ei unune.
Ihaldatud tulemuste saavutamise saladus seisneb seega oskuses luua ettekujutusi, mis tekitavad nii võimeka seisundi, et inimene saab astuda just selliseid samme, mis soovitud tulemusi annavad. Kui seda ei suudeta, siis tavaliselt kukub katse läbi. Parimal juhul on siis tegemist hädise katsetusega, mis tekitab ka samalaadse tulemuse. Kui ma ütlen teile: “Kõnnime sütel!”, siis jõuavad mu sõnade ja žestidega tekitatud ärritajad teie ajju, kus te kujundate kujutluspildi. Kui teie vaimusilma tekivad mingis hirmsas rituaalses toimingus osalevad rõngastatud ninaga pärismaalased või tuleriidal põlevad inimesed, ei ole teie seisund eriti kiita. Ning kui teis tekib kujutluspilt iseenda põlemisest, siis on teie seisund veelgi hullem.
Kui te aga kujutlete käsi plaksutavaid, tantsivaid ja üheskoos kiidulaulu laulvaid inimesi, kui te näete suurt rõõmu ja vaimustust, siis on teie seisund hoopis teine. Kui te näete kujutluspilti iseendast, kuidas te tervelt ja rõõmsameelselt üle süte kõnnite ning kui te ütlete endale: “Jah, muidugi suudan ma seda teha!”, ning liigutate oma keha nii, nagu te oleksite täiesti enesekindel, siis viivad need närvistiimulid teid seisundisse, milles te tõenäoliselt astute vajaliku sammu ja kõnnite üle süte.
Sama kehtib kõige kohta elus. Kui inimene kujutab endale ette, et asi ei toimi, siis see ka ei toimi. Kui ta aga kujutab ette, et kõik läheb hästi, siis tekitab ta sisemised ressursid, mida on vaja positiivsete tulemuste saavutamiseks vajaliku seisundi loomiseks. Ted Turner, Lee Iacocca ja W. Mitchell on teistsugused sellepärast, et nende jaoks on maailm paik, kus nad saavutavad kõik ihaldatud tulemused. Mõnikord võib muidugi juhtuda ka nii, et inimene ei jõua loodetud tulemusteni isegi oma kõige paremas seisundis, aga vastava seisundi loomine annab ikkagi suurima võimaluse kõiki oma varusid efektiivselt kasutada.
Järgmine loogiline küsimus on see, et kui sisemised kujutluspildid ja füüsis toimivad koos seisundi tekitamisel, millest käitumine tuleneb, mis on siis see, mis määrab ära mingi kindla käitumisviisi antud seisundis? Üks armastuse seisundis olev inimene kallistab, teine aga ütleb lihtsalt, et ta sind armastab. Asi on selles, et kui inimene jõuab mingisse kindlasse seisundisse, siis hakkab aju kaaluma teatud võimalikke käitumisviise. Valikute arvu määrab ära see, kui palju on inimesel maailmamudeleid. Mõni reageerib vihaseisundis ainult ühe peamise mudeli järgi ning paiskab oma viha välja samamoodi nagu tema vanemad kunagi varem. Aga võib ka juhtuda, et ta lihtsalt katsetas midagi ja kuna see andis soovitud tulemuse, siis sai sellest salvestatud mälestus, kuidas ka tulevikus reageerida.
Meil kõigil on oma maailmanägemus, mudelid, mis kujundavad meie keskkonnataju. Me kujundame oma maailmapildi ja selle, mis seal võimalik on, tuttavate inimeste, raamatute, filmide ja televisiooni abil. W. Mitchellil oli midagi, mis tema elu kujundas – mälestus mehest, keda ta lapsena tundis ja kes oli halvatud, kuid ometi elus väga edukas. Nii et Mitchellil oli eeskuju, mis aitas tal enda olukorda ette kujutada sellisena, et see mitte mingil juhul ei saanud täieliku edu saavutamist takistada.
Teiste inimeste jäljendamisel on meil vaja kindlaks teha nende erilised veendumused, mis aitavad neil maailma kujutada nii, et oleks võimalik efektiivselt tegutseda. On vaja täpselt välja selgitada, kuidas nad kogetut endale ette kujutavad. Mida nad teevad visuaalselt oma vaimusilmas? Mida nad ütlevad? Mida nad tunnevad? Kui me saaksime oma kehas tekitada täpselt samu sõnumeid, siis saaksime me ka samu tulemusi. Just selles jäljendamine seisnebki.
Üks püsivamaid asju elus on see, et tulemusi saavutatakse kogu aeg. Kui te aga ise teadlikult ei otsusta, mis tulemusi te saada tahate ega tekita ka vastavat kujutluspilti, siis võib mingi väline tõuge – vestlus, telesaade, mis tahes – tekitada seisundeid, mille tõttu te käitute enda jaoks sugugi mitte kasulikul viisil. Elu on nagu jõgi. See voolab ja te võite sattuda vooluga kaasa minema, kui te ise ei astu tahtlikke ja teadlikke samme enda jaoks määratud suunas. Kui te jätate soovitud tulemuste saamiseks vajalikud vaimsed ja füüsilised seemned külvamata, siis hakkab umbrohi iseenesest kasvama. Kui inimene oma psüühikat ja seisundeid teadlikult ei juhi, siis võib keskkond ebasoovitavaid ja juhuslikke seisundeid tekitada. Tagajärjed võivad olla katastroofilised. Seetõttu on ülimalt tähtis kogu aeg jälgida, kuidas me asju endale ette kujutame. Oma aeda on vaja iga päev rohida.
