on balti keeled,” ütles Helina. „Mitte skandinaavia, slaavi või soome-ugri. Neid oli vanasti rohkem, aga ainult läti ja leedu keel on siiani korralikult säilinud.”
„Hm,” sügasin ma kukalt. „Ja mida te nendest Balti lätlastest arvate?”
„Meie arvates on neil kuus varvast,” naeratas Helina laialt ja lasi hambail särada.
„Meil pole lätlaste kohta eriti palju anekdoote, aga neil on meie kohta küll,” ütles Epp. „Mul on meeles, et see Läti ajakirjanik meie väliskorrespondentide kursustel rääkis mulle eestlaste aegluse ja kohmakuse kohta igasuguseid lugusid. Siis tahtis ta kuulda mõnda eestlaste nalja lätlaste kohta, ent ma ei teadnud mitte ühtegi. Ta sai selle peale natuke kurjaks. Lätlased on minu arvates meile natuke kadedad. Eestlased olid samamoodi soomlastele kadedad ning meil oli nende kohta palju anekdoote.”
Nele, Karin, Rait, Vane. Ma ei suutnud neil endiselt vahet teha, ent nad olid kõik minu vastu viisakad. Kui me oma metsaretkelt naasime, tegid lillikad meile suvemajas ekskursiooni, kus mul muuhulgas avanes võimalus näha oma abikaasa vanavanaisa Peeter Lengi kirjutuslauda. Peetri nõbu oli Anton Hansen – kuulus eesti kirjanik ning „Tõe ja õiguse” autor A. H. Tammsaare.
Vana koolmeister Peeter Lenk oli omamoodi perekonna legend. Temas kehastusid kõik eestlaste positiivsed jooned: ta oli haritud, töökas ja lugupeetud. Tema kirjutuslaud oli iidne ja tume ning valmistatud tugevast puust. See seisis ühe teise korruse toa nurgas. Keegi ei kirjutanud selle peal enam midagi. Laud oli nüüdseks vaid pärand, 19. sajandi veidrus.
„See on tema kirjutuslaud,” ütles Vane. Või oli see Nele? Ma ei mäleta.
Eestlased vaatasid lauda ning Epp puudutas selle läikivat plaati.
Peeter Lenk oli kõigi hetkel ruumis viibijate esiisa. Nõbudel olid ühised juured, mis ühendasid omavahel kõiki, see tähendab kõiki peale minu.
ÜKSAINUS ELU
„Sa tulid tagasi või?” „Kuis nii? Kas kõik ei tulegi?”
„Ei,” raputas Heli pead ja vaatas mulle oma laua tagant hetkeks otsa. „Enamik sinusuguseid vabakutselisi tuleb ja läheb.”
The Baltic Timesi Pärnu maantee kontor oli tol hommikupoolikul soe ja valgusküllane ning päikest täis. Oli raske uskuda, et olin siinsamas istunud südatalvel, ümberringi vaid tolm ja pimedus.
Ent siin see oli: needsamad vanad kirjutuslauad, needsamad vanad raamaturiiulid. Büroojuhataja Heli Munk ja ajalehe peamine Eesti kaastööline Ivan Spengler olid siin juba mitu aastat koos veetnud. Nad jagasid siinset valgust, kohvi ja õhku. Nad olid otsekui üksainus olem või organism, mida kaitses krohvist, kiviplaatidest ja fluorestsentsvalgusest välisskelett.
Ent samas olid nad isesugused. Heli oli eestlane. Ta oli kõhn ja nurgeline, otsekui koostatud kolmnurkadest, ristkülikutest, ruutudest ja trapetsitest. Tema õlgadeni ulatuvad heledad juuksed raamisid sügavaid siniseid silmi, mis olid näinud liiga palju Eesti ilma.
Ivan oli teistmoodi. Ta oli venelane, tumedat verd ja pisike, tema näojooned olid väga poisikeselikud ning ma panin siiani imeks, et olime temaga ühevanused. Aeg-ajalt helistas talle mobiilile tema ema, naine või t.A.T.u. – hullust põdev väike õde Jekaterina. Sellistel puhkudel naaldus Ivan tugitooli ning esitas sosinal sümfoonia sõnadest „da”, „net” ja „horošo”, kuni helistaja ta rahule jättis ning Ivan võis jätkata Eesti poliitikast või Euroopa Liiduga liitumisest rääkiva artikli kirjutamist.
Ivan tundis mind paremini kui Heli – tema ju tegi juunikuus meist Epuga meie pulmapäeval pilti –, ent ma ei saanud öelda, et kumbki oleks mind kuigi hästi tundnud. Olles viibinud nende kahe inimesega kuude kaupa koos väikeses toas, ei teadnud mina neistki praktiliselt mitte midagi. Võtkem näiteks Heli. Mida ta vabal ajal tegi? Kus ta elas? Kas ta oli abielus? Kas tal oli lapsi? Ta ei rääkinud sellest mulle ning minagi ei pidanud teab mis vajalikuks talle ette kanda, et olen 23-aastane tulevane isa.
