Sa tahad valust enese sees ja sellest valukehast rohkem teada, siis ma väga soovitan Eckhart Tolle käsitlust lugeda.
Pardipoeg kutsub teistes inimestes algul esile hoolitsuse, siis haletsuse. Ent pikas perspektiivis muutub tema seltskonnas viibimine kurnavaks. Kuna ta on lohutamatu, siis kõik inimeste jõupingutused teda aidata jooksevad liiva. Lõpuks väsib ka tugigrupike, sest Pardipoja kurbus ja enesehaletsus imeb vampiirina kaaslaste energiat. Ja jälle on tekkinud surnud ring – tugiisikute eemaldumine on Pardipojale ju järjekordne hülgamine ja valuratas tõmbab end käima endisest veel kõrgematel pööretel. Suure tõenäosusega hakkab Pardipoeg süüdistama endisi toetajaid hoolimatuses. Ta kõnnib ringi, pea õlgade vahele tõmmatud, justkui järgmise ootamatu hoobi ootuses. Isegi kui on mingi põhjus rõõmustamiseks, siis Pardipoeg ei lase rõõmu enda sisse: „Ega see rõõm niikuinii kaua kesta. See tore hetk saab kohe läbi ja siis on mul jälle kurb. Ma parem ei hakkagi rõõmustama, siis pole vaja pärast jälle kurvastada, olen pigem kogu aeg kurb!“
Pardipoeg erineb Kuivikust suurel määral selle poolest, et ta siiralt tahaks osata mängida, rõõmustada, muretult naerda. Pardipoeg on tütarlapselikult siiras, ta tahab kuuluvustunnet, ta tahab Tütarlaste seltskonda. Aga ta ei oska.
Elutervel Tütarlapsel puudub elutarkus, eluraskustega toimetulek ei kuulu absoluutselt tema oskuste ampluaasse. Eluterve Tütarlaps on nõutu ja abitu, kui häda on käes. Tema oskab kohal olla, hädaorust väljapääs nagu ka tarmukas tegutsemine on Tütarlapsele tundmatu ja sestap libisebki ta meheliku jõu ja tarmukuse puudumisel probleemidega rinda pistes sageli Pardipoja energiasse.
Mäletad, ütlesin enne, et eluterve Tütarlaps oskab lihtsalt olla mitte midagi tehes. Ka Pardipoeg lihtsalt on – ta on oma kurbuses paigal. Tal puudub Tütarlapse kompetents olemisest rõõmu tunda, aga ta on sama abitu eluraskuste ees. Selleks on vaja Perenaise ja Kuninganna teadmisi, et toime tulla raskustega ja osata pärast pikali kukkumist uuesti jalule saada.
Kui Pardipoeg ei leia omale keskkonda, kus ta ennast luigena tunneks, ja ta on kogu vee endast välja nutnud, võib ühe stsenaariumina teda ees oodata Kuiviku saatus.
Kuiviku kontakt Tütarlapse arhetüübiga on olematu.
Kui Tütarlapsele iseloomulik veevulin on vaibunud, vesi ära kuivanud, elumahlad välja jooksnud, muutub muidu nii mahlane Tütarlaps Kuivikuks.
See variarhetüüp kannab endas kõiki Tütarlapse arhetüübi vastandomadusi. Naine muutub Kuivikuks, kui tal pole Tütarlapse energiaga mitte mingit kontakti. Kuivik on Tütarlapse varjusurm.
Kuivik ristab rinnale käed ning teda vaadates on tunne, et ta pole kunagi tõstnud oma küünarnukke kehast eemale. Ta käed ei tõuse elu embama. Ka istudes jalg üle põlve, keerab ta pealmise jala alumise ümber justkui sõlme.
Lihtsam kui iseloomustada Kuivikut, on kirjeldada seda, milline ta pole. Kuivikul pole elurõõmu, ta pole positiivne, avatud ega helge. Kindlasti pole ta lendava fantaasiaga, loov, ta jalg ei kisu tantsule ega suu avane spontaanselt laulule. Naerukurrud ei kaunista ta silmi ja suud. Elurõõmsat energiat pole tal ülemäära palju. Ta riided pole värvilised ja lõbusad, pigem konservatiivsed ja igavad. Kogu ta olek tundub pisut närtsinud – veepuudusel vajub kogu elusloodus longu. Vaid kaktus elab pikalt veeta.
Kuivik on tõsiduse mõõtühik SI-süsteemis. Ta ei oska olla mänguline. Teda lausa pahandavad need naised, kes näivad vallatud ning kes oskavad lustlikult aega veeta.
Oma positiivsed tunded, kui ta neid tunneb, hoiab ta endale, me ei leia Kuivikut kuskil õnnest rõkkamas. Ei jaksa ta vaimustuda, imetleda ja imestada. Ei ta õhka, pigem ohkab.
Ta on vaba tütarlapselikust lapsemeelsusest ja kergemeelsusest. Naiivsuse on elu temast ammu välja peksnud. Ta ei oska olla õnnelik ilma põhjuseta. Õnnelik olemiseks on Kuivikul vaja head põhjust. Ja isegi see hea põhjus ei too tavaliselt kaasa pidu temas eneses. Hea põhjus – enda või laste saavutused, tervis, tore reis, uus eluase, materiaalne heaolu – toob parimal juhul kaasa rõõmu. Kui hea põhjus on ammendunud või muutunud iseenestmõistetavaks, kaob ka rõõm. Ta ei julge väljendada oma heameelt, kui midagi ta elus õnnestub. Justkui kuulutamine, et praegu on kõik hästi, tooks halva kiiresti kohale. Kuivik näib uskuvat, et kui ta ei rõõmusta, siis elu pahupool teeb talle vähem haiget.
