„Selle saare rahvas on nagu mu endine abikaasa,” ütles Epp, kui me bussiga üle Muhumaa ja Saaremaa vahelise tammi sõitsime.
„Ei saa aru.”
„Saaremaa inimesed on väga põhimõttekindlad ning tema on ka väga põhimõttekindel. Kui ta millegagi ei nõustunud, ütles ta ikka: „See on mu põhimõtetega vastuolus.””
„See on mu põhimõtetega vastuolus.” See oli ja on siiani Eestis tavaline lause. Vahel tundus mulle, et oma kullakallite põhimõtete nimel on eestlane nõus vajutama iga nuppu, solvama iga monarhi, jalaga virutama igale haigele koerale, ühesõnaga tegema mida tahes. Enamiku eestlaste tegevust ei tiivustanud iha või lõbu. Alati oli tegu mingi põhimõttelise küsimusega, otsekui elu oleks mingi dokument, reeglikogumik, kasutusjuhend igasuguse käitumise puhuks. Olin kohtunud isegi eestlasest passivõltsijaga, kes rääkis mulle, et ta ei tee seda mitte niivõrd raha pärast, vaid kuna ta ei pea Briti seadustest lugu. Ta võis ju olla kurjategija, eks ole, aga ta oli eestlane, mis tähendas, et tal olid endiselt omad põhimõtted.
Nii et siis Epu eksmees oli põhimõttekindel. Ma polnud enda eelkäijaga kohtunud ega tundnud ka mingit erilist vajadust seda teha, ta oli juba pikka aega tagasi läinud oma teed. Sellest hoolimata ei suutnud ma hoiduda ennast tema ja ta kogemustega võrdlemast. Kes siis veel tundis mu elu paremini kui tema? Kunagi oli see ju tema elu. Ning ta oli põhimõttekindel. Kas mina ka? Kas mul oli mingeid põhimõtteid? Ma ei osanud seda öelda, ent kui oli, siis ei olnud ma nende poolest tuntud.
Saaremaa libises akna taga mööda, tuttava olekuga kased seisid nagu kiitsakad teismelised ning pikad ja lainjad aasad venisid kaugusse nagu unenägudeta uni. Saar paistis tõesti olevat rahuküllasem kui manner, võib-olla seepärast, et ma tahtsin seda niimoodi tajuda. Eesti oli jäänud meie selja taha ning Saaremaa tundus turvalise pelgupaigana otsekui reidil seisev laev. Tundsin end Saaremaal kaitstuna ja iseseisvana ning vahemaa sooja teki all turvaliselt. Oleksin võinud ju tol hetkel olla kus tahes. Ent Saaremaal? Miks Saaremaal? Miks mitte. Eemal olla oli hea tunne. Niimoodi ma tahtsingi end tunda.
Sõitsime Kuressaarde ning ronisime sealse telliskividest ehitatud punkritaolise bussijaama kõrval bussist välja. Suundusime vanalinna, linna südamesse. Tol päeval sädeles Kuressaare päikesekiirtes ning viibisid sa siis mõnes räpases korterelamus või ürgmetsas, päike tegi Eesti alati pisut ilusamaks. Peatänava äärsed vaateaknad olid korda tehtud ja kenad. Tõepoolest, siinkandis oli raha uute spaade, peente restoranide ja kohvikute tarvis. Kuressaare kuulus käputäie võidumeeste sekka. Siinsed poekesed ja kunstigaleriid olid värvitud õdusalt oranžiks ja relvitukstegevalt roosaks, vanad nikerdatud puidust uksed olid maalitud veelgi ekstravagantsemalt ja julgemalt siniseks, kollaseks ja punaseks ning pehmes päikesevalguses kümblevad lihtsad ja tumedat karva kirikud vaatasid kõigele ülalt alla. Saaremaa rahvas jalutas oma pealinna kõnniteedel ning mind liigutas selle paiga põhjamaisus, tüdrukute blondid hobusesabad, meeste lihtne vaikus, üldine puhtus ja korralikkus, kõik omal kohal, sest eestlastele niimoodi meeldis. Õigupoolest oligi see nende meelisküsimus. „Kas kõik on korras?” Neil oli tarvis teada.
„Ma ei näe veel ühtegi põhimõttekindlat inimest,” ütlesin ma, kui me läbi kesklinna jalutasime. Erinevalt Hiiumaa laisast pealinnast Kärdlast kihas Kuressaare inimestest, kes kõik olid kuhugi teel.
„No aga mida sa ootasid? See pole nii ilmselge!” vastas Epp. „Aga mu sõbranna Airi ütles mulle, et just sellised nad on. Tema on Hiiumaalt. Tema teab neid asju. Saarlastel pole õ-häälikut, neil on ainult ö. Airil on Saaremaal sõber, kes keeldub õ-d hääldamast. Tema räägib kõigi oma Tallinna sõpradega põhimõtteliselt ainult saare aktsendiga.”
„Ma ei saa aru.”
