mets muutus üha paksemaks ja hämaramaks. Sinist taevast oli näha veel vaid imepisike siiluke, kõik ümberringi oli roheline ja sünkjas.
„Kuule, Justin, kas see on tõsi, et Arnold Schwarzenegger saab California järgmiseks kuberneriks?” sikutas Helina väike poeg mind särgist.
Vaatasin Keni, kes oli väga oma ema sarnane. Poisil olid heledad juuksed ja lai naeratus. Ta meenutas mulle peategelast ühes lasteraamatus, mida hiljuti olin näinud. See oli „Jussikese seitse sõpra”. Raamatus tahab blond koolipoiss Jussike minna pühapäevamaale, ent sinna jõudmiseks peab ta ära käima esmaspäevamaal, teisipäevamaal, kolmapäevamaal ja nii edasi. Ning mida Jussike sellistes kaugetes kohtades teeb? Ta pannakse mõistagi tööle. Esmaspäevamaal korjab ta heina. Teisipäevamaal laob Jussike müüri. Reedemaal peseb ta pesu. Niimoodi teeb Jussike pühapäevamaale jõudmiseks tööd, heatahtlik naeratus kogu aeg näol.
Eestlastel on selliste ausate ja töökate laste tarvis oma sõna, mida ei saa inglise keelde tõlkida: tubli. Jussikese-sugusele poisile oli töö midagi meeldivat, mida sai teha laia naeratuse saatel. Kui rassisid eriti kõvasti, said autasuks ehk isegi maitsvat meekooki või kama. Ken meenutas mulle seda Jussikest: usin, lahke ja meeldiv ning teistest natuke tublim. Ta oli üheksaaastane, ent oskas juba piisavalt inglise keelt, et California poliitika kohta pärida.
„Schwarzenegger võib järgmiseks kuberneriks saada küll,” ütlesin ma. „Ent on teisigi kandidaate. Kui mina saaksin valida, valiksin Gallagheri.”
„Gallagheri?” tundis Ken huvi. „Kes see on?”
„Gallagher on koomik. Tal on metsikud pruunid juuksed ja ta kannab kaasas tohutu suurt vasarat, mille nimi on Sledgeo-matic ning oma etteaste lõpus lööb ta arbuuse lömaks, nii et kõik esimeses reas istujad saavad arbuusitükkidega pihta! See on vägev!”
„Ja tema tahab kuberneriks saada?”
„Mhmh. Ja ta pole ainuke. Gary Coleman kandideerib ka.”
„Kes on Gary Coleman?” küsis Helina.
„Kes on Gary Coleman? Noh, ta on…” hõõrusin nägu. Kuidas neile eestlastele seletada, kes on Gary Coleman? Nad polnud tõenäoliselt näinud Colemani 80ndatest pärit kultussaateid, saati siis kuulnud tema kuulsat lauset „missaseletad, Willis?”. Nad ei teadnud midagi sellest, kuidas see lühikest kasvu lapstäht oma vanemad kohtusse kaebas või et ta temalt autogrammi palunud naisele rusikaga äigamise eest arreteeriti.
„Tema on ka näitleja,” ütlesin ega olnud sisimas oma selgitusega rahul.
„Ainus kord, mil ma tajusin, et sa oled ameeriklane, oli siis, kui kinos jooksis „Terminaator 3” reklaam,” ütles Epp, kes nüüd kõndis meie kõrval, paksud huuled värskelt korjatud marjadest plekilised. „See film tundus eriti totter, aga kõik see mees kinos rõkkas naerda, sina ka. Ja mina mõtlesin: „Ta ongi üks nende seast!””
„Muidugi on see film totter, aga…” Ma peatusin hetkeks. „Selles ongi asja võlu.”
„Mina ei hõisanud.”
„Sina ei saa sellest aru. Ma ju rääkisin sulle, ameeriklased tulid kokku maailma eri nurkadest ja rääkisid eri keeli. Kui nad välja läksid, pidid meelelahutajad nende lõbustamiseks jõudma kõige väiksema ühise nimetajani, milleks on näiteks arbuuside sodiks peksmine. Nii hakkasidki ameeriklastele tobedused meeldima.”
Helina, Epp ja väike Ken jõllitasid mulle otsa.
„Või noh, mis iganes!” lõin ma käega.
Minu eelmises, Ameerika-elus võisime sõpradega lõpmatuseni Arnold Schwarzeneggerist ja Gary Colemanist rääkida. Eestis aga polnud sellisel jutul mingit mõtet. Eestlasi huvitasid marjad rohkem kui idiootlik palagan. Mis arbuusidesse puutus, siis olid nad valmis neid küll sööma, aga mitte taguma laval vasaraga lömaks. Ja miks ma üldse metsas Terminaatorist rääkima pidin? Eesti-Läti piir oli püha paik. See oli puhas, linnade lollist kaosest prii looduslik võlusalv küünilisuse vastu. Ma tundsin end lootusetult omast elemendist väljas olevat: teadsin nii mõndagi koomikute ja näitlejate kohta, ent ei osanud öelda, kas seen mu käes on mürgine või mitte.
