ei tahtnud Ainist loobuda ning lubas välja ajada pikenduse, aga pigem olgu õudne lõpp kui lõputu õudus.
Ainil oli kaupluses töötades raskete soola- ja suhkrukottide tassimisest tekkinud kubemesong ja ta lootis sisimas, et see päästab kroonust. Kui ta varasügisel ihualasti kõrge komisjoni ees seisis, leiti aga, et songaga võib vabalt riiki teenida. Aini õnnitleti ja talle teatati pühalikult, et ta on teenistuseks Nõukogude armee sisevägedes kõlblik. Püha jumal, see häda siis ka veel!
Enne sügise saabumist osales Ain Pärnus jalgrattasõidul, kus õnnestus täita ka meistersportlase norm, mida siiski ei kinnitatud.
Oktoobri keskel tuligi tähitud kirjaga kutse, mis kohustas järgmisel hommikul komissariaati ilmuma. Kiiresti lõpparve, direktori loal viimane sõit Moskvitšiga vanemate juurde, ja Ain oli valmis kodumaa kaitseks. Armsa vanaisaga jäigi see kohtumine viimaseks. Hüvastijätt zootehnikuga samuti. Varahommikul istus direktor rooli ja viis Aini sadamasse.
Ain vaatas lahkuvalt praamilt kaugusesse kaduvat saart ja ohkas mõttes: „Millal näen seda taas…”
Ta oli muretseja tüüp. Rohkem kui enda minekule elas ta kaasa kodusaarele jääjatele. Haige vanaisa, väike vend ja ega siis emal olnud ka kerge, aga pääsu minekust polnud. Küll elab need kolm aastat ka üle!
Tšekistiks vastu tahtmist
Aini uni kadus pikkamööda ja esialgu oli raske taibata, kus ta viibib. Tuba oli pime ja külm, suu kuivas ning pea tuikas valusalt. Lisaks kattis keha nähtud unenäost hirmuhigi.
Unes oli ta loksunud läbi Uurali Siberi poole.
Ümberringi valitses vaikus, kusagilt kuuldus kellegi katkendlikku hingamist. Korraga taipas Ain, et lõpuks on ta koju jõudnud. Ta magas oma vanal diivanil ning kõrvaltoast kostuv hingamine kuulus pohmelli küüsis vaevlevale isale.
1. jaanuar, aasta 1963
Mõned päevad tagasi sõitis ta rongiga läbi Uurali, õnneks vastassuunas – kodu poole. Siber oli Ainile koduks kolm pikka aastat ja kolm kuud. Nüüd oli see aeg läbi, aga emotsioonid püsisid ja unes kestis teenistus edasi.
Eelmisel õhtul saatis Ain vana aastat ära naabriperes ja kangemat kraami jätkus piisavalt. Jätkus ka silmarõõmu ja oma vanale diivanile pääses ta alles hommiku eel.
Ain virgus, pea hakkas tööle ja oi kui hea oli mõelda, et Vene kroonu on lõpuks läbi. Seal, Siberi taigas, kaugel sinavaid Uurale vaadates, oli teda alati vaevanud üks mõte: kas pääsen veel eluga teisele poole neid mägesid? Nüüd oli see soov täitunud ja korraga enam pea ei valutanudki. Tuba tundus soojana ja poolik vedru tagumiku all meeldivana.
Mõne päeva jooksul leidis Ain endale töökoha kohalikus autobaasis ja ilusaid tüdrukuid oli külluses. Ees ootas uus elu sotsialismi viljastavates tingimustes.
Inimene harjub igasuguse eluga. Ka see Vene kroonus oldud aeg õpetas midagi ja andis kogemusi edaspidiseks eluks.
Ain keris mõttes mälestuste linti tagasi. Kolme Vene kroonus veedetud aasta jooksul oli elu paljuski muutunud, nüüd pidi Ain kiiresti uute tingimustega kohanema.
Milliseks kujuneb elu uues töökohas? Kas jätkub visadust edasi õppida või tuleb elu lõpuni roolikeerajaks jääda?
Tahtmatult meenusid viimased päevad sovhoosis ja kroonu minek.
Kutsealuseid oli kümme, saatjaks sõjakomissariaadi esindaja. Traditsioonile vastavalt pidid kutsealused end enne ärasõitu täis jooma. Kuigi Ain viinast eriti lugu ei pidanud, tuli jooming sõpruse märgiks kaasa teha. Vindise peaga võis ju lahkumishetk kergem olla, kuid kaineks saades oli see veelgi valusam. Viinavõtmise juures on põhitõde see, et kui hakkad jooma teiste õhutusel, oled omadega läbi.
Ain ei joonud ennast täis ja vaatas kurbusega tuikuvaid kaaslasi.
Tallinna jõudnud kutsealused paigutati Suurtüki tänava kasarmusse edasist saatust ootama. Ain palus korrapidajalt loa linna sugulasi vaatama minna ja suureks üllatuseks see ka anti. Ilmselt sai siin määravaks kaine olek ja enamvähem korralik välimus – kutsealuse riietusest sõltus palju. Koju ei jõudnud need rõivad enam kunagi. Paljud olid riides nagu paadialused ja nii nendesse ka suhtuti. Liiga häid kehakatteid kandvaid mehed kooriti aga lihtsalt paljaks ja heal juhul anti vastu mingid räbalad. Väeosas ootasid neid koduseid riideesemeid põhiliselt Venemaa küladest pärit teenistuse lõpetanud mehed. Mõnikord isegi maksti nende riiete eest, vahel sai luua häid suhteid vanemate ajateenijatega.
