teavad nad, et suudavad seda ka edaspidi. Nad ei muutu vanemaks saades targemaks ega kiiremaks, aga kannustatuna usust, et artikliga on võimalik hakkama saada kuitahes piiratud aja jooksul, suudavad nad seda. Sama kehtib komöödianäitlejate, ärimeeste või mistahes elualal töötavate inimeste kohta. Usk, et miski on võimalik, viib õnnestumisele.
Viies moodus usku tekitada on luua enda mõtteis soovitud kogemus, nii nagu eksisteeriks see juba praegu. Samamoodi nagu minevikus kogetu võib muuta inimese sisemist kujutluspilti ja seda, mida ta usub olevat võimaliku, saab soovituks muuta ka kujuteldavat tulevikukogemust. Nimetan seda “tulemuste ettekogemiseks”. Kui tulemused ei ole sellised, mis viiksid teid võimekust tekitavasse ja tõhusasse seisundisse, siis võite te endale maailma ette kujutada sellisena, nagu te soovite seda näha, ja lihtsalt astuda sellesse kogemusse, muutes niiviisi oma seisundeid, usku ja tegevust. Mis te arvate, kui te oleksite müügimees, kas kergem on saavutada 10 000- või 100 000-dollarilist käivet? Õige vastus on, et kergem on saavutada 100 000-list käivet. Ma kohe selgitan, miks. Kui eesmärgiks on saada 10 000, siis tegelikult püüate te lihtsalt teenida piisavalt, et arveid maksta. Kui see ongi teie eesmärk, kui see ongi see, mida te endale ette kujutate ja miks te nii kõvasti tööd teete, kas te siis ei peaks mitte sattuma ergastunud, võimekasse ja kõiki sisemisi ressursse kasutavasse seisundisse? Kas te ei peaks mitte pulbitsema erutusest ja mõtlema: “Oi, küll mul läheb hästi, ma pean ruttu tööle minema, et oma näruste arvete maksmiseks piisavalt raha teenida.” Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mind see küll ei innusta.
Kuid müük on müük. Tuleb helistada samadele inimestele, kohtuda samade inimestega, tarnida samu tooteid, ükskõik mida te ka ei looda saavutada. Seetõttu on hoopis põnevam alustada eesmärgiga teenida 100 000 dollarit, mitte aga 10 000. Elevuseseisund aktiveerib teid kindlasti palju järjepidevamalt tegutsema ning siis tulevad esile ka varjatud võimed ning te ei pea lihtsalt elama lootuses äraelamiseks raha teenida.
Muidugi ei ole raha ainus asi, millega end motiveerida. Olgu eesmärk milline tahes, kui te loote oma mõtteis selge pildi ihaldatud tulemusest ja kujutate seda endale ette nii, nagu te oleksitegi selle juba saavutanud, tekib teis seisund, mis aitab selleni jõuda.
Kõik need on usu tekkimise viisid. Enamik meist kujundab oma usu juhuslikult. Me võtame ümbritsevast maailmast endasse nii head kui ka halba. Aga üks käesoleva raamatu põhi-ideedest on see, et inimene ei ole tuulelipp. Tal on võimalik oma usku kontrollida. Tal on võimalik kontrollida, kuidas ta teisi jäljendab. Ta saab oma elu teadlikult juhtida. Ta võib muutuda. Kui siin raamatus üldse on mingi võtmesõna, siis on selleks “muutumine”. Ma esitan ühe kõige elementaarsema küsimuse: milline on teie usk selle kohta, kes te olete ja mida te suudate? Palun mõelge hetk ja pange kirja viis põhilist uskumust või veendumust, mis teid minevikus on piiranud.
1.
2.
3.
4.
5.
Nüüd aga palun tehke nimekiri vähemalt viiest positiivsest veendumusest, mis saaksid teid teie ülimate eesmärkide saavutamisel aidata.
1.
2.
3.
4.
5.
Oluline on see, et kõik teie väited on seotud kindla kuupäevaga ja seega vastavad ajahetkele, mil need on tehtud. Need ei ole absoluutse tõe väljendus. Need on tõesed ainult teatud inimese puhul teatud ajahetkel. See aga võib muutuda. Kui teie usk on negatiivne, siis peaksite te nüüdseks juba teadma, millised kahjulikud mõjud sellel on. Tähtis on mõista, et usk ei ole muutmatum kui juuste pikkus, kiindumus teatud sorti muusikasse või suhe teatud inimesega. Kui te sõidate Hondaga ja otsustate, et teile meeldiks rohkem Chrysler või Cadillac või Mercedes, siis on selle muutmine teie võimuses.
Sisemised kujutluspildid ja veendumused toimivad üsna sarnaselt. Kui need teile ei meeldi, siis võite te neid muuta. Meil kõigil on veendumuste hierarhia ehk redel. On põhiveendumused, mis on nii fundamentaalsed, et me oleme nende eest valmis surema. Need on isamaa-armastus ja perekond ja armastus. Aga enamasti valitseb meie üle hoopis usk võimaluste, edu saavutamise või õnnelikuks saamise kohta, mida me oleme alateadlikult aastate jooksul endasse kogunud. Küsimus on selles, et need uskumused tuleb enda jaoks tööle panna ja teha kindlaks, et need oleksid efektiivsed ja jõuduandvad.
Oleme rääkinud jäljendamise tähtsusest. Meisterlikkuse jäljendamine algab usu jäljendamisest. Mõne asja jäljendamine võtab aega, aga kui te oskate lugeda, mõelda ja kuulda, siis saate te jäljendada maailma mõne kõige edukama inimese uskumusi. J. Paul Getty alustas näiteks sellest, et otsustas välja selgitada mõne kõige edukama inimese veendumused ning hakkas siis neid jäljendama. Ka teie võite teadlikult jäljendada nii tema veendumusi kui ka mõne väljapaistva juhi omasid, kui loete nende autobiograafiaid. Raamatukogud on täis vastuseid küsimustele, kuidas jõuda ihaldatud tulemuseni.
Kust aga pärinevad teie isiklikud veendumused? Kas need pärinevad “inimeselt tänavalt”? Kas need pärinevad televisioonist ja raadiost? Kas need pärinevad nendelt inimestelt, kes räägivad kõige pikemalt ja kõige valjemalt? Kui te tahate edu saavutada, siis peaksite oma veendumusi targalt valima, selle asemel et kõndida ringi nagu kärbsepaber ja korjata sinna külge kõik, mis kinni jääb. Oluline on mõista, et meile antud võimalused ja saavutatud tulemused on kõik osa dünaamilisest protsessist, mis saab alguse usust. Mulle meeldib seda protsessi kujutada järgmise joonisena.
Ütleme, et inimene usub, et ta on milleski ebaefektiivne. Ütleme näiteks, et ta on endale kinnitanud, et ta on halb õpilane. Kui tal on läbikukkumise ootus, kui suurt osa oma potentsiaalist ta siis üldse rakendab? Mitte kuigi suurt. Ta on juba andnud oma ajule signaali, et eeldab läbikukkumist. Mida ta selliste ootustega üldse ette võtab? Kas ta on siis enesekindel, energiline, läbilööv ja oma sõiduvees? Kas sellise inimese tegevus peegeldab tema tegelikku potentsiaali? Väga ebatõenäoline. Kui inimene on oma edutuses veendunud, milleks siis üldse kõvasti pingutada? Sellisel juhul lähtutakse usust, mis rõhutab, mida inimene teha ei suuda, ning see annab närvisüsteemile signaali teatud viisil reageerida. Inimene kasutab siis ära vaid väikese osa oma potentsiaalist. Ta teeb kõike kaheldes ja poole vinnaga. Milliseid tulemusi siis saadakse? Tõenäoliselt üsna viletsaid. Kuidas mõjuvad viletsad tulemused inimese usule jätkata katsetamist? Tõenäoliselt tugevdavad nad vaid negatiivset usku, mis oligi kogu ahela alguseks. Kui see on edu valem, siis on L.A. Raiders11 balletitrupp.
Siin on tegemist klassikalise allakäiguspiraaliga. Läbikukkumine tekitab läbikukkumist. Õnnetud inimesed, kelle elu on “purunenud”, on sageli nii kaua olnud ilma ihaldatud tulemusteta, et nad enam ei usugi, et nad võiksid kunagi nendeni jõuda. Nad teevad oma potentsiaali ärakasutamiseks vähe või ei tee üldse midagi ning hakkavad otsima viise, kuidas saada läbi võimalikult vähese pingutusega. Milliseid tulemusi võiks see aga anda? Muidugi väga kehvi, need omakorda õõnestavad usku, juhul kui selline asi üldse veel võimalik on.
“Hea puu ei kasva kergelt; mida suurem tuul, seda tugevam on ka puu.”
Vaatame seda teisest küljest. Ütleme, et inimene alustab suurte ootustega. Rohkem kui ootustega – ta usub iga oma keharakuga, et saavutab edu. Alustanud otsese ja selge tahtmisega edu saavutada, kui suurt osa oma potentsiaalist ta siis rakendab? Üsna suurt. Mida ta ette võtab? Kas ta tegutseb ükskõikselt? Muidugi mitte. Ta on elevil, täis energiat, eduootel, enesekindel. Milliseid tulemusi sellisel juhul saadakse? Tõenäoliselt üsna häid. Kuidas mõjub see inimese võimalusele ka tulevikus häid tulemusi tekitada? Antud olukord on eelnevalt kirjeldatud nõiaringi vastand. Edust saab edu ja sellest veelgi suurem edu, iga edu tekitab rohkem usku ja indu, millega saavutatakse veelgi suuremat edu.
Kas oma sisemisi ressursse kasutavatel inimestel on vahel ka ebaõnne? Muidugi. Kas enesesse uskumine aitab alati tulemusteni jõuda?
Muidugi mitte. Kui keegi ütleb, et tal on olemas võluvalem igavese ja täiusliku edu saavutamiseks, siis haarake parem oma rahakott