hästi kursis sellega, mida nad tahavad ja väljendavad seda selgelt. Iseküsimus on muidugi see, kas nad iga kord seda ka vajavad, mida tahavad.
Tütarlapse arhetüübis naine julgeb samuti endale kingitusi küsida. Elu on andnud niipalju tarkust, et ta, erinevalt lapsest, juba teab, mis tal vaja on. Et tema rõõm – suhtekütuse oluline komponent – oleks ehe. Kingituste all ei pea ma silmas ainult asju. Kingitus on ka pühendatud aeg ja tähelepanu. Kingitus võib olla ka kallimaga koosveedetud tunnike mererannal või hoopis paar tundi võimaldatud segamatut uneaega.
Paljud naised ei julge väljendada oma soove. Nad ei ütle, mida nad vajavad, et olla rõõmus (loomulikult on sama palju neid, kes oma tahtmist lausa nõuavad). Mõned naised oskavad rõõmustada kõige üle, nendega on lihtne. Osadel naistel on aga selge nägemus, mis neid rahuldab, ent nad tahavad, et nende partner ise teaks, ise tuleks selle peale, mis neile head meelt valmistab. Nad ütlevad, et see on ju iseenestmõistetav, et mees võiks tuua lilli, kutsuda kuhugi välja sööma, koristada täna ise elutuba ära või minna koos SPA-sse. Mõnedele meestele on, teistele mitte. Need teised vajavad instruktsioone, mida täpsemaid, seda parem.
Tean üht tõsielulist halenaljakat ekstreemset juhtumit, kus naise-mehe suhe purunes pärast tosinat kingitud mängulammast. Nimelt kinkis mees naisele nende esimesel kohtumisel väikse armsa mängulambakese. Naine väljendas oma head meelt. Mees sai kiitusest innustust, ilmselt otsustades, et sellele naisele lambakesed meeldivad. Tahtes korrata kogetud edu, kinkis ta järgmisel korral naisele jälle…lambakese. Natuke teistsuguse, kui eelmisel korral. Naine rõõmustas jälle. Nüüd küll rohkem ilmselt selle üle, et mees talle midagi kinkis kui kingituse enese üle. Mehel polnud järgmisele kohtumisele minnes vaja pikalt aru pidada – see naine armastab ju mängulambaid!
„Mina tahan talle kinkida midagi, mis teda tõeliselt vaimustab“, ja ostis oma jänkukesele järgmise tallekese. Tosina täitudes oli naise viha lammaste tõttu kerinud sellise raevuni, et ta lõpetas suhte, nimetades meest ennast muu hulgas täielikuks lambaks. Eks selles suhtes oli puudujääke ilmselt teisigi, saatuslikuks said aga süütud utekesed. Jah, mehele võib fantaasiapuudust selles loos ette heita. Aga sama palju vastutust, kui mitte rohkemgi, lasub naise õlul. Ta oleks võinud teise või kolmanda lamba juures sõbralikult tänada ja vihjata, et lammastest on nüüd küll ja suunata mehe tahtmise talle kingitust teha millessegi endale tõeliselt rõõmustavasse. Selle asemel lootis ta, et mees saab ise aru, et ta igatseb vahelduseks saada hoopis lilli ja šokolaadi.
Tütarlaps oskab avatud südamest küsida endale meelepäraseid ande, mis teda rõõmustavad (eeldusel, et ta tõesti teab, mida ta antud hetkel õnneks vajab). Ta oskab seda ka konkreetselt sõnastada. Pole mingit mõtet saata meest poodi sõnadega: „Too mulle midagi head!“, kui Sa ise ka ei tea, mis see hea on ja pärast mossitada, et mees naases pudeli õlle ja süldiga. Ta ju tõi midagi väga head. Mees pole hiromant, kes teab, et rosinad oleksid Su südame laulma pannud.
Kokkuvõtvalt – Tütarlaps saadab Universumisse selge soovi või mõtte, mida ta õnneks vajab. Ja kui siis Universumi täidesaatev esindaja Maa peal tema soovi valesti interpreteerib, julgeb Tütarlaps seda korrigeerida. Vastutus on Tütarlapse käes.
Muidugi, patuselt palju esineb olukordi, kus Tütarlaps on esitanud selge soovi saada kingitust, aga Universum ei kipu seda kuidagi täitma. Põhjuseid võib, nagu ikka, olla palju. Tihti peitub vastus andmise-saamise tasakaalureeglis. Selleks, et üks arhetüüp saaks midagi saada, on vaja mõnest teisest arhetüübist anda. Arhetüübid on nagu ühendatud anumad – valad ühte juurde, mingi aja pärast on nivood ühtlustunud.
Mehe ja naise vahel toimub arhetüüpide tasandil pidev energiavahetus. Küps naine annab mehele igas arhetüübis midagi ja iga arhetüüp saab omakorda mehelt midagi. (Mida konkreetselt, sellest räägin iga arhetüübi peatükis põhjalikult). Samas, mõnes arhetüübis saab naine mehelt rohkem, kui ta annab, ja vastupidi, osades arhetüüpides annab naine mehele rohkem energiat, kui ta ise saab.14Naine peaks mehelt kahes arhetüübis saama rohkem energiat, ta vajab nendes arhetüüpides oma eksistentsiks ja heaoluks midagi eluolulist. Tütarlaps on üks neist kahest. Tütarlapse arhetüüp on naise ja mehe energiaringluses saamise arhetüüp. Kaitstuse ja hoituse tunnet vajab iga Tütarlaps.