Ning ma olin vist tol päeval ainuke inimene terves Eestis, kes oli Lätti minekust elevil.
„See on nii nunnu, kuidas ta sinna minna tahab,” ütles Helina Epule. „See on ju ainult Läti.”
„Aga tema jaoks on see eksootiline,” vastas Epp. „Kujuta ette, et me matkame kusagil Ameerikas, lähme metsa ning teisel pool matkarada on Kanada.”
„Hm,” kirtsutas Helina nina. „Võib-olla on sul õigus.”
Jõudsime metsast välja lagendikule ja minu silme ees avanes Eesti ja Läti piir. Kahe maa vahel ei olnud 30 või enama meetri jagu ainsatki puud. Piir oli otsekui maasse raseeritud, ulatudes mõlemas suunas nii kaugele, kui silm seletas. See oli kitsas ja katkematu rohtu kasvanud koridor igihaljaste puude vahel.
Olin lugenud, et naabrite vahel oli kunagi olnud piirivaidlusi. Vastsed Eesti ja Läti valitsused olid patiseisus. 1920. aastal astus üks britt lõpuks vahele ning lahendas probleemi, jagades tegevuse käigus kaheks Valga linna, millest Eesti sai kaks kolmandikku ja ülejäänud kolmandik jäi Lätile. Eestlased arvasid, et nad on rohkem ära teeninud, ent väidetavalt olevat probleemi lahendanud Briti kolonelil olnud lätlannast kallim.
„Kas sa oled kindel, et me võime üle piiri minna?” küsisin Helinalt. „Mul pole passi kaasas.”
„Neil on ükskõik,” ütles Helina enesekindlalt üle lagendiku sammudes. „Siin käib alati marjulisi ja seenelisi.”
Liikusime ühe väikse künka poole. Selle otsas seisis triibuline post, mis nägi välja, nagu oleks lätlased selle mõne habemeajaja juurest pihta pannud. Postil nägin lihtsat mustvalget silti: Latvijas Republika. Panin tähele, et Läti oli „republika”, mitte „vabariik”. Üheainsa pisikese lagendiku ületamisega olime jõudnud täiesti uude, indoeuroopa keelevööndisse, mis ulatus Euroopa teise otsa välja.
„Mis keelt Lätis räägitakse?” küsisin sildi poole näidates.
„Läti keelt,” ütles Helina lihtsalt.
„Ma saan aru küll, et läti keelt, aga mille moodi see on? Kas vene ja poola keele moodi?”
„See on balti keel.”
„Einoh, ma tean, et Läti on Balti riik. Aga ma mõtlen seda, et mis sorti keel see on. Kas see on slaavi keel?”
„Kas sa siis tõesti ei tea seda?” Esimest korda tajusin Helina hääles kannatamatuse nooti.
„Mida ma ei tea?”
Ma tundsin Läti siluetti ning seda, et riigi pealinn on Riia. Ma tundsin pildi pealt ära nende raudse soenguga raudsest leedist presidendi Vaira Vīķe-Freiberga. Ma teadsin, et läti keel võitles vene keelega selle nimel, kumb jääb Riia tänavatel peale. Ent keel ise nägi minu jaoks välja täpselt samasugune Ida-Euroopa keel nagu teised, mis olid trükitud Eesti hommikukrõbinapaki tagaküljele.
Kui Kopenhaagenis õppisin, oli seal ka kaks vene tüdrukut Riiast, Nataša ja Olesja, kes olid kurikuulsad oma liibuvate kleitide ja kõrgete tikk-kontsade poolest. Kõik kutsusid neid lätlasteks ning kui mingi lätlasi mainiv jutt läks ringi käima, tähendas see tavaliselt seda, et kusagil oli toimunud mingi eriti metsik pidu. Minul oli aga raske vahet teha Läti Olesjal ja meie Helsingis toimunud väliskorrespondentide kursusel osalenud Venemaa Olesjal. Ida-Euroopa oli kui sugulaskeelte, sugulasrahvaste ja pööraste moeröögatuste lapitekk, kus kohati oli piirid joonistanud mõni Briti kolonel hilisõhtul oma kohaliku kallima abiga. Aastate viisi olin uudiseid vaadanud ja üritanud aru saada endise Jugoslaavia etniliste ja religioossete hõõrumiste segapuntrast. Ühes uudisloos öeldi, et kui Belgradis bosnia aktsendiga rääkides kohvi tellid, võid kergesti noa otsa komistada.
„Ole nüüd, Helina, Ida-Euroopas on kõik keeled üks ja seesama,” ohkasin ma. „Ühel maal on dobrý deň