„Noh, ta ei ütle õlu, vaid ölu. Ta ei ütle Õhtuleht, vaid Öhtuleht. Kui ta laulab hümni, ei tule sealt mitte „mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, vaid „mu isamaa, mu önn ja rööm”.”
„Ah soo.”
„Ja mitte ainult. Airi rääkis, et ta kirjutas ülikoolis terve oma magistritöö saare dialektis. Ta lihtsalt keeldub õ-d kasutamast. See on tema põhimõtetega vastuolus.”
„Saarlased paistavad olevat üks kamp veidrikke.”
„Heh. Sa võiks ise ka vabalt saarlane olla.”
„Minu välimusega küll mitte!”
„Vastupidi! Eestis on kaks paika, kust sa saaksid pärit olla. Saaremaa ja Setumaa,” vaatas Epp mulle otsa. „Setumaalt seepärast, et jutu järgi talvitusid seal sõjaretkel olnud mongolitatarlased; Saaremaalt aga piraatide pärast.”
„Piraatide?”
„Muidugi. Hispaanlased, portugallased. See on ju saar, mäletad küll.”
Kui ta seda ütles, kujutasin ma neid ette küll. Tõmmud Ibeeria võllaroad saabusid kohe pärast päikeseloojangut, jäid reidile ankrusse ning sõudsid siis täiskuu valgel lossi iidsetest müüridest mööda, otse linnaväravasse. Öö saabudes algas liiderdamine ning kogu verist vaatepilti valgustasid leegitsevad tõrvikud. Tapatalgud, välkuvad saablid, põlevate hoonete kaunis kuma… Ning kõikjalt kostsid hääled, metsikud lõbu- ja valukarjed, viha- ja ergutuskisa, higist leemendav vägivald.
„Minu arvates ei olnud see üldse nii,” raputas Epp mu visiooni peale pead. Tema sinisilmad tundusid natuke pinevamad, otsekui oleks tal lõbus. „Mina arvan, et nad lihtsalt läksid kõrtsi, laulsid kitarride ja mandoliinide saatel romantilisi laule ning saare tüdrukud armusid nägusatesse meestesse,” ütles ta. „Minu meelest oli nii.”
„Ja mõne aasta pärast olid Saaremaa talude põllud pisikesi brünette täis?”
„Just nimelt,” noogutas Epp. „Midagi sellesarnast.”
Eesti supermarketid on kõik ühesugused. Vanad joodikud maja ees pingil, algajakäega korraldatud konserviriiulid, tohutu alkoholiosakond, tüdinud välimusega kassiirid. Ja muusika. Ning milline muusika! Eesti supermarketis käik on reis ajas tagasi, kohe väga palju tagasi, müütilistesse kaheksakümnendatesse välja. Nõnda oli tol päeval Kuressaares 2003. aastal ning on arvatavasti siiani. Kõigepealt kuulsin, kuidas Starship laulis „We Built This City”, sellele järgnes kurbade ja säravate kitarrihelidega Crowded House, kes anus mind: „Don’t Dream It’s Over”. Lõppmänguks ja kliimaksiks pandi peale ei keegi muu kui Boy George ja tema Culture Club, kes küsisid minult ja kõigilt teistelt Kuressaare ostlejatelt melanhoolse reggae-rütmi saatel:
„Do you really want to hurt me? Do you really want to make me cry?” 11
Viibisin supermarketis maailma äärel, sest mul oli kõht tühi. Ent mida süüa? Läksin leiva-saia osakonda – ehk seal on midagi, mis leevendab mu näpistavat nälga, painavat tühja kõhu tunnet. Olin kusagilt lugenud, et vahel peegeldasid meeste kehad nende rasedate kaasade omi, nii et kui Epul oli janu, võis minul samuti janu peale tulla, ning kui Epp tundis tungi koristada, võisin ma ootamatult harja järele haarata, ja kui tema oli näljane… noh, siin ma nüüd olin. Pagaritoodete osakond on Eestis alati kindlaim viis midagi kiiresti hamba alla saada. Midagi pole vaja koorida, üles sulatada või praadida – pista ainult kotti ja mine. Kõik on pehme, magus ja rammusat kohupiima täis.
„Mida me siis täna võtame, boss?” küsisin iseendalt. „Kohupiimapontšikud? Kohupiimataskud?” Otsused, otsused. „Kohupiimasõõrik või vareenik? Kohupiimapallid? Aga miks mitte õlis küpsetatud kohupiimarull või kohupiimasarv või tükike kohupiima-liivakooki?”
Mis muud valikut mul õigupoolest oli? Külmutatud herned? Purgisupp? Ei, ma jõudsin tagasi kohupiima juurde ning otsustasin valida midagi lihtsat, nimelt vanad tuttavad kohupiimapontšikud – Tallinnas tööle minnes võtsin teelt tavaliselt kaks-kolm pontšikut kaasa. Tädid leti taga istusid nurgas ja lugesid ajalehte, kuni ma andsin valjusti köhatades märku, et ei kavatse niisama minema minna. Epul läks oma kunstniku intervjueerimisega