mandripoolse sihvakalt iseloomuliku maamärgina Oleviste kiriku tornikiiver juba veerandsaja miili taha merele.43
Pühavaimu kiriku abipastor Georg (Jürgen) Mülleri (u 1570–1608) eestkeelsete jutluste 1891. aastal trükitud tekst: ühe laevuri lubadus ehk tõotus.
Oma reisiraamatus „Hõbevalge“ juhib kirjanik Lennart Meri tähelepanu sellele, et keskajal hoiti Tallinna Oleviste kiriku võlvide peal laevade purjesid ja taglast: Olevistel säilisid kunagise kaubakiriku tunnused.44 Ida-Euroopa ühes rikkaimas keskaegses ürikute hoidlas Tallinna Linnaarhiivis töötas taani päritolu ajaloolane Paul Wulff Johansen (1901–1965). Kauase arhivaari ja hilisema linnaarhiivi direktori ajalookäsitluses integreerusid keskaegne Tallinn ja Liivimaa tervikuna Hansa- ehk Läänemereruumiga. Tõepoolest, lubas ju Oleviste kirik toona oma ruume kasutada meresõitjate purjede ja muu laevavarustuse ning omanikuta vara hoidmiseks. Kaupade jätmine siinsesse pühakotta, nagu see oli lubatud näiteks Novgorodi kaupmehekirikus, oli siiski keelatud. Oleviste omanduses ei ole hiljem teatavasti enam ka niitusid. Neid väljalaenutatud maatükke nimetati fitte’deks. Selle vanapõhjala sõna ligikaudne tähendus on ‘aasariba mererannas’.45 Seevastu olid aga Oleviste kaupmehekirikul ometigi kiriklikud pretensioonid aladele, mis asusid kaugel väljaspool linna, kaugkaupmeeste faarvaatris olevatel saartel ja rannikul.46
„Laevnik jäi merel tormi kätte ning … mõtlis, et tema oma laiva ning kõikidega koos, kes laiva sees olid, pidi hukka minema, langes maha oma põlvedele, hüüdis püha Nigula poole ning palus, – ah sina jumal Niglas, kui sina mind seesinatse laiva, hüvide ning kõigi nendesamadega, kes minuga koos laiva sees on, hästi ning tervesti välja avitad, – nii pea kui mina maa peale tulen, siis tahan mina sinu auks seesarnase meheva küünla lasta teha, kui seesinane mastipuu on.
Kui seda ta poeg, kes ta taga põlvitas, kuulis, pajatas tema haleda südame häälega: „Tohoo, armas isa, kust võtame meie küll nii palju vaha?“
Talle vastas isa: „Ole rahul, mu poeg, kui me vaid maale tuleme, siis teeme vahaküünla küllalt väikese.““47
Eesti kirjandus- ja kirikulugu tunnevad nende ridade autorit Georg Mülleri, ka Jörgen Mölleri nime all. See naljakas episood on leidnud korduskasutust ligikaudu kolm sajandit hiljem Juhan Liivi lühijutus „Peipsi pääl“. Meisterliku proosapala ainena on kirjanik siin kasutanud oma isa mälestusi järve idakaldalt, Oudova linna lähedalt alanud hädaohtlikust märtsikuisest koduteekonnast üle laguneva Peipsi järvejää.
„Pool versta …
Ühe jäätüki pealt teise peale hüppavad mehed, enam kui üks kord on teine teist veest välja tõmmanud, veel on elu ja surm teineteisega võitlemas.
Veel?
„Aa, kurat, maa!” hõikab Rein, põlvini vee sees, kuhu ta jäätüki pealt kukkunud, – „Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” […]
„Lühter on lühter,” mõtleb Rein ja kingib kroonlühtri asemel väikese küünlajala.“48
Veel ühe samalaadse näite pakub rootsi naturalistliku kirjanduse alusepanija Johan August Strindbergi (1849–1912) novell „Tõotus merehädas“. Ja tõesti, meenutamaks omaaegse kroonulootsi Erik Vestmani tavatut üle noatera pääsemist tormise avamere surmahaardest ja tema mehetõotust, ripubki kauge ulgusaare väikese kiriku oreli kooripealse all ehtne küünlalühter. Ainult et hiiglasliku seitsmeharulise hõbedase kandelaabri asemel kaunistab rannakabelit sootuks tagasihoidlik tinakroon.49 Hoolsad kirikulised võisid selles veenduda juba 1859. aastal.