Miks ma peaksingi? Teadmine, et saan peagi isaks, lõi verest välja enamiku inimesi New Yorgis. Mulle öeldi, et ma olevat „liiga noor”, otsekui selline teadmine muutnuks kuidagi olukorda. Üks sõber ütles mulle isegi, et peaksin laskma „oma seemnejuhad läbi lõigata, sest muidu võib see jama jälle juhtuda”. New York oli nagu hukkamõistu kadalipp. Ma olin rikkunud reegleid ja rüvetanud sotsiaalseid tavasid. Mind oli kasvatatud üheks inimeseks, ent mina olin sirgunud hoopis teiseks. Ma olin äpardus.
Sestap mõjus Eestis viibimine kergendavalt. Siin ei huvitanud kedagi, kas sa olid äpardus või mitte. Siin võisin oma isikliku elu üksikasjad endale hoida. Arvasin, et see pole ülemäära keeruline, sest selles Põhja-Euroopa ajalehetoimetuses oli põhimõte „mina ei puutu sind, sina ei puutu mind” täie au sees. Eestis olime kõik omaette ja meid eraldas aeg, ruum ning vahemaa. Selline anonüümsus sobis mulle suurepäraselt.
„Heli, kuidas läheb?” sirutasin büroojuhatajale käe. Ta kergitas kummalise objekti suunas oma plaatinablondi kulmu, siis tõstis enda käe ja lehvitas viisakalt vastuseks. „Hästi,” noogutas ta ning asetas käe kiiresti tagasi klaviatuurile.
„Ja sul, Ivan?” Sammusin läbi toimetuse. „Mis teoksil?”
Ivan keeras end oma kontoritooliga aeglaselt ümber, lonksas kohvi ning ilmselt nautis koomilist vaatepilti minust, nagu ma oleksin jääkaru Tallinna loomaaias.
„Hästi läheb,” vastas ta siis innutult ja tuima näoga. „Sain kätte su reisiartikli Hiiumaast,” ütles ta laua poole tagasi pööreldes. „Aga ühest asjast ei saa ma aru. Sa kirjutasid, et Hiiumaa on „haldjalik”.”
„Sest on ju,” ütlesin ma ning vajusin tugitooli Ivani laua kõrval.
„Miks?”
„Sest see näeb välja nagu „Sõrmuste isanda” võtteplats.”
„Ah soo,” pani Ivan oma kohvi lauale ja ohkas, kas siis seepärast, et see ei veennud teda, või siis oli tal lihtsalt ükskõik. „Kas sa tahad äkki meile midagi muud kirjutada?”
„Jah.” Ma vastasin alati jaatavalt, kui mulle uusi kirjatöid pakuti.
„Hästi,” noogutas Ivan ja näitas mulle värsket Postimeest. „Eesti Telefon nimetatakse ümber Elioniks,” koputas ta esikülje pihta. „Ainuüksi selle nime leidmiseks kulutati, heheh, kaheksa miljonit krooni.”
„Elion? Kas see peab midagi tähendama?”
„Mine tea.” Ivan viskas ajalehe oma segamini lauale. „Aga sellest peaks artikli kirjutama.” Ta koukis oma mobiili välja. „Kirjuta see number üles,” näitas ta seda mulle. „See on Piret Mürk. Ta on Eesti Telefoni, vabandust, Elioni suhtekorraldaja.”
Sirgeldasin numbrid märkmepaberile. Minuti pärast istusin juba oma vanal toolil akna all ja leppisin kohtumist kokku. Piret pakkus välja, et kohtume poole tunni pärast. See jättis mulle piisavalt aega, et teha intervjuu ära enne Epuga haiglas kokku saamist.
„Ma arvan, et saan selle looga ruttu ühele poole,” ütlesin Ivanile toimetusest lahkudes. „Piret tahab juba täna kohtuda.”
„Olgu, aga kas sa tead, kus nende uus kontor on?” küsis ta.
Mul oli see koht meeles. Aasta eest, kui olin esimest õhtut Tallinnas, jalutasime Epuga sellest mööda. Toona oli see vaid auk maas, liivane ehitusplats, ning ma peaaegu tundsin praegu tolle õhtu sooja suvetuult kuklas. Nägin Eppu enda kõrval seismas, punane velvetjakk seljas. See kujutluspilt mõjus rahustavalt.
„See on uus hoone,” ütles Ivan. „Tähendab, see on väga suur, aga sa saad valvelauast järele küsida.”
„Ma saan hakkama.”
„Aa, üks asi veel,” ütles Ivan.
„Mis asi?”
„Piret Mürgiga tuleb väga ettevaatlik olla,” jõllitas Ivan mulle otsa.
„Miks?”
„Sest