pidulikult.
“Kas mister Walraven tunneb teda?”
“See on küsimus, millele vastamist mina enese kanda võtta ei saa. Mister Walraven on täiskasvanu. Las ta kõneleb enda eest ise.”
“Ma ju ütlesin sulle,” lausus peigmees vihaselt. “Ärme sellest rohkem räägi, Blanche, või ma kaotan enesevalitsuse.”
Mister Walraven pööras kannal ringi ja lahkus vilistades ning pruut, lumivalges, siirdus pidulaua juurde, asjata üritades näolt pühkida süngete mõtete jälgi. Mollie torutas roosisuud vaikset ja heledat vilet lastes.
“Ja see siis ongi nende pulmapäev! Ma ütlesin talle, kuidas sellega on, aga muidugi ei mõtlegi keegi mind kuulata. Mu vaene valvur! Mis temast küll saab selle naise seltsis edasi rännates! Kui tänulik ta peaks olema, et tal olen mina, kes tuleb ja tema eest hoolt kannab!”
Sest Mollie oli kõigi vasturääkivuste-väidete kiuste kindlalt otsustanud, et saadab õnnelikku paarikest nende pulmareisil. Miss Oleanderi – ajal, kui ta veel miss oli – pulmaeelsed vastuväited olid olnud nõrgad; missis Walraven, vähem tagasihoidlik, pöördus nüüd abikaasa poole üheteistkümnendal tunnil, just enne minekut, nõudes, et Mollie peab jääma koju.
“See oleks viimse piirini naeruväärne,” hüüatas pruut, “kui sinu hoolealune meiega koos reisib! Las jääb su ema juurde koju.”
Mister Walraven vaatas pruudile hetkeks pingsalt otsa, siis aga heitis end hooletult tugitooli.
“Vaadake, missis Walraven,” lausus mister Walraven täiusliku enesevalitsusega, “mul on mõneti niisugune tunne, et teete väikese vea. Käkikeeramine on labane väljend, tean seda, ning omane vaid alamatele klassidele; siiski väljendab nimelt see sõna kõike, mida mina väljendada püüan, nii et siinkohal on see lubatud. Teie püüate käkki keerata, kuid see pole teps mitte sobilik. Minu hoolealune tuleb koos meiega meie pulmareisile kaasa, vastasel korral ei toimu mitte mingit pulmareisi. Nõndaks! Olgu see selgelt ja lihtsalt välja öeldud, missis Walraven!”
Viis minutit hiljem astusid mister ja missis Walraven kaarikusse, kui looritatud missis Walraven oli kõigiga mõnevõrra rusutud häälel hüvasti jätnud. Mister Walraven ulatas oma soosikule käe ning astus tema järel, viimasena tõlda; kutsar vihistas piitsa ja läinud nad olidki.
Noorpaari teekonna sihtpunkt oli kõigest Washington. Mister Walravenil oli Euroopast kõrini ning Washington oli selles sädelevas talvevalguses rõõmus ja pidutujus. Walravenite kröösuslikud kukrud avasid neile kõik uksed ning nad sööstsid otsemaid sellesse rõõmu ja pidutujusse.
“Mulle see meeldib,” ütles Mollie hooldajale, “teater, ooper, ballisaalid ning paar-kolm pidu igal õhtul. Ma jumaldan tantsimist varavalgeni, magama minna kell kuus hommikul, et hommikusöögiks tõusta kell üks. Mulle meeldib, kui matinée4 toimub kell kolm pärast lõunat, lõuna ise on seitsmeteistkümne-käiguline. Minna Valgesse Majja ja suruda kätt presidendil, liuelda mööda Idatuba, kusjuures kõik inimesed hüüavad mind selle hooaja printsessiks. See kõik on uudne ja see kõik on ülimalt hurmav ning ma ei paista iialgi väsinud, kahvatu, kurnatud nagu enamik teisi tütarlapsi. Ma pole veel kunagi elus niisugust ülevat rõõmu tajunud ja teie, mu valvur, ütleksite sedasama, kuigi kahetsen, et te ei saa, kuna viibite mesinädalatel ega või kõike nautida.”
“Aga, Mollie,” lausus mister Walraven veidi narritavalt, “see ei ole päris õige, et sa nii avalikult meestega flirdid. Näiteks noor Ingelow. See, kuidas sa peaaegu kogu eilse õhtu temale pühendasid, pani kogu seltskonna kihama ja sellest sosistama.”
“Las räägivad,” vastas miss Dane kõrgilt. “Kui mister Ingelow on otsustanud mulle kogu tee New Yorgist siia järele tulla, siis minust oleks lihtsalt jäme jätta talle tähelepanu pööramata. Ta leidis, et ilma minuta on maailm tühi ja kõle… jah, nii ta ütles. Ja pealegi, mister Walraven, ta on mulle meele järele.”
“On sulle meele järele?”