Ain veetis viimase öö tädi juures ja oli hommikul kasarmus tagasi. Osa mehi oli juba läinud, osa lonkis raskes pohmellis sihitult ringi.
Kohe algas ka kutsealuste suunamine väeosadesse. Mehed rivistati nimekirja põhjal üles ja viidi eraldi kasarmuisse. Lisaks Ainile oli hiidlastest kohal veel Kalev, keda Ain tundis endisest töökohast.
Kahekesi on ikka kindlam ja koos sai ka kaasapandud toidukottidel silma peal hoida. Peamiselt kuuldus venekeelset kisamist, aga keegi otseselt kallale ei tulnud. Probleemiks tundus olevat vene keele oskus, hiidlaste puhul pigem selle oskamatus. Et saarel oli venelasi vähe, puudus poistel praktiline keeleoskus – koolis õpituga polnud suurt midagi peale hakata.
Mehi jäi järjest vähemaks ja lõpuks oli kasarmus lisaks hiidlastele veel kümmekond meest. Salamisi loodeti, et ehk pääseb tagasi koju, aga õhtu eel rivistati nemadki üles. Nimed kontrolliti üle ja mehed käsutati veoauto kasti. Sõit läks Balti jaama ja sealt Riia rongile.
Hüvasti, Eesti! Kuhu minek, ei teadnud meestest keegi. Rongis oli umbes 70 kutsealust, nendest pooled eestlased. Tekkisid esimesed tutvused. Kutsealustele oli eraldatud kupeevagun ja see oli lausa ime, sest tavaliselt veeti neid kaubavagunites nagu küüditatuid.
Hiidlased sattusid ühte kupeesse tallinlase Peetri ja saarlase Juhaniga. Toredate poiste vahel tekkinud sõprus pidas vastu nii Siberis kui ka hiljem kodumaal. Mõlemad olid kõvad spordipoisid ja mis peamine, omal ajal Siberisse küüditatud Peeter valdas vabalt vene keelt ning tundis venelaste kombeid.
Hommikul oldi Riias. Mehed viidi üle teisele rongile, mis oli lätlasi ja leedulasi täis – suureks üllatuseks koosnes rong kupeevagunitest. Hiljem selgus põhjus – kutsealuste seas oli Läti raudteeülema poeg.
Eestist tulnud kutsealused paigutati ühte vagunisse. Lõuna paiku hakkas ešelon liikuma. Aga kuhu? Vagunite järgi arvasid poisid, et mitte lähedale. Ainil oli täiesti ükskõik kui kaugele. Mida kaugemale, seda parem – saab vähemalt riigi kulul maailma näha. Isegi suur suhtleja Peeter ei suutnud midagi välja nuhkida.
Sõidu ajaks jagati vagunitesse võid, leiba ja konserve. Et kõigil olid kõhud täis, visati toiduga läbi vaguniakende märki. Poisse saatvad seersandid irvitasid paljutähendavalt – seda te veel meenutate. Eestlaste vagun, kus pooled olid küll venelased, seda teed ei läinud.
Kolmandal teeloleku päeval oli tulemus käes – esimesed lätlaste esindajad ilmusid söögipoolist otsima. Muidugi leiti neile midagi ja nii mõnigi moodne riietusese või lihtsalt raha vahetas omanikku.
Mõndagi hakkas selguma ka sihtpunkti osas. Kutsealuseid saatvad seersandid olid sisevägedest ehk vangivalvurid. Sama saatus ootas ilmselt ka teelolijaid, aga kus? Viiendal päeval loksus rong Sverdlovski jaama ja tehti pikem peatus. Liikusid jutud, et kutsealuste teenistuskohaks saab Ivdel. See linn asub Sverdlovskist 800 kilomeetrit põhja suunas ning seal lõpeb ka raudtee. Aini tegi murelikuks, missuguste vangidega tegemist on. Kui poliitilistega, on jama missugune. Ta oli kodus kuulnud, et Siberi vanglates istub palju eestlasi. Seda arutati ka omavahel ja arvati, et poliitiliste juurde poleks eestlasi lastud. Ka seersandid muutusid jutukamaks ja selgitasid, et põhiliselt istuvad seal kriminaalid.
Pärast ööpäevast peatust Sverdlovskis loksus rong vahepeatusi tehes põhja poole. Kuigi oli oktoobri keskpaik, kattis maad kõikjal lumi ja jaamades näitas kraadiklaas kuni 25 kraadi külma. Kupees oli soe, kuid murelikuks tegi see, mis mehi ees ootab, kui vagunist väljuma peab.
Kaheksanda reisipäeva hommikul peatus rong järjekordses jaamas. Aeglaselt möödus vagun jaama sildist – Ivdel. Koridoris kuuldus seersandi lõbusat hõiget: „Äratus,