Kui naine ei tunne end Tütarlapse arhetüübis turvaliselt kaitstuna, ei jää tal midagi muud üle, kui otsida enda seest välja mehelikud jõud, mis garanteerivad talle enesekaitse. Enesekaitse hind võtab lõivu aga Tütarlapse haavatavuselt, hapruselt ja süütult abituselt. Naised, kes ei leia endas seda päästvat mehelikku jõudu üles, kipuvad vajuma Inetu Pardipoja kurba ja kaitsetusse variarhetüüpi.
Tütarlapse arhetüüp on väga tihedalt seotud Armastaja arhetüübiga, nende kahe arhetüübi vahel toimub omapärane energiatöötlus. Naise Armastaja arhetüüp annab mehele energiat. Kui mees on Armastajalt piisavalt tähelepanu saanud, tahab ta ise omakorda Tütarlapsele anda. Välja arvatud juhul, kui tegemist on ebaküpse mehega, kes tahabki lapsikult ainult saada ja saada ega ole veel kasvanud andjaks. Ta tahab saada Armastajalt, aga Tütarlapsele ta ise midagi anda ei soovi.
Samas, kui mees Tütarlast naise sees ei austa, talle turvatunnet ei tekita, ei kaitse teda ega hoolitse tema eest, ei taha naine ka Armastajana mehele endast anda. Siit võiksid mehed tarkuse kõrva taha panna – tahad Armastajat, hoia Tütarlaps rõõmsana!
Energiavahetus toimub muidugi ka teiste arhetüüpide vahel. Kui Perenaine on nii väsinud, et ei jaksa enam püstigi seista, kui mees ja naine ei tee koostööd, ei pääse Tütarlaps naise sees enam ligi oma elurõõmule. Kui ta elurõõmu välja ei kiirga, tekibki arhetüüpide „surnud ring“. Kui Perenaine on rahulolematu, ei tule Tütarlaps enam mängima. Pole usaldavat Tütarlast, ei käivitu Armastaja.
Tütarlapse riietus on rõõmsalt värvirikas, rohkete detailidega, seelik võib olla päris lühike. Kangad ei kuulu kõige kallimate hulka, aga neil on see-eest tihti toredad, lustakad mustrid – mummud ja ruudud, lilled ja liblikad. Tütarlapse kleidid on lihtsa tegumoega, lendlev õhuline seelik lisab kergust ja lapselikkust. Teksapüksid ja särgikesed kuuluvad vaieldamatult selle arhetüübi garderoobi.
Sitsid, satsid, pitsid, patsid sobivad hästi kaunistama Tütarlapse kuvandit. Tütarlapse ehted on lihtsad ja lustakad, ta kannab värvitud pähklitest isetehtud pärlikeed või vallatuid linnu, looma ja marjakujutisega ripatseid. Tütarlapse käekotid pole kallist nahast, vaid pigem riidest ja paistavad silma kas värvilt või kujult.
Tütarlapse sukad või põlvikud on samuti värvilised või kelmika mustriga. Suvel kannab ta jalas sandalette, kingakesi või tenniseid.
Pikad juuksed on lahti, hobusesabas või punupatsis, tukk lisab alati nooruslikkust. Tukka ohjav maasikakujuline klamber räägib iseenda eest. Pitsist rätikuke suvel või suure tutiga müts talvel on kirsiks tordil. Tütarlaps ei vaja meikigi. Ta on kaunis loomulikuna. Ent kui ta siiski otsustab pisut pintsiga kaasa aidata, mängib just Tütarlaps erinevate lau- ja ripsmetoonidega. Tema on ju värvidega sina peal. Kasvõi kümme erinevat värvitooni küüntel – Tütarlaps on ainus arhetüüp, kes võib seda endale silmagi pilgutamata lubada.
Ka igati ontliku kostüümi või mantli saab mõne tütarlapseliku aksessuaariga vembukaks muuta. Piisab vaid mõnest naljakast detailist ja šikk üldmulje ongi taotluslikult tütarlapselik.
Täiskasvanud naine ei peaks kombineerima kõiki ülaltoodud koostisosi – tulemus mõjuks ülepakutult koomilisena.
Tütarlapse olemus kiirgab endast värskust ja puhtust. Ta lõhnab mahedalt. Temas on olemise tabamatu kergus.
Tütarlapse hääl on kõrge ja hele. Ta jutt on kiire ja voolav kui vulisev allikavesi. Talle meeldib vadistada. Kuna Tütarlaps imestab ja vaimustub, siis tihti räägib ta sissehingamise ajal. Proovi, kui suur erinevus on öelda: „Ah!“ kui hingad sisse ning kui hingad välja. Sisse hingates muutub öeldu õhkamiseks, välja hingates aga ohkamiseks. Tütarlaps on vaimustunud õhkaja, mitte väsinud ohkaja. Ohkamine on Inetu Pardipoja