19. sajandi algul märgati vana hansalinna traditsioonilise silueti saatuslikku muutust – iidse sadamapaiga merepanoraamilt puudus terasele silmale nii harjumuslik Oleviste tornikiiver. Samal ajal valmistuti merelinnas aga millekski eriliseks – just nüüdsama oli tsaaririigi tähtsat sõjasadamat lubanud oma külaskäiguga austada tema kõrgeausus mereminister isiklikult. Admirali luksusjaht Torneo polnud ju kaugeltki mitte see alus, mille päevakava ja kurssi niisama asja eest, teist taga paugupealt keegi oleks söandanud muutma hakata. Jahtlaev oli ammuilma jätnud seljataha Soome lahe idapoolsemad kaljusaared ning seilanud mööda Kokšeri majakasaarest. Ees ootas aga Reveli faarvaater, kust avanes vaade linna muutunud siluetile. Selle põhjusest, 1820. aasta juunikuu 15. ööl vastu järgmise päeva hakku aset leidnud kohutavast sündmusest püüdis ministrihärrale võimalikult tõepärasema ülevaate anda teda siinsel külaskäigul saatnud admiral Spiridonov.
Järeltulevate põlvede jaoks on seda sündmust kirjeldanud A. Miljukov oma Revelis trükitud raamatus „По родному краю. Сборник статей по отечествоведению“ („Koduloo artiklite kogumik“): „Pikselöök tabas kiriku tornitippu. Torn ise näis olevat otsekui tõeline vulkaan: selle sisemusest väljunud lõõskavad tuletunglad lendasid laiali üle terve linna. Hiiglaslik koonuskatus varises kokku ümberkaudsete majade peale. Seejärel pahvatas põlema ka kogu kirikuhoone: klaas sulas just nagu vaha ja äikesevihma valingud lennutasid kõikjale pühakoja katuselt pudenenud sulatinapritsmeid. Pelgalt kolm nappi tundi ja polnud enam iidset katedraali, mis laevamehi seni majakana teeninud, oli aga imetlusobjektiks kohalikele eestlastele, kes nimetavad seda oma kodupaiga uhkuseks (linna au ja illo). Tules hävis täielikult kogu kiriku kultuurivara – orelid, antiiksed pühapildid jne.“50
Siit paepealselt maalt on mitmeidki tuuli üle tuhisenud. „Krimmi sõja ajal, 1854. aasta suvel lähenes Tallinnale suur Inglise-Prantsuse ühendatud laevastik. Tallinna kaitsevägede juhataja krahv Berg andis kõva käsu, et laevastiku ilmumisel tuld ei avataks, enne kui selleks märku pidi antama – päeval punase lipuga ja öösi punase laternaga Oleviste kiriku tornist.“51
„Oleviste torn, linna „au ja uhkus“, nagu prantslane Léouzon le Duc teda oma reisiraamatus eesti keeles tutvustab, oli enne eelviimast põlemist kõrgeim kirikutorn maailmas. Kokkuhoidlike tallinlaste silmis polnud sellel asjaolul rekordi väärtust, vaid praktiline tähtsus: Oleviste oli Tallinna sadama tunnusehitis, kaugele ulgumerele ja Soome saarteni ulatuv orientiir. See ei ole oletus, vaid järeldub 18. juuni 1596. aasta raeprotokollist, milles Oleviste torni nimetatakse meremärgiks, ning veelgi varasemast 1379. aasta dokumendist, mis kõneleb kirikust kui lahinguvara hoiupaigast.
Oleviste kirik oli 1549–1625 kõrgeim hoone maailmas. Fotol kirik reisisadama poolt vaadatuna.
Eespool toodu sisuliseks kinnituseks sobib ka Vene emigrandist kirjaniku ja ajakirjaniku Pjotr Pilski 1926. aastal kirjutatud kommentaar karmi mere paesel rannal kõrguva suursuguse meremärgi kohta: „Ma astun mööda tühja puiesteed ja pöördun mere poole. Siit kaldalt armastan ma vaadata imelist Püha Oleviste kirikut. Ja ma mõistan, tunnen kogu südamega ning elan kogu olemusega läbi seda kiindumust ja noid lootusi, mis täitsid hinge kõigil meremeestel, kes märkasid vetevälja tühjuses Oleviste ebaselgeid kontuure, sest kirik oli neile vapratele meestele heaks ja kindlaks majakaks.“52
Hiiesaare tuletorn,
sihi alumine meremärk
koordinaadid: 59º00,10’ N
22º50,32’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1876, 1910, 1953, 2001
tule nähtavuskaugus: 7 M
tuletorni kõrgus alusest: 17 m
tule kõrgus merepinnast: 19 m
Hiiumaa