Kuninganna platvormilt vaadatuna samuti pisut lihtsameelne. Kui Naiivitaril seda parasjagu on, siis käib ta sellega väga heldelt ringi, kulutades ise, andes küsijatele usaldavalt laenu. Mõnikord tuleb aga välja, et kukkur pole põhjatu ning iga laenusaaja pole usaldust väärt. Rahapaja põhja paistmine on Naiivitarile tavaliselt ootamatu ebameeldiv üllatus. Nii võib Lumivalgukesest üleöö saada Printsess Hernel, kes nõuab, et rahapada ise jälle kiiresti täituks, või kukub ta Tütarlapse variarhetüüpide teise äärmusesse ja nutab Inetu Pardipojana oma kurba saatust.
Sageli pole Naiivitar leidnud elus üles „oma asja“, mis teda inspireerib. Tal puuduvad Kuningannale omased kõrged tööalased ambitsioonid, ta ei pürgi teadusesse, poliitikasse, juhtivatele ametikohtadele. Naiivitar ei taha väga palju oma pead keeruliste küsimustega vaevata. Õigem oleks vist öelda – talle keeruliste küsimustega. Kuningannale ja Perenaisele ei valmista Naiivitari probleemid tavaliselt peavalu. Naiivitar tunneb end koduselt pigem „naisteteemades“ nagu ilu, mood, lapsed. Naiivitari dilemma seisneb tihti selles, et ta ei suuda otsustada, millele keskenduda, mida valida. Tihti kurdab Naiivitar: „Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei saa endast üldse aru.“
Naiivitari ekstreemseim vorm on nagu Amatsoongi väga kehateadlik. Selle vahega, et kui Amatsoon ajab taga füüsilist meisterlikkust mingi eesmärgi saavutamiseks, siis Naiivitar armastab tegeleda oma kehaga. Ta soovib, et keha – ta naiivse vaimu tempel – oleks laitmatu. Ja selles valdkonnas suudab Naiivitar näidata üles Amatsooniga võrreldavat sihikindlust. Ta on nõus investeerima palju aega ja raha iluprotseduuridesse ning riidepoodidesse. Naiivitar on tihti õnnistatud ilusa välimusega. Kaunis välimus ja abitus ning siiras imetlus ja tänu, mida ta abi puhul välja näitab, tõmbab ligi palju tänapäeva Pöialpoisse ja Printse, kes Naiivitari trofeeks – Nukukeseks ihaldavad. Kuna Naiivitar sõltub oma Printsist, siis võib ta kujundada Printsist oma peas ebajumala, uskudes iga tema sõna, õigustades ka ta negatiivset käitumist.
Elulist lihtsameelsust – lapsikust on Naiivitaril aidanud formeerida ta vanemad. Nad on tahtnud olla parimad vanemad, nad on aidanud oma tütrel lapsest saati hakkama saada iga väljakutsega. Nad on püüdnud mahendada iga raskust. Paraku annavad raskused isiksusele sügavuse ja õpetavad elutarkust. Nad on hoidnud tüdrukut, kui habrast olendit, vati sees. Ent nad pole harinud tütre sügavamat hingemaastikku, tutvustanud elu tumedat pahupoolt, õpetanud muude väärtushoiakute seas iseseisvust, elulist pragmaatikat, oma arvamuse kujundamist.
Väga võimalik, et tüdruku ema on ise Naiivitar ja tütar võtab lihtsalt üle ema väärtushinnangud. Ka Punamütsikese ema pidi olema Naiivitar – teadis ta ju küll, et metsas on ohtlik, ent ikkagi jagus tal naiivsust arvata, et uudishimulik lapsuke ei kaldu rajalt kõrvale, ja muretut meelt, et saata tütreke üksinda punases silmatorkavas mütsikeses paksu ohtliku metsa vahele, kus luusib kuri hunt.
Naiivitar võib olla kasvanud Issi Väikese Printsessina, olles eriti hoitud-kaitstud. Ka täiskasvanud tütre esimese telefonikõne peale ei pea isa paljuks kohale lennata. Olgu siis vaja hiir lõksust eemaldada, lund lükata, muru niita või remonti korraldada.
Ent kindlasti ei saa Naiivitaride teket ainult koduse eluvõõra inkubatsiooni arvele panna. Tõsi, raskuste puudumine toob kaasa napi, et mitte öelda olematu elutarkuse. Mõnikord aga sirguvad Naiivitarid väga rasketest oludest ja keerulistest suhetest. Sellisel juhul on infantiilsuse juured tavaliselt mullas, mida keegi ei hoolda. Täiskasvanute ülesanne on aidata lapsel vastavalt ta arengule lapsikusest välja kasvada. Võimalik on stsenaarium, kus vanemad on nii suletud, et lapsel pole õrna aimugi, mis vanemate elus toimub. Need vanemad ei jaga edasi oma kogutud elutarkust. Kui aga keegi lapse kasvamist ei superviseeri ja ta on jäetud täiesti iseenda hooleks, võib nii juhtuda küll, et tüdruku sisemaailma jääb domineerima infantiilsus ning ta jääbki alati ootama, et tuleks keegi, mõtleks ning otsustaks tema eest ja teeks elu heaks.
Tavaliselt peksab elu naise seest ülima lapsiku naiivsuse varem või hiljem välja. Võib olla siis, kui selgub, et Printsi ei ole ja ei tule, võib olla siis, kui välimus – suured imestavad silmad ja abitus – ei tõmba enam töökaid Pöialpoisse ligi ja peab ise hakkama saama. Aga mõningail naistel õnnestub selles energias terve elu püsida, naiivsus on kaitsekilp elu enese eest ja annab vajalikud roosad prillid elu pahupoole ignoreerimiseks.
Igas naises, kes ei taha midagi teada oma pere finantsasjadest ja praktilisest poolest, jättes selle valdkonna huvitult (või mehe nõudmisel leplikult) ainult oma mehe vastutuseks, on teatud annus Naiivitari. Ootamatute õnnetuste eest pole kaitstud keegi, ka parimad Perenaised mitte, aga finantskriisid ülekulutava eluviisi või valede finantsotsuste tagajärjel ei hiili kunagi ligi üleöö. Naiivitaridele paraku hiilivad. Kuna nad ei tea või ei taha teada midagi pere rahavoogudest, laenulepingutest, küttesüsteemi toimimisest, elektrikilbi asupaigast ja ID kaardi lugeja tööprintsiibist, toob Printsi lahkumine või surm neile väga valusa kokkupuute reaalsusega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.