Üks kõige mõjusamaid näiteid ebasoovitavas seisundis olemise kohta on tsirkuseartistide perekonna Flying Wallendas liikme Karl Wallenda lugu. Ta oli esitanud aastate jooksul suure eduga palju keerulisi õhuakrobaatikanumbreid ega olnud kunagi mõelnud kukkumise võimalusele. Kukkumine lihtsalt ei kuulunud tema psüühikasse. Siis aga, mõned aastad tagasi, hakkas ta äkki oma naisele rääkima, et näeb end vaimusilmas kukkumas. Kolme kuu pärast kukkus ta surnuks. Mõni inimene ütleks, et tal oli eelaimdus. Teised arvavad, et ta andis oma närvisüsteemile kujutluspildi, signaali, mis viis teda kukkumist soodustavasse seisundisse – ta ise tekitas tagajärje. Ta lõi oma ajule uue tee, mida mööda minna, ning lõpuks aju läkski seda teed. Seetõttu ongi väga oluline keskenduda elus sellele, mida me tahame, mitte aga sellele, mida me ei taha.
Kui te keskendute pidevalt ainult halbadele asjadele, mida te ei taha, või võimalikele probleemidele, siis viite te end seisundisse, mis tekitab vastavat käitumist ja tagajärgi. Kas te olete näiteks armukade? Ei ole. Kuid võib-olla esines teil varem armukadeduse seisundeid ja sellest tulenevat käitumist. Samas – inimene ei ole tema käitumine. Enda kohta üldistusi tehes loote te veendumusi, mis valitsevad ja juhivad teie tegevusi tulevikus. Pidage meeles, et käitumine on seisundi tulemus ja seisund sisemise kujutluspildi ja füüsise tulemus ja te olete võimeline mõlemat hetkega muutma. Kui te olite minevikus armukade, siis see tähendab lihtsalt, et te kujutasite olukorda ette viisil, mis selle seisundi tekitas. Nüüd kujutate te kõike ette teisiti ja loote sellega teistsugused seisundid ja vastava käitumise. Tuleks meeles pidada, et inimesel on alati valikuvõimalus, kuidas endale midagi ette kujutada. Kui te kujutate ette, et teie armastatu petab teid, siis leiate te end varsti raevu- ja vihaseisundist. Pidage meeles, et teil ei ole mingeid tõendeid, et see on tõsi, aga te kogete seda oma kehas nii, nagu see oleks tõsi, ning kui armastatud inimene lõpuks koju jõuab, olete te juba kahtlustav või vihane. Kuidas te teda sellises seisundis kohtlete? Tavaliselt mitte väga kenasti. Te ründate teda sõnadega või lihtsalt tunnete end sisemiselt halvasti ja karistate teda oma käitumisega.
Pidage meeles, et teie armastatu ei olegi võib-olla midagi halba teinud, aga käitumine, mida te sellises seisundis esile kutsute, paneb teda küll tahtma hoopis kellegi teisega koos olla! Kui te olete armukade, siis tekitate te just sellise seisundi. Kuid te võite muuta negatiivsed kujutluspildid hoopis selliseks kujutluspildiks, et teie armastatu teeb kõvasti tööd ega saa seetõttu kiiresti koju tulla. See uus kujutlusprotsess viib teid seisundisse, mille tõttu te käitute tema saabumisel sellisel viisil, mis paneb teda end oodatuna tundma ja suurendab seega tema soovi teiega koos olla. Muidugi esineb ka juhtumeid, kus armastatu tõesti teeb seda, mida te ette kujutasite, aga milleks raisata hulgaliselt emotsioone, kuni te ei ole seda täpselt kindlaks teinud? Enamikul kordadel on väga ebatõenäoline, et see on tõsi, ometi olete te tekitanud nii endale kui temale palju valu. Mille nimel?
“Iga tegu sünnib mõttest.”
Hoides suhtlust iseendaga kontrolli all ja tekitades soovitu kohta visuaalseid, auditiivseid ja kinesteetilisi signaale, võib inimene alati saavutada väljapaistvaid positiivseid tulemusi isegi olukordades, kus õnnestumise võimalused tunduvad piiratud või olematud. Kõige jõulisemad ja efektiivsemad juhid, treenerid, lapsevanemad ja motiveerijad on just need, kes suudavad olukordi endale ja teistele maalida nii, et närvisüsteem saab edusignaale lootusetutest välistest ärritajatest hoolimata. Need inimesed hoiavad nii ennast kui ka teisi sisemisi ressursse kasutavas seisundis, et oleks võimalik tegutseda seni, kuni lõpuks saabub edu. Küllap te olete kuulnud Mel Fischerist. See on mees, kes seitseteist aastat otsis merepõhjast varandust ja leidis lõpuks 400 miljoni dollari väärtuses kulla- ja hõbedakange. Ühes artiklis, mida ma tema kohta lugesin, küsiti ühelt meeskonnaliikmelt, miks ta nii kauaks oli paigale jäänud. Ta vastas, et Melil lihtsalt oli võime kõiki vaimustuma panna.
Ta ütles iga päeva alul nii endale kui meeskonnale, et just täna on see tähtis päev, ja päeva lõpul, et just homme on see tähtis päev. Kuid see ei olnud paljas ütlemine. Ta andis seda sõnumit edasi ka oma hääletooni,