakatornide küünaldest läidetud ohutuli.
Taanlane Hans Roald Hanssen on täheldanud järgmist: „Meremärkide ajalugu koos uute märgitüüpide arengu, uudismaterjalide, energiaallikate jne katsetamisega on juba iseenesest põnev ja oluline. Mitte vähem tähtis pole seegi, et meremärkidega tähistatud faarvaatrite rajamine jutustab meile ajaloost juba märksa laiemalt. Navigatsioonimärgid annavad seega võimaluse vahetuks sissevaateks mereliikluse arengusse.
Meremärkides võime jälgida üleminekut purjelaevanduselt aurulaevandusele, puult rauale, päevaselt navigatsioonilt öisele meresõidule. Vanad alused on enamasti kadunud, kuid „tee“ on alles. Meremärgistamise kaudu võime samuti jälgida majanduse arengut ja linnade kujunemist. Samas annab see meile ettekujutuse sõjalis-strateegilistest mõttekäikudest nendel aegadel, kui vaenlane ähvardas meie maad.“12
Lihtsate lõkketulede kõrval kasutati valgusallika teise põhitüübina vahaküünlaid, mis oma tollase hinna tõttu osutusid kohutavalt kalliks. Mõnede navigatsioonimärkide puhul, nagu esimeses kolmes Eddystone’i tuletornis 1700. aastatel, tarvitati valgusallikana koguni kuni 60 rasvaküünalt, mis olid vahaküünaldest tunduvalt odavamad. Tuletornis paigaldati küünlad tavapäraselt ümmargusse kroonlühtrisse. Alates 1825. aastast võeti tuletornides kasutusele ka steariinküünlad.
Juba Rooma ajal leidus algelistes tuletornides erinevat tüüpi õlilampe. Enne kivisöe käitust 16. aastasajal ei olnud sugugi üllatuseks, et mõnes tuletornis olid samal ajal kasutuses üsna erinevat tüüpi õlilambid. Esmakordselt uudsete valgusallikatena ekspluatatsioonis olnud lampides põletati koos primitiivse tahiga nii taimseid kui ka loomseid õlisid, nagu oliivi-, rapsi- ja naeriõli ning vaalatraani.
Puudega köetav lõkketuli põles suhteliselt ruttu ära, seetõttu hakati 16. sajandil puitu kui senist põhilist tuletornikütust vähehaaval asendama puu- ja kivisöega. Enamasti läideti tuli avatud raudkorvidesse või – padadesse, mis pärast seda kivitornide tippu paigaldati või vinnati. Tuletornilugu nimetab seesugust tulega meremärgitüüpi lahtiseks söetuletorniks, söetuleks.
Lahtise söetulega tuletornitüübi konstruktori au kuulub vaieldamatult taanlasele Jens Pedersen Grovele 1625. aastast (teistel andmetel 1627. aastast). Nimetagem seda tornitüüpi tulekorviks. Ajaloost tuntakse veel nimetusi vibutuli, ripptuli või koguni kooguga tuli. Norralaste tuletorniloo autor Danckert Monrad-Krohn iseloomustab sealmail leiutatud vastset kiikmajakat, „mis toimis samal põhimõttel nagu kaevukook. Ämbri asemel rippus koogu otsas söepada, tegelikult paksudest raudlattidest tulekorv. Selle asemel, et sütt üles torni otsa tarida, võis tuletornivaht söepaja vajaliku põletusainega täitmiseks maapinnale lasta. Antud tuletornitüübi puudusena peab märkima seda, et tulekorvi puittarindid süttisid üsna tihti ja lihtsalt põlesid maha.“13
Saksa fregatikapten P. Klug on neid algelisi puittarindeid põhjalikumalt uurinud. Tulesid, mida algselt ka „papagoi-tuledeks“ kutsuti – selle nime päritolu ei ole täpselt meie aega ulatunud –, hakati alates 16. sajandist Wippenfeuer’iks (vippfyr’iks) kutsuma. Esimesed meie aega edasi antud lihtsad tulekorvid aastatest 1626 –1627 on pärit Taanist (Skagen, Anholt). Mõlemad tuled olid konstrueeritud nii, et neid sai nii vertikaalselt kiigutada kui ka horisontaalis keerata. Tulekorv asetses seega alati alla tuult, nii et leegid ja sädemed puhuti puittarindist eemale. Seetõttu oli tuld võimalik põletada kõrgel vee kohal (kuni 20 meetrit) ja teha tuli ka piisavalt suur. Vanade kroonikate järgi oli massiivseid vippfyr’e näha kuni kümne meremiili taha.14
Eesti tuletornilugu kinnitab, et algeliste meremärkidena töötasid tulekorvid toona meie meresõiduohutuse turvamisel ainuüksi kahes kohas – Ruhnul ja Sõrves. Vanad ürikud rõhutavad ikka ja jälle Sõrve tuletorni tähtsust. Selle korrasoleku põhiraskuse eest kandsid hoolt kroonutalupojad, keda ühtlasi tunti nime all Bakenbauer. Lõunanaabritel lätlastel toimis kõige varasemal ajajärgul seevastu ainult üksainus tulekorv Kuramaa põhjatipus Kolka neemel. Selleks oli lätikeelse nimetusega Kolkasragsi tuletorn, mida varem teati Domesnäsina. Primitiivsed tulekorvid olid äärmiselt populaarsed kogu Skandinaavias. Sama tööpõhimõtet kasutas Inglismaal ka brittide legendaarne tuletorniehitaja John Smeaton (1724–1792) Spur Pointi meremärgi ehitamisel.
Taanlase Jens Pedersen Grove 17. sajandi esimesel veerandil tarindatud tulekorv, ülesvinnatava tulenõuga algne tulemärk. Pildil tulekorvi makett Taanist.
Prantsusmaa rannavetes kõrguv Cordouani tuletorn.
18. sajandi lõpul alustati esialgu Inglismaal, seejärel ka Põhjamaades avatud söetornide viimist varikatuse alla ja tuleaseme ehitamist hoonete siseruumidesse. Need olid kaetud tulega söetornid.
Tuletornioptika arengus märkis olulist edasiminekut 18. sajandi teisel poolel rootslase Jonas Nordbergi konstrueeritud paraboolpeeglitega edasi-tagasi liikuv tuletornilatern. Esimene seda tüüpi uus optikaseade paigaldati 1768. aastal Korsö tuletorni. Kolmeteistkümne aasta möödudes sai Nordbergi leiutatud järjekordse tuletorniaparaadi – tuletorni pöörleva optikaseadme – esmavaldajaks Carlsteni tuletorn. Pärast vastse pöörleva peegelkonstruktsiooni seadistamist Cordouani tuletorni Prantsusmaal 1783. aastal, saavutas nimetatud optikaseade