ja kibeda alliansi.
Lüüriline kõrvalepõige illustratsiooni asemel. Goethe kirjeldab oma „Faustis“ vaimukalt Muret:
„Kes jääb Mure meelevalda –
ei näe mõtet taeva all ta.
Kunagi ta põu ei sooju,
ei seal päike tõuse, looju.
Kuigi keset päeva asub,
pime öö ta hingel lasub.
Mida tal ka oleks – ei ta
oska sellest rõõmu leida.
Hädaaimus teda jälgib
ja ta külla otsas nälgib.
Mis on halb ja mis viib heale –
kõik ta lükkab homse peale,
mõtleb aina tulevikust,
märkamata elu rikkust.
Milline on õige rada, ei ta suuda otsustada.
Ammu sissekäidud teelgi
argselt kobab, kõhkleb veelgi.
Aina rohkem rappa läeb ta,
kõike kõverpeeglis näeb ta,
pettund eneses ja teistes,
alati teelahkmel seistes
ta ei ela ega sure,
jõuetu ta rõõm ja mure,
iga loobumine valus,
iga kohus kütkeks jalus,
soovid suured, tahe loidund,
öösel ärkvel, päeval roidund,
tammub viirastuste võrgus
ja ta kindel koht on põrgus.”
See monoloog võtab ilmekalt kokku Kuiviku olemuse. Kuivik teeb enda (ja teiste) elu põrguks.
Ta ei naera, ta ei suuda enam ka nutta. Aga sarnaselt kuivatatud kalaga on Kuivik vintske ning jaksab elu tema rõõmutuses siiski kuidagi taluda, kuigi muremõtted jälitavad teda kõikjal.
Ta teab küll, et teised heidavad talle ette tema rõõmutust. Eks ta oleks meelsasti heas tujus: „Aga, vabandage väga, kust ma sellise keerulise/raske/rutiinse elu juures pillerkaariks aega ja energiat võtan? Ma ei mäletagi enam, kuidas naermine käib. Ja ega ma pole kunagi mingi eriline lõbutseja olnud. Olen juba lapsest saati väike tõsine vanainimene olnud.“ Jah, muidugi on tõsiseid väikeseid tüdrukuid, ent Kuivikuks ei sünnita. Kuivikuks saadakse elu käigus.
Kuidas kaob vesi nii jäljetult, miks mahlad imbuvad välja? Pole ju Kuivik kellegi vaba valik.
Elu on mõnikord armutu, avaldab naisele survet, haavab ja lõikab, pressib vastu seina. Ja nii juhtubki, selle muljumise tagajärjel, kui naisel pole võimalust oma elujõudu taastada, jääb see ahtaks. Eriti hirmsal juhul jääbki naisest järele vaid kest. Naise kestast on välja imbunud kogu naiselikkus. Ta viibib tuimas, otsekui surnud olekus. Tõelise emotsionaalse sideme puudumine teiste inimestega tekitab hingelist tühjust. Ta tunneb elu suruvat raskust. Depressiooni etümoloogiline päritolu tähendabki surumist.
Nagu ikka, põhjuseid võib olla palju – vägivald, rasked läbielamised, karmid kaotused. Pidev hirm oma elu ja turvatunde pärast. Elu keskkonnas, kus naiselikkus on põlu all, kus seda keegi, eriti naine ise, ei pühitse.
Olulisemalt kui võimaluse puudumine oma elujõu regenereerida, kurnab Kuivikut oskamatus oma elumahla taastada.
Ja ega ta enam eriti ei taha ka. Ta on loobunud.
Mõnikord on mul tunne, et Kuivik polegi niivõrd veestiihia kokkukuivamise tagajärg, vaid et hoopistükkis Pardipoega uputanud suurvesi on Kuiviku variarhetüübi juures ära jäätunud. Sellise metafoori puhul päästaks suur sula Kuiviku. Vahet pole, kas jäätunud vesi või kuivus – soe kevadine vihm teeks palju head. Mis on see vihm reaalses elus? Lootus, muidugi.
Teine põhjus Tütarlapse veestiihia jäätumisel Kuivikuks peitub Jääkuninganna arhetüübi võimutsemises naise psüühikas. Jääkuninganna jäine hingus kaanetab tütarlapselikult vulisevad veed. Naisel, kel Jääkuninganna energia on igapäevases suhtlemises domineeriv, on raske sellest väljuda ja lapselikult rõõmustada, naerda, lähedust otsida. Ta ei pruugi tunda Kuivikule omaselt hirmu ega olla murelik, aga ta on üdini ratsionaalne, tõsimeelne ja lustitu.
Tütarlapse arhetüüp on läinud üle võlli.
Naiivitari puhul oleks justkui puhtalt allikalt võetud vesi pandud pudelisse. Pudelivesi ei kontakteeru enam reaalse loodusega, reostus ja kõdutaimed teda ei puuduta. See vesi on eluvõõras. Pudelil ilutseb suurte tähtedega Evian (tagurpidi Naive).
Naiivitari variarhetüüp esindab Tütarlapse arhetüübi infantiilset poolt. Siin on olemas kõik eluterve Tütarlapse omadused, aga naiivsus, muretus, usaldus, kergeusklikkus ja rumalus on läinud üle võlli. Seda on liiga palju isegi lapseliku Tütarlapse jaoks.
Muinasjuttudes esindavad seda arhetüüpi Punamütsike ja Lumivalguke. Nad on heatahtlikud, ilusad, armsad, siirad ja abitud. Paraku ka naiivsed ja rumalad.
Lillede ja liblikate järel joostes ununevad Punamütsikesel ema manitsussõnad püsida vaid metsarajal. Punamütsike ei usu, et siin ilmas üldse kurja võiks eksisteerida. Ta usaldab Hunti, lobiseb mõtlematult välja oma kalli vanaema elukoha, tuues sellega tahtmatult häda nii endale kui memmele. Nähes küll, et vanaema voodis on tuttavas öösärgis ja tanus keegi karvane ja kardinaalselt suuremate hammaste ja kätega olend kui tema armas memm, on ta ikkagi kergeusklik ja laseb end ära süüa. Õnnetus hüüdis tulles, aga Punamütsikese muretu meel ei näinud selles hüüdes ohtu. Punamütsikeste õnneks leidub ilmas Jahimehi, kes nad hädast koheselt päästavad ja lasevad Punamütsikestel süüdimatult edasi kepsutada.
Lumivalguke, kes on oma elu jooksul Kurja Võõrasema tõttu saanud juba tunda vett ja vilet, on samuti kergeusklik. Tänu Jahimehe pehmele südamele asendub Lumivalgukese hukkamine kodunt küüditamisega. Talle tõttab appi rohkelt päästjaid – seitse Pöialpoissi, kes kütkestatuna Lumivalgukese ilust, rõõmsast meelest ja kurvast saatusest, võtavad ta oma hoole alla. Ent ikka veel ei tee Lumivalguke vahet, kes on hea ja kes on kuri, ta sööb pahaaimamatult ära mürgiõuna, kuigi võiks olla juba elult midagi õppinud. Ka tema ei pea olukorra lahendamiseks ise midagi ette võtma – mõne aja pärast saabub Prints valgel hobul, kelle hoolde kaunis Lumivalguke end nüüd usaldada saab.
Reaalses elus ootab Naiivitar muinasjututegelastega sarnaselt, et keegi tuleks ja lahendaks ära kõik tema mured. Sest mured on ju keerulised ning ta ei kujuta ette, kuidas suuri elulisi küsimusi ja probleeme lahendada. Lihtsam on lamada kristallkirstus või hundi suures kõhus ja oodata, millal olukord ise laheneb/ära lahendatakse kellegi teise poolt.
Ka otsuseid on Naiivitaril raske vastu võtta. Ajugümnastika – kaaluda läbi tegevusvariantide positiivseid ja negatiivseid tagajärgi – on talle keeruline.
Kuna Naiivitar on kergeusklik, võtab ta suurema vaevata omaks, mida talle räägitakse. Ta võib anda oma allkirja tähtsale lepingule seda läbi lugemata. Piisab, kui mees ütleb, et kirjutagu. Lepingud on ju nii pikad ja tüütud lugeda, ta usaldab oma meest. Ainult pärast võib selguda, et ta on allkirjastanud varajagamislepingu, millega ta on loobunud oma osast ühisvaras või laenulepingu, kus tagab oma isikliku varaga mehe afääre …
Kuna Naiivitar usaldab lubadusi, siis ei kontrolli ta üle, kas need lubadused ka realistlikud on. Kui talle lubatakse: „Ära muretse, homme on kõik korras!“, siis ta rahuneb. Isegi, kui tal kahtluseuss sees närib, kas see saab kõik ikka niimoodi olla, kui suured lubadused tõotavad, siis tema enda siiras soov uskuda võimaldab tal kahtluste suhtes silmad ja kõrvad sulgeda ning edasi loota.
Probleem kerkib Naiivitaril siis, kui küsitakse tema arvamust. Oma arvamuse kujundab ta endale autoriteetsete inimeste arvamuse pealt. Kui läheneda talle mingi alternatiivse teooriaga, kuulab ta selle ära ja võtab kergesti omaks. Kui talle see jutt