minna ja tegutseda sisemiste ressursside kõrgtasemel. Meie kultuuris on juhtideks inimesed, kes näevad võimalusi, kes võivad minna kõrbesse ja näha seal aeda. Võimatu? Aga mis juhtus Iisraelis? Kui teil on tugev usk võimalusse, siis on tõenäoline, et te selle ka ära kasutate.
2. veendumus: sellist asja nagu ebaõnnestumine ei ole olemas. On ainult tulemused. See on esimese arusaamaga tihedalt seotud ja täpselt sama tähtis. Meie kultuuris on paljud inimesed juba ette programmeeritud ebaõnnestumisi kartma. Ometi võib igaüks meenutada juhtumeid oma elus, kus eesmärk oli üks, aga tulemus teine. Oleme kõik eksamil läbi kukkunud, elanud üle õnnetu armastuse, koostanud luhtunud äriplaani. Olen siin raamatus kasutanud sõnu “tulemused” ja “saavutused”, sest see on just see, mida näevad edukad inimesed. Nad ei näe läbikukkumist. Nad ei usu sellesse. See lihtsalt ei tule kõne allagi.
Inimesel õnnestub alati teatud tulemusi saada. Meie kultuuris ei ole kõige edukamad inimesed mitte need, kes kunagi ei koge ebaõnne, vaid hoopis need, kes teavad, et kui nad millegi katsetamisel ei saa soovitud tulemusi, siis on nad vähemalt saanud kogemuse, millest õppida. Nad kasutavad õpitut ja lihtsalt katsetavad millegi uuega. Nad võtavad ette midagi uut ja saavad uusi tulemusi.
Mõelge sellele. Mis on see üks eelis, mis teil on täna võrreldes eilsega? Vastus on muidugi: kogemus. Läbikukkumist kartvad inimesed loovad endale juba eelnevalt kujutluspildi asjadest, mis kõik viltu võivad minna. Just see takistab neid astumast sammu, mis tagaks unistuste täitumise. Kas te kardate ebaõnnestumist? Aga mida te arvate õppimisest? Igast kogemusest saab õppida ja seega oma tegemistes edukas olla.
Mark Twain ütles kunagi: “Ei ole olemas kurvemat pilti kui noor pessimist.” Tal on õigus. Ebaõnnestumisse uskuvatele inimestele on keskpärane eksistents praktiliselt garanteeritud. Ebaõnnestumine on aga midagi, mida “suured” inimesed ei tunneta. Nad ei peatu sellel. Nad ei seosta negatiivseid tundeid sellega, mis ei toimi.
Lubage ma jutustan teile ühe inimese eluloo. See oli mees, kes
21-aastasena kukkus läbi äritegevuses,
22-aastasena sai lüüa seadusandlikku kogusse valimisel,
24-aastasena kukkus äritegevuses uuesti läbi,
26-aastasena elas üle oma kallima surma,
27-aastasena sai närvivapustuse,
34-aastasena sai lüüa kongressi kandideerimisel,
36-aastasena sai lüüa kongressi kandideerimisel,
45-aastasena sai lüüa senaatoriks kandideerimisel,
47-aastasena sai lüüa asepresidendiks kandideerimisel,
49-aastasena sai lüüa senaatoriks kandideerimisel,
52-aastaselt valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks.
Selle mehe nimi oli Abraham Lincoln. Kas ta oleks saanud presidendiks, kui ta oleks neid oma elu sündmusi võtnud lüüasaamistena? Tõenäoliselt mitte. Ka Thomas Edisoni kohta on üks kuulus lugu. Kui ta oli 9999 korda püüdnud erineval viisil elektripirni leiutada ja see ei olnud tal õnnestunud, küsis keegi temalt: “Kas teil on kavas kümme tuhat korda ebaõnne kogeda?” Edison vastas: “See ei olnud ebaõnnestumine. Ma avastasin just veel ühe viisi, kuidas elektripirni ei saa leiutada.” Ta oli avastanud, et muud variandid annavad teistsuguseid tulemusi.
“Meie kahtlused osutavad meile karuteene ja jätavad meid ilma kõigest heast, mida me võiksime saada, sest me kardame katsetada.”
Võitjad, juhid, meistrid – sisemise jõuga inimesed – saavad kõik aru, et kui inimene midagi katsetab, kuid ei saa soovitud tulemusi, siis on see lihtsalt tagasiside. Antud infot saab kasutada, et täpsemalt määratleda oma soovid ja jõuda ihaldatud eesmärgini. Buckminster Fuller kirjutas kunagi: “Kõik, mida inimesed on kunagi õppinud, on nad õppinud katse ja eksituse meetodil. Inimesed on õppinud ainult vigadest.” Mõnikord õpime me enda vigadest, mõnikord aga teiste omadest. Mõelge korraks tagasi oma elu viie suurima “ebaõnnestumise” peale. Mida te nendest kogemustest õppisite? Tõenäoliselt olid need kõige väärtuslikumad õppetunnid, mida te elult olete saanud.