“On tõesti, tõele au andes on jah; ja mul on temast hullupööra kahju, sest tean, et kui talle ära ütlen, murraks see ta südame.”
“Ta pole siis veel ettepanekut teinud?”
“Mitte veel, aga oletan, et ta teeb seda peagi. Näen juba neid märke. Tema käitumine oli eile õhtul samamoodi lambalikult vagur nagu teilgi, kui valmistusite miss Oleanderile ettepanekut tegema.”
See kõik oli tõsi; kena noor kunstnik oli miss Dane’ile Washingtoni järgnenud nagu truu koer. Ta polnud õieti mõistnud, kui sügavalt oli neiusse armunud, kuni too silmapiirilt kadus; ja kõik teised noored daamid osutusid kahvatuteks ja hallideks nagu pesuvesi, läiladeks ja läägeteks nagu seismajäänud, lahtunud vein.
“Asi ei ole tema ilus,” mõtles noor kunstnik, “ehkki ta on kaunis nagu ingel; asi pole ka tema sinisilmades ega kuldsetes lokkides, sest sinisilmi ja kuldseid lokke märkan ma nagunii iga päev ega jää mu pilk neil pidama; asi pole ka mitte tema laulus-tantsus, kuna pooled mulle tuttavad neiud laulavad ja tantsivad niisamuti; asi pole ka tema vaimukas vestluskunstis, kuna sedagi ei näe ma esimest korda. Mis see siis on?”
Selles punktis sattus mister Ingelow säherdusse poolt ja vastu argumentide puntrasse, et tal hakkas pea ringi käima, kuni viimaks jättis kogu probleemi sinnapaika. Ent siiski, võimas ja mahasalgamatu fakt jäi, ta oli ülepeakaela Molliesse armunud ning sestap otseteed Washingtoni talle järele läinud, et seda neiule öelda.
“Sest kui õige hetke maha magan ja ta New Yorki tagasi tuleb,” mõtiskles mister Ingelow, “siis on mul Oleander ja Sardonyx risti-põiki tee peal ees. Just nüüd on mul tee vaba ega ole kedagi takistamas, niisiis lähen ja vaatan, kas mul on õnne.”
Kuid selles punktis mister Ingelow eksis rängalt, kuna tema “vabale teele” ilmus kõige hirmsam rivaal, keda iganes võinuks kujutleda, rivaal, kes oletatavasti suutis Oleanderi ja Sardonyx’ ainsa hoobiga seljatada.
Presidendi hommikustel vastuvõttudel, avalikel pidustustel ja ballidel oli miss Dane märganud üht pikka, heledapäist, aristokraatliku ilmega džentelmeni end nõiutult jälgimas. Kõikjal, kus neiu avalikkuse ette ilmus, virvendas kusagil tagaplaanil ka too müstiline džentelmen nagu vari.
“Kes see vürstlik vana džentelmen on,” küsis ta endalt kannatamatult, “kes seirab mind nagu vaim teisest ilmast? Olen ma ehk ta kaduma läinud tütreke, kelle ta mingi märgi järgi on ära tundnud või on mul ehk ebamaine sarnasus mõne kaunitariga, kelle ta on noores põlves mõrvanud? Kes ta on?”
Ja vastus tuli, säherdune vastus, mis Tirtsukesel suisa hinge kinni võttis.
“See on Sir Roger Trajenna, suur Walesi baronet, kellel on tont teab kui mitu miljonit, peale selle umbes tosinkond lossi tema kodusel mägismaal.”
Seda informatsiooni jagas Molliele mister Ingelow; ja nad juhtusid vestlema ühel briljantsel ballil. Mollie oli sellest Walesi baronetist küll kuulnud tihti juttu tehtavat, ent siin nägi neiu teda ballil esimest korda.
“Mina arvasin, et Sir Roger Trajenna ei võta kunagi kutseid vastu,” ütles ta lehvikut kinni-lahti lehvitades. “Esimest korda näen teda seltskondlikul peol.”
“Ma vist tean, miks ta siin on,” vastas mister Ingelow. “Kuulukse, et ta olevat viimane kõigi nende nimekirjas, kelle südmesse miss Dane on surmava haava löönud.”
“Seda olen minagi kuulnud,” ütles Mollie rahulikult. “Aga see on liiga ilus, et olla tõsi. Mulle oleks päris meele järele saada mileediks ja elada Walesi lossis.”
“Koos abikaasaga, kel on sulle pakkuda vähemalt kuuskümmend viis eluaastat ja hallid juuksed?”
“Kui ebameeldivalt oskate inimesi iseloomustada! Lugematud miljonid, iidsed paleed – mida see vanusevahe siin loeb?”
“Miss Dane,” küsis mister Ingelow väga tõsiselt, “kas võtaksite vastu selle mehe käe, kui ta seda teile pakub?”
“Armas mister Ingelow, kui kohutavalt otsekoheseid küsimusi te esitate! See on lihtsalt piinlik!