Ta ei oska nautida. Ta märkab pigem seda, mida tal pole, kui seda, mis tal olemas on.
Talle meeldib turvaline elu, risk tõstab tal vererõhu üles ja paneb pea valutama. Uudishimu, Tütarlapse elurõõmu üks käivitavaid jõude, on tal hillitsetud. Kõik on justkui nähtud. Jah, kuigi palju on veel tegemata – uute asjade tegemine nõuab oma mugavusstoonist väljatulekut ja seda Kuivik parema meelega ei teeks, see lõhub turvatunnet. Selleks, et teha elus ruumi uuele, peab tihti millestki vanast loobuma. Kuivik peaks loobuma oma turvatsoonist, aga seda ta teha ei saa, see on talle liig omane ja ainus tuttav reaalsus.
Kuivikut kammitseb hirm. Hirm reisile minna, sest sealt võib saada tundmatu tõve. Lahku minna, sest üksiolek on veel hirmsam. Uut elukaaslast otsida, sest suhe võib osutuda pettumuseks. Elukohta vahetada, sest kolimine on kohutav. Hirm lennata lennukiga, sest see võib alla kukkuda. Hirm sõita rongiga, sest raudne ruun võib rööbastelt hälbida. Ja laevad – need lähevad ju põhja või lõpetavad karil! Hirm võõraga juttu alustada, sest mis ta võib minust arvata.
Kuivik pelgab muutust. Igasugune muutus, ka paremuse poole, on siiski muutus. Kuivik ei taha midagi muuta. Ja nii rakendab ta olemasoleva energia vanast kinnihoidmisele, selle asemel et liikuda edasi uute kogemuste poole. Tihti ei meeldi Kuivikule ta praegune elu, ent kuigi ebameeldiv, on see siiski tuttav ja turvaline, sellest eemaldumine nõuab julgust ja meelekindlust. Kuivik teeks muutuse läbi hea meelega siis, kui keegi annaks kaasa turvagarantii. Vastasel juhul kogeb ta sellist ärevust, mis võib viia paanikahooni. Ja nii mööduvadki rutiinsed päevad tuttavate tegevustega. Elu võib ise kaasa tuua äkilise muutuse, siis põtkib Kuivik kogu jõuga sellele vastu, ta klammerdub kõigesse ja kõigisse, et mitte eluvooga kaasa minna.
Kuivik kardab eksida, teha vale valikut. Kartlikkuse kammitsais takerdub Kuivik lihtsamategi väljakutsete ees. Sageli ei suuda ta üldse paigalt liikuda – esialgne takerdumine muutub omamoodi tardumuseks. Tal on väga suur kontrollivajadus. Kuna aga elu on kontrollile suhteliselt allumatu protsess, tunneb Kuivik seetõttu viha ja abitust.
Et Kuivikul pole ühendust spontaansusega, vajab iga ta liigutus pikka läbimõtlemist. Kui kõik riskid on läbi analüüsitud, avastab Kuivik, et rong on juba läinud. Ja ta saab kergendustundega ohata – seekord ei pidanudki liigutama hakkama.
Kuivik pigem vaatab elu pealt, kui osaleb selles. Eelarvamused segavad teda elus osalemises. Kuna ta paljusid asju või olukordi täpselt ette kujutada ei suuda, omistab ta neile asjadele/sündmustele oma peas hirmutavaid omadusi ja tähendusi, mis ei luba tal neid järele proovida. Mägisuusatamine – surmav. Abielulahutus – maailma lõpp. Reis Aafrikasse – letaalne. Alasti ujumine – pornograafia. Nii on Kuivikul ette näidata palju ettevaatlikke hoiakuid ja oluliselt vähem elulisi kogemusi. Kogemuste puudumine aga ei takista tema kriitilist ja hinnangulist suhtumist.
Kuivik kasutab enesekaitseks usku. Ei mitte religiooni, vaid pimedat usku. Kuna ta ei usalda elu (ega Universumit), siis ta usub, et elu ja Universum on ohtlikud. Oma usu loob ta paraku oma elukogemuse pealt, ta sorteerib sealt valikuliselt välja kõik halva, mis temaga juhtunud on, ega tee märkama head, toredat, rõõmustavat. „Mehed petavad, eluterveid suhteid polegi olemas, naise elu on rist ja viletsus.“
Ja nii muutub ta usk ühel päeval umbusuks: „Elu ei too endaga kaasa midagi head, ma ei leia kunagi õnne“. Ta on umbusklik kõigi õpetuste suhtes, mis kutsuvad üles muutma mõtlemist. Ta nimetab seda raamatutarkuseks. Katsed Kuivikule teist eluvaadet tutvustada jooksevad tihti liiva. Ta kuulab Su ära ja teatab nagu Naiivitargi: „Aga ikkagi!“ Ning jääb oma veendumuse juurde, et „Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord ja siis mullaks saama.“18
Kuiviku arhetüüp kiirgab oma rõõmutuses