metsamüür ümber.
Pereema oli kuldsete juustega Karin, samuti Epu nõbu. Habemik Vane oli pereisa. Kahe teismelise lapse kohta öeldi mulle, et kõhetu Rait on poeg ning pisike Nele on tütar. Või vähemalt ma arvan nii, sest viie minuti pärast ei suutnud ma meenutada, kas ema nimi oli Vane ja tütre nimi Karin või siis ehk oli tütre nimi Rait ning ema nimi Nele. Eesti nimed olid kõik ühesugused. „Mis tema nimi oligi?” sosistasin Epule kõrva. Ta ütles mulle, aga mul läks jälle meelest.
Veelgi suuremat segadust tekitas see, et kõik sugulased olid ühte nägu. Täditütar Helina oli blond ja siniste silmadega.
Tema pojal Kenil olid heledad juuksed ja sinised silmad. Vane, Karin, Rait ja Nele? Saate aru küll, kuhu ma tüürin. Ainuke, kes õues tehtud suurel perepildil silma torkas, oli pikka kasvu tõmmu välismaa mees, kellega Epp oli abiellunud. Lillikad vaatasid Karini kolmeaastase ingelliku õetütre Paula järele ning Paula keeldus isegi minu lähedal seismast. „Ma arvan, et ta kardab sind,” ütles Helina mulle, kui me pildistamiseks kogunesime. „Ta pole kunagi kedagi nii tõmmut näinud.”
Tõmmu? See polnud võimalik. Ameerikas olin ma keskmine valge mees. Eestis hakkasid aga väiksed lapsed mind kartma. Ma olin küll teadlik keelebarjäärist, ent värvibarjäär tabas mind ootamatult. Minusuguste inimeste jaoks oli siin isegi sõna olemas, mida muuhulgas pruugiti ka tumeda õlle, suitsuvorsti ja šokolaadikommide kirjeldamiseks. Tõmmu. Sel nimel oli omamoodi latiinolik veetlus. Kord proovisin ühes Tallinna kaubamajas särke selga, hallijuukseline müüja vaatas mind pealaest jalatallani, tõmbas keelega üle huulte ja ütles: „Oi, kui ilus tõmmu poiss!” Olin meelitatud. Eestlased ei räägi sinuga just iga päev.
New Yorgis oli minusuguseid inimesi igal pool. Ma polnud kunagi varem pidanud end ebatavaliseks või isegi teab mis vahemerelikuks. Eestis olin ma kohvimaitseline jäätisekuul keset vaniljejäätise välja. Tundsin kaasa kõigile, kes olid kui šokolaad. Kui keegi minusarnane on võimeline hirmutama eesti lapsi, siis mõne mustanahalise nägemine põhjustaks siin ilmselt trammiõnnetuse või kukuks töölised sellise vaatepildi peale mõne Tallinna ehitusjärgus pilvelõhkuja katuselt alla.
Ma teadsin ka, et isegi kui ma omandan veatu eesti keele, söön igal õhtul sülti ja kleebin aknale sinimustvalge lipu, annaks mu välimus mind alati ära.
Ent mind ei hoidnud eemal mitte vaid keel ja välimus. Oli muidki viise, kuidas teha vahet, kes on eestlane ja kes ei ole.
Kohtusin Helinaga kuu aega enne seda ühes Long Islandi raudteejaamas New Yorgis. Ta saabus koos oma teismelise õe Maarjaga ning kahe ratastel kohvriga. Mind rabas otsekohe, kuivõrd nad erinesid teistest rongist väljuvaist reisijaist. Nad olid mõlemad blondid, kõhnad, vaiksed, viisakad ja puhtad. Ükski nurk nende riietest ei olnud kortsus ega ükski juuksekarv paigast ära. Mängisin autos oma armsamaid bossanoovalugusid ning lõpuks oli mu hing tundeist tulvil. Tüdrukuid see aga ei loksutanud. Epu täditütred ei rääkinud, vaid pomisesid.
Helina ja Maarja polnud New Yorgis selleks, et meie pulmapeol osaleda. Nad olid tulnud külla oma vennale Ivole, kes elas Queensis. Oli siiski hea, et nad olid kohal, sest sündmus vajas tasakaalustavaid jõude Eestist. Oli kummaline istuda peolaua taga koos Epu, Helina ja Maarjaga, olles samal ajal ümbritsetud inimestest, kes tundsid mind sündimisest saati. Külaliste näod olid mulle tuttavad, ent mulle tundus, et neil polnud õrna aimugi, mis tegelane see Justin Petrone täpselt on või kes on see tema kummaline naine oma veidra nime ja kentsaka aktsendiga, kes neil vaatamiseks välja pandud lapsepõlvefotodel kandis koolivormil punast viisnurka. Kolledžiharidusega Justin kohtus Soomes ühe tüdrukuga ning kolis siis mingisse Eesti-nimelisse urkasse? Nad abiellusid ja ootavad last?
Kui meie külalised oleksid teadnud, mis mõlkus mu salajasemais mõtteis aasta või kaks enne Epuga kohtumist, oleks kogu see afäär olnud neile arusaadav. Siis oleksid nad mõistnud, et täide on läinud üks meeleheitlik sisemine unelm, see päästevest, mis hoiab öösel kell kolm üksildasi inimesi pinnal. Kes teab, kust sellised ihad tärkavad? Nad tungivad ajapikku esile. Öiste merelainete kombel tunned neid oma unenägudes ja tajud end nendesse vajuvat.
Kui õppisin semestri Kopenhaagenis, käisin sageli ühes sügaval vanalinnas asuvas iiri baaris. Ühel 2001. aasta detsembrikuu õhtul oli baar pidutsejaid tuubil täis, ruumi sisemust valgustasid aknaklaasilt tagasi peegelduvad jõululambid. Tellisin endale parajasti joogipoolist, kui sisse astus kaks vanemat meest oma naistega. Üks meestest nägi välja täpselt nagu Paul Newman, teine aga pisut nagu Clint Eastwood. Mehed tegid endale leti poole teed. Kuni nad baaridaami järel ootasid, kuulsin neid naermas ning naistele rootsi keeles nalja tegemas. Kui naised korraks lahkusid, läksid mehed inglise keelele üle ning see polnud mingi suvaline inglise keel.
„Hei, kust te tulete?” küsisin mina.
„New Yorgist,” naeratas Paul Newman ja tõstis õlleklaasi huultele. „Vanast heast New Yorgist.”
„Kust täpsemalt?”
„Sa tunned New Yorki?”
„Jah.”
„Mu koduks oli kunagi Rockville Center5!”
„Mina olen Long Islandilt!” ei suutnud ma end talitseda.
„Kuule, Clint!” kutsus Paul oma sõpra.
„Mis on?” mühatas too ja kummardus lähemale.
„See kutt on Long Islandilt.”
„Ära räägi!” kraaksus Clint Eastwood. „Mina olen Brooklynist6. Skål7!”
Meie kannud kolksatasid kokku.
„Kas te olete siin puhkusel või mis?” pärisin.
„Puhkusel?” kergitas Paul kulmu. „Enam-vähem. Me elame teisel pool väina,” kiikas ta aknast välja.
„Me oleme seal elanud… oota,” vaatas Clint lakke ja hõõrus otsaesist, „32 aastat.”
„Kuidas kaks New Yorgi selli siia sattusid?”
Paul toetas küünarnukid letile ja nõjatus lähemale. „Meid ärgitas kolima keegi Lyndon Baines Johnson8.”
„Ta tahtis meid saata Lõuna-Vietnami Vabariiki,” ütles Clint. „Aga me eksisime tee peal ära.”
„Kas see teeb teile rõõmu?”
„Mis teeb rõõmu?”
„Et te ära eksisite.”
„Kas teeb rõõmu?!” Paul astus hetkeks sammu tagasi, otsekui ma oleksin teda solvanud. „Põrgu päralt, see oli mu elu parim otsus!”
„Ning me saame selle eest tänada vaid Lyndon Johnsonit,” vangutas Clint pead ja vaatas jälle lakke. „Skål!”
Meie kannud kolksusid kokku.
„Ent nüüd palume vabandust,” ütles Paul ning võttis oma naasnud blondil naisel ümbert kinni, „sest me peame lahkuma.”
Tol õhtul Taanimaal lõpetasin ma oma õlle pisut lootusrikkamana, kui olin seda tellides. Nagu paljud teisedki noored mehed, olin ka mina hellitanud mõtteid pagulusest. Mulle tundus see isegi lihtsama vastupanu teed minekuna. Kolledžiaastad olid tüütud ja nürid, mitte miski ei suutnud võistelda kujutelmaga sellest, kuidas ma elan korteripugerikus kusagil võõral maal ja pean päevikut. Ma kutsusin seda Hemingway fantaasiaks. See oli jälitanud mind juba paljudes paikades. Vaikse ookeani kirderannikul. Mehhikos. Islandil. Taanis. Ent väeteenistusest kõrvalehoidjad muutsid mu unistuse kuidagi tõelisemaks. Nad olid tulnud samast kohast kust minagi ning Skandinaaviasse ära hüpanud. Nad ütlesid kolm aastakümmet hiljem, et see oli nende elu parim otsus. Ma uskusin neid.
Kaks tundi hiljem olin tema embuses. Naine oli mind esmalt vaadanud ning kutsus mu siis oma lauda. Ta töötas massöörina. Tal olid helepruunid juuksed ja säravsinised põhjamaised silmad ning