ilmselt veterinaari haridusega velsker pani diagnoosiks vesimuna ja oli kohe valmis seda terava oraga läbi suskama. Ain sai kiiruga püksid jalga ja pani poolpalja tagumikuga punuma. See põgenemine suurendas küll tulevikus mõnevõrra eestlaste arvukust, aga song koos valuga jäi. Appi tuli juhus või sekkus keegi kõrgemalt poolt. Taigas küttepuid varudes oskas üks mägede poeg palgijupi täpselt Aini paremale jalale kukutada. Jalg paistetas üles ega liikunud enam üldse. Seekord pani sama tõpratohter diagnoosiks põrutuse, mispeale pääses Ain ahju kaissu. Möödus nädal, siis teine. Song paranes, aga jalg mitte. Esialgu polnud elul viga. Ain täiendas oma vene keelt raamatut lugedes ja ainukeseks kirjasõnaks oli prantsuse romaan „Consuelo”. Kuigi pool teosest oli prantsuskeelne, aitas see vene keele õppimisele kaasa.
Möödus kolmas nädal, kuid jalg oli ikka liikumatu ja jäme. Nüüd tuli Ainile hirm naha vahele, mis juhtub, kui jalg jääbki selliseks? Lõpuks otsustati noorsõdur kohalikku ambulatooriumisse saata. Kohale viidi Ain hobusega, aga seni kuni jalga kontrolliti, lasi hobusemees jalga. Läbivaatusel selgus, et tegemist on tõsise põrutusega, kuid luumurdu polnud. See tegi Ainile muidugi rõõmu, aga kasarmusse tagasi tuli minna jalgsi. Ain tõmbas ukse kõrval olevalt luualt varre ning asus seda kepina kasutades teele. Algus oli raske, aga mida edasi, seda paremaks jalg muutus. Kohale jõudes oli valu kadunud ja jalg sirge. Vaatamata sellele õnnestus Ainil veel paar nädalat ahju taga „Consuelot” lugeda. Songavalu oli kadunud, ja kuigi see hiljem tunda andis, õnnestus tal kool lõpetada.
Teenistuse lõpuni oli veel hulk aega, aga vahipostil seismisest Ain pääses. Ivdeli saabudes arutasid poisid isekeskis, et need kolm aastat on täiesti mahavisatud aeg. Ilmselt tundus see nii ka nendele meestele, kes tornist kaugemale ei saanudki. Õnneks oli kooli programm koostatud nii, et lisaks poliittundidele, rivi- ja relvaõpetustele sisaldas see ka eluks vajalikke alasid: psühholoogia, enesekaitse, maastikul orienteerumine, rasketes tingimustes ellujäämine. Istudes aastaid hiljem nn Ozerovi kooli loengutel, mõtles Ain, et vanemleitnant Volkovi loengud olid põhjalikumad ja õpetlikumad. Volkov oli Aini rühmakomandör ja temast olenes palju. Pärit oli Volkov Siberist vanausuliste külast. Ta oli elus palju näinud ja rahvustel ta vahet ei teinud. Eriti õpetlikud olid tema loengud vangide psühholoogiast, relvade kasutamisest ja taigas orienteerumisest. Vähemalt ühel korral päästsid Volkovi õpetussõnad Aini elu. Volkov tundis hästi vangide käitumist ja teadis, et maalt või mägedest tulnud nooruki lollitamine on nende käes naljaasi. Volkov õpetas: „Aita alati abivajajat, aga tee vahet, kus lõpeb abistamine ja algab ärakasutamine.” Seda on pagana raske mõista ka spetsiaalse koolituse saanutel. Vangide või moodsamat sõna kasutades kinnipeetavatega tuli suhelda kehtivate eeskirjade alusel. Mitte mingil juhul ei tohtinud nende mõju alla sattuda. Põhitõde – ära võta vastu ühtegi kingitust! See algas tavalisest suitsu pakkumisest. Kui see läbi läks, paluti midagi osta ja ülejäänud raha võis endale jätta. Nii mindi sammhaaval edasi, kuni selleni, et valvur pandi fakti ette – kas täidad meie järjekordse soovi või kanname eelneva laagri juhtkonnale ette. Kui valvur nüüd kartma lõi, oli ta täielikult vangide meelevallas. Kahjuks ei meeldinud miski Volkovi käitumises ülemustele ja enne kooli lõppu oli ta kadunud.
Aini tervis paranes ning jalg hakkas liikuma. Song andis küll vahel tunda, aga sportimist otseselt ei seganud. Ka vene keel edenes iga päevaga, seda tänu Peetri kaasabile. Lõppev talv ning lähenev kevade tunne tegi samuti tuju paremaks. Taigas ongi kaks peamist aastaaega – suvi ja talv. Kevad ja sügis kestavad vaid mõne nädala. Õppused koolis jätkusid, aga nüüd oli Ainil juba palju kergem, sest need olid muutunud rutiiniks. Kodu oli nii kaugel ja sinna pääsemine nagunii lootusetu. Väljastama hakati ka linnalubasid ja see oli pääsmeks väljapoole sõjaväeosa. Et kroonutoit oli peamiselt puder, sai nüüd kauplusest midagi lisaks osta. Toiduaineid jagati vangidele ja sõduritele samast laost, aga millise looma liha sealt anti, ei teadnud keegi. Vitamiine saatsid kodused ja kõik püsisid elus, isegi külmetushaigusi esines harva.
Sõdurid said linnalube. Kuigi Ivdeli oli kolmteist kilomeetrit, andis ka lähedal asuv küla Eesti väikelinna mõõdud välja. Nii linn kui ka küla oli täis ilusaid tüdrukuid, kellel mõlkus meeles vaid kindel soov sealt minema pääseda, eriti Baltikumi. Lumi sulas, paar nädalat pori ja algaski suvi. Nädalavahetustel viidi Ivdelis läbi kergejõustikuvõistlusi. Kuigi Ain kasvult ja kaalult kettaheitjaks ei sobinud, kompenseeris ta selle tehnikaga ja pääses koos teise eestlase Kaljuga väeosa koondisesse. Tänu sellele lubati neid treeningu sildi all väeosast välja.
Natuke ka kinnipidamissüsteemist. Sosistati, et iga kuues Nõukogude Liidu kodanik istub kusagil vangis. Kas see nii ka oli, ei teadnud keegi, aga vangilaagreid oli tõesti palju. Ka Ivdeli koosseisus oli umbes 25 000 vangi, kes elasid paarikümnes laagris. Igas laagris oli olenevalt töö iseloomust 500–5000 kinnipeetavat. Töödeks metsalangetamine, parvetamine, puidutöötlemine. Lisaks igasugused abitööd: kitsarööpmelise raudtee ja plankteede ehitamine ning korrashoid. Metsamaterjal veeti veoautodega lähima jõeni ning lükati suurvee aegu jõkke. Suurveega ujusid palgid jõekallasteni ja hiljem veetaseme langedes need sinna ka jäid. Metsa mahavõtmise plaan oli, aga vettelükkamise plaani polnud. Nii mädanes miljoneid tihumeetreid seedermänni- ja kuusepalki jõgede kallastel. Kord prooviti isegi tagajärgi likvideerida ja siis suutsid 500 meest kolmenädalase tööga puhastada vaid pool kilomeetrit ühte kallast… Väiksemates jõgedes muutus vesi selliseks, et seal surid kõik kalad. Selle piirkonna põliselanikud handid ja mansid elasid hajutatult omaette. Nende põhitegevuseks oli kalapüük ja jahindus, aga kui kala sureb ning mets maha võetakse, pole ka neil midagi teha.
Laagrid asusid Ivdelist kuni saja kilomeetri kaugusel ja nendesse sõites nägi kilomeetrite ulatuses vanu ja uusi raiesmikke. Metsalangetamine aga jätkus. Võis arvata, et lähiaegadel saab mets otsa ja laagrid kolivad sinna, kus veel puid kasvab. Laagrid asusid külades, kus lisaks vangidele ja valvuritele elas paarkümmend elanikku, peamiselt vabanenud vangid. Külas olid enamasti elektrijaam, leivamaja, kauplus ja kommertssööklaks kutsutav söögikoht. Muidugi oli veel klubi, kus peeti aktusi ja vaadati kord nädalas filme.
Metsalangetamiseks võeti ette umbes saja hektari suurune maatükk, raiuti sisse laiad sihid, iga kolmesaja meetri järel paigaldati vahitornid ning töötsoon oligi valmis. Kui tegemist oli erirežiimiga, paigaldati ka okastraataed koos lisaseadmetega.
Nendel aastatel olid kinnipeetavateks põhiliselt kriminaalkurjategijad. Poliitvangid viidi mujale juba mõni aasta enne Aini tulekut. Järele olid jäänud mõned vlassovlased ja bandeeralased.
Vangid jaotati kinnipidamisrežiimide järgi. Kergema karistuse kandjad liikusid põhiliselt konvoita, ööbisid laagris ja neid kasutati majandustöödel. Üldrežiimi ja tugevdatud režiimi vahe seisnes peamiselt soodustuste tegemises: kohtumistele lubamine, kirjade ja pakkide saamine. Nemad liikusid ainult konvoi saatel.
Eriline oli spetsrange režiimiga kinnipeetavate kontingent. Nemad kandsid valge- ja hallitriibulist riietust ja kinnipidamise aeg ulatus kuni 200 aastani. Tundub ebaloogiline, aga nii see oli. Ajal, mil Ain sisevägedes teenistust alustas, ei rakendatud Nõukogude Liidus surmanuhtlust. Kohtuotsuses oli küll määratud surmanuhtlus, kuid see muudeti sama otsusega 15- või 25-aastaseks vangistuseks. Kui sellisel 50-aastasel kõrilõikajal