Fuller kasutab metafoori laeva tüürist. Ta ütleb, et kui laeva tüür on ühele või teisele poole pööratud, siis hakkab laev tüürimehe tahtest hoolimata ringiratast keerlema. Tüürimees peab siis keerlemise lõpetama, laeva jälle esialgsele kursile pöörama, mis tähendab lõputut tegutsemist ja reageerimist, reguleerimist ja korrigeerimist. Kujutage seda korraks ette – tüürimees rahulikul merel, laeva vaikselt sihtpunkti poole juhtimas, pidevalt võideldes tuhandete kursist kõrvalekaldumistega. See on tore ettekujutus ja suurepärane eeskuju, kuidas edukalt elada. Ent enamik meist ei mõtle nii. Iga viga, iga aps nõuab närvikulu, on läbikukkumine. Ja see mõjub meile halvasti.
Paljud inimesed on näiteks ebakindlad sellepärast, et nad on ülekaalulised. Kuid nende suhtumine oma ülekaalulisusesse ei muuda midagi. Selle asemel võiksid nad võtta teadmiseks asjaolu, et on olnud edukad eesmärgi saavutamisel, mida nimetatakse liigse rasva kogumiseks, ning kavatsevad nüüd jõuda uuele eesmärgile, mida nimetatakse saleduseks. Selle uue tulemuse saavutavad nad aga uute sammude astumise kaudu. Kui te ei ole kindel, milliseid samme astuda, et sellist tulemust saada, uurige eriti 10. peatükki või jäljendage kedagi, kes on saavutanud eesmärgi, mida nimetatakse saleduseks. Uurige välja, milliseid samme see inimene nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt astus, et saledaks jääda. Astuge samad sammud ja te jõuate sama tulemuseni. Kui te aga peate oma ülekaalulisust läbikukkumiseks, siis muutub see halvavaks. Hetkel, kui te muudate ülekaalulisuse saavutatud eesmärgiks, saate te seda eesmärki muuta ning sellisel juhul on edu tagatud.
Usk ebaõnnestumisse mürgitab aju. Negatiivseid emotsioone salvestades mõjutame me oma füüsist, psüühikat ja seisundit. Enamiku inimeste jaoks ongi hirm ebaõnnestumise ees kõige suurem takistus. Dr Robert Schuller, kes õpetab “võimalustest lähtuva mõtteviisi” kontseptsiooni, esitab küsimuse: “Mida te üritaksite teha, kui te teaksite, et ebaõnnestumise võimalus puudub?” Mõelge sellele. Kuidas te sellele vastaksite? Uskudes siiralt, et läbi kukkuda ei ole võimalik, astuksite te terve rea samme ja saavutaksite uusi, ihaldusväärseid tulemusi. Äkki tasuks proovida? Kas see pole mitte ainus viis, kuidas edasi areneda? Soovitan teil pigem kohe mõtlema hakata, et sellist asja nagu ebaõnnestumine ei olegi olemas. On ainult tulemused. Tulemuse saate te igal juhul. Kui see ei ole soovitud tulemus, siis muutke tegevusviisi ja te saate teistsuguseid tulemusi. Tõmmake selles raamatus maha sõna “ebaõnnestumine” ja ring ümber sõnale “tulemus” ning õppige igast kogemusest.
3. veendumus: ükskõik mis ka ei juhtuks, võtke selle eest vastutus. Suurtel juhtidel ja edukatel inimestel on veel üks ühine omadus – nad tegutsevad usus, et ehitavad ise endale oma maailma. Te kuulete neilt korduvalt üht ja sama: “Mina vastutan. Mina hoolitsen selle eest.”
Ei ole sugugi juhus, et seda lauset kuuleb ikka ja jälle. Edukad inimesed usuvad, et ükskõik mis ka ei juhtuks, olgu see siis halb või hea, on see nende põhjustatud. Isegi kui nad ei põhjustanud seda füüsiliselt, võisid nad seda teha oma mõttekäiguga. Mitte ükski teadlane ei ole võimeline tõestama, et inimese mõtted loovad tema tegelikkuse. Aga see on kasulik vale. See on jõuduandev veendumus. Sellepärast mulle meeldibki sellesse uskuda. Ma usun, et oma elukogemused tekitame me ise kas oma käitumise või mõtete abil ning et me saame neist kõigist õppida.
Kui te ei usu, et te ise kujundate endale edu või ebaõnnestumise kaudu oma maailma, siis olete te olukordade meelevallas. Sellisel juhul kõik lihtsalt juhtub. Te olete objekt, mitte subjekt. Kui minu usk oleks selline, siis lahkuksin ma kohe siit planeedilt ja hakkaksin otsima uut kultuuri, teist planeeti. Milleks olla siin, kui ollakse lihtsalt juhuslike väliste jõudude produkt?
Usun, et vastutuse võtmine on üks parimaid inimese tugevuse ja küpsuse mõõdupuid. See on ka näide selle kohta, kuidas üks usk toetab teist usku, kuidas inimese veendumused tekitavad sünergia. Kui te ei usu ebaõnnestumisse, kui te teate, et jõuate eesmärgini, siis ei ole teil vastutuse võtmisega midagi kaotada, kuid võita võib kõik. Kontrolli enda käes hoides saavutate te edu.
Selline