on lühiülevaade laagrites kehtinud korrast.
Aini õppused seersantide koolis jätkusid ja muutusid põnevamaks. Laskmine toimus peaaegu iga päev. Lasta sai kurikuulsast püstolist TT kuni kuulipildujani, toimusid sambotreeningud. Sambomaadlus on peaaegu sama, mis džuudo. Et viimast peeti kapitalistlikuks maadlusviisiks, nimetatigi see Nõukogude Liidus samboks. Mõned väikesed erinevused reeglites küll esinesid, aga põhiliselt olid need küllaltki sarnased. Sambo jaotati omakorda sportlikuks samboks ja lahingsamboks. Kui kõrilõikaja valvurit ründab, pole punkte arvestavat kohtunikku kuskilt võtta. Seepärast õpetati kursantidele lahingsambot. Et selle juures olid vigastused kerged tulema, murdis nii mõnigi õppuse käigus käe- või jalaluu. Toimusid ka sportliku sambo treeningud ja võistlused, millest Ain osa võttis. Mägede pojad maadlesid lapseeast alates ja olid ka füüsiliselt tugevad. Aini trumpideks olid seevastu vastupidavus ja kiirus. Esimene maadlusaeg tuli vastu pidada ja hiljem vastupidavus ning kiirus ära kasutada. Ain polnud kakleja tüüpi ja neid oskusi tal hilisemas elus kuigi palju vaja ei läinudki, aga kindlam oli vahetevahel küll.
Kevadel toimus Ivdelis vangide isetegevuse ülevaatus, kuhu saadeti valvama ka kursandid. Iga taigas asuv laager saatis sinna oma esinduse. Kursantide ülesandeks oli publiku eraldamine vangidest.
Ülevaatus kestis kolm päeva ja seal oli, mida vaadata. Osa esinejatest oli suisa professionaalide tasemel ja kuigi kõik Baltikumi maitsele ei vastanud, said kursandid korraliku elamuse.
Teise elamuse said kursandid rahvusvahelisel töörahvapühal, 1. mail. See päev oli NL-i relvajõududele samuti tähtis. Kursandid lootsid sel puhul vähemalt kompotti saada, aga neile pakuti hoopis teistsugust magustoitu. Pühade hommikul kell viis anti häirekella. Selles polnud midagi imelikku, selliseid häireid oli varemgi. Kui aga koos relvadega väljastati lahingpadrunid, sai selgeks, et juhtunud on midagi tõsist. Näis, et ka komandörid ei teadnud, mis toimub. Arvati, et kusagil mässavad vangid. See polnud meeldiv, aga kursantide käest ei küsitud. Rivistusel selgitati, et täitma minnakse erilist ülesannet, millist, täpsustatakse hiljem. Joostes võeti kurss lõunasse Ivdeli poole, see läbiti peatumata. Sellel suunal läheduses laagreid polnud, aga võhm hakkas lõppema ja kursantidel oli juba ükskõik, kuhu minnakse. Lõunaks, kui läbitud oli umbes 50 kilomeetrit, kolonn peatati. Nüüd tehti teatavaks, et ülesanne on täidetud, seega võib tagasi minna. Kasarmusse jõudsid kursandid järgmise päeva hommikul. Nii saidki nad kompotti vahukoorega. Pooled mehed olid mitu nädalat liikumisvõimetud. Vene kroonus oli üks hea asi see, et sa võisid olla küll liikumisvõimetu, kuid liikusid siiski.
Hiljem selgus ka häire põhjus. Kohal, kus lendas Vene rakett, juhtus tolknema Ameerika luurelennuk. Pärast tabamuse saamist lendur katapulteerus ja et see juhtus Sverdlovskist põhja pool, kupatati lendurit otsima ka mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvad tšekistid. Lenduri võtsid kinni tähelepanelikud kolhoosnikud, kes arvasid, et taevast tuleb kosmonaut…
Koolis leidis aset veel üks Ainile meeldiv muudatus. Aini jaokomandör lasti koju haige ema juurde ja tema asemele määrati sõber Peeter. Kuigi armees kehtib reegel – sõprus sõpruseks ja teenistus teenistuseks –, muutus Aini elu kergemaks. Kooli lõpp lähenes samuti, kuid veel enne seda saadeti kursandid taigasse praktikale. Ain sattus ühte kaugemasse laagrisse nimetusega Karpia. See asus 150 kilomeetri kaugusel Ivdelist. Kõigepealt sadakond kilomeetrit veoauto kastis mööda plankteed, mis mingi ime toel koos püsis. Siis veel 50 kilomeetrit mööda kitsarööpmelist raudteed. Ainile oli see omamoodi elamus, sest vagun kõikus ja värises hullusti. Küsimus oli selles, millises kurvis see ümber paiskub. Kolm tundi loksumist ja terve nahaga kohal.
Suur oli Aini üllatus, kui ta äkki tuttavat nägu märkas. Omakandi mees Kalev, kellega koos alustati, teenis oma aega sealses väeosas. Koht oli looduskaunis, kauguses sinasid Uuralid. See oli viimane laager enne mägesid, ka põhja suunas puudus muu maailmaga igasugune side. Kalev viis Aini sealse olukorraga kurssi. See oli range režiimiga laager, kus peamiselt langetati metsa. Puud veeti jõe äärde kitsarööpmelisel raudteel ja tasasel maal vedas vedur kuni kümmet vagunit. Enne orus asuvasse külla jõudmist, haagiti osa vagunitest lahti, sest muidu poleks pidurid vastu pidanud. Raudtee oli kasarmust mõnekümne meetri kaugusel ja esimesel ööl ärkas Ain suure mürina ja kolina peale. Kalju seletas unisele Ainile, et see jama toimub vahel mitu korda aastas. Keegi laseb palgivagunid omapäi mäest alla küla keskele ja tavaliselt, nagu ka seekord, paiskuvad vagunid raudteelt välja. Vähemalt nädalaks oli remondibrigaadil töö teada ning metsa väljavedu seiskus.
Praktika kestis kolm nädalat. Selle aja jooksul omandas Ain palju väärtuslikke kogemusi – tõeline oskuste rakendamine nii koolis kui ka elus. Järgmisel hommikul määrati Ain konvoiülemaks raudteed parandavale brigaadile ja paarimeheks Kalevile. Et Kalev tundis kohalikke olusid hästi, oli sellest Ainile palju abi. Brigaadi olid valitud üsna korralikud vangid, kes istusid küll kergemate, kuid siiski jubedate kuritegude eest. Teoorias oli Ain kõik omandanud, aga tegelikkus tähendas midagi muud, seetõttu kulusid Kalevi õpetused ära. Omavahel suheldi eesti keeles ja see ei meeldinud vangidele sugugi. Kohe ristiti mehed fašistideks koos seksuaalleksikonist tuntud omadussõnadega. Brigaadi koosseisu kuulus üksteist vangi. Kalev kolonni ees ja Ain taga, marsiti objektile. Kohale jõudes pandi välja hoiatussildid, millest kaugemale vangid minna ei tohtinud. Konvoeerijad ei tohtinud olla üksteise lähedal, sest siis oleks vangidel olnud võimalus mõlemaid korraga rünnata. Mehed sättisidki end niimoodi paigale, et objekt oli nähtav ja omavahel sai rääkida. Jututeemasid oli palju ja ühiseid tuttavaid ning kodukanti meenutades kadus ka aeg kiiremini. Võis ju arvata, et neid kaua koos ei hoita. Igas brigaadis oli laagri n-ö ooperil koputaja, kes kõigest juhtunust või juhtuvast ette kandis. Kolme päeva pärast vahetatigi Kalev armeenlase vastu välja.
Käes oli suvi. Metsas valmisid seened ja marjad ning veel polnud suurt nuhtlust – sääski. Seda aega nimetasid vangid roheliseks prokuröriks, aga sellest hiljem.
Ühel hommikul pärast objektile jõudmist palus brigadir lubada kahte meest taigasse seeni korjama. Ka mehed pakuti välja. Ain kontrollis kaasasolevast kartoteegist vangide paragrahve ja karistuse kandmise aega. Need sellid ei tulnud kõne allagi. Ain pakkus välja, et lubab kaheks tunniks metsa avarii põhjustamise eest kinni istuva Stepanovi. Aini otsus ei meeldinud vangidele, kuid brigadir nõutas siiski loa Stepanovi kasuks. Kaks tundi möödus, aga Stepanovist polnud lõhnagi. Samuti närviline brigadir rahustas Aini, et küll ta tuleb. Möödus veel tund-poolteist. Stepanovit pole. „Lõpp,” mõtles Ain. Nüüd ootab ees tribunal või paremal juhul kaks ja pool aastat tunnimehe elu. Olukord oli sitt. Laagrisse oli oma kümmekond kilomeetrit, side puudus ja armeenlase peale ei võinud kindel olla. Olukorra tõsidust taipasid suurepäraselt ka vangid, nad ei tahtnud korraldustele alluda, liikusid lubatud alast kaugemale ja käitusid üleolevalt. Ainil tuli tegutseda otsusekindlalt, vastasel juhul haaravad vangid võimu. Ta andis brigaadile käsu istuda, millele too vastas mürgise naeruga. Irve pühiti nende näolt kohe, kui Ain oma PPS-i päästikule vajutas. Paarkümmend kuuli vihises meetri kõrguselt üle meeste peade. Ain käsutas uuesti brigaadi istuma ja hoiatas, et teine valang tuleb meetri jagu madalamalt. Nüüd valitses vaikus ja kõik käsud täideti vastu vaidlemata. Kui olukord saadi kontrolli alla, käsutas Ain mehed püsti ja hakati laagri poole tagasi kõmpima.
Kilomeeter enne laagrit nägi Ain mööda raudteetammi jooksvat ja vahel kukkuvat inimest. Rõõm sellest oli suurem kui kunagi varem. Jooksja oli muidugi Stepanov, kes oli taigas eksinud ning kartis nüüd meeletult, et tal on juba jälituskoerad kannul.
Jõudnud laagrisse, kandis Ain komandörile juhtunu ette ja kirjutas vigases vene keeles raporti. Salgamine ei tulnud kõne alla, sest koputajad oleksid juhtunust kindlasti ette kandnud. Komandör oli arusaaja. Ta selgitas Ainile olukorra tõsidust, aga avaldas ühtlasi tunnustust resoluutse käitumise eest. See automaadivalang tõstis nii Aini kui ka kogu väeosa autoriteeti – sellega näidati, et valvuritega tuleb tõsiselt arvestada.
Kuigi Aini ja Kalevit enam koos konvoisse ei saadetud, said nad vaba aega ühiselt veeta kauguses sinavate Uuralite poole vaadates. Kusagil seal kaugel on kodu ja lähedased.
Aini ei jäänud kodusaarele ootama kindel pruut, aga midagi südamelähedast seal siiski oli. See suhe tekkis abielunaisega, kelle mees oli nüüd sõjaväest tagasi. Naine kirjutas ja küsis, mida teha? Kas jääda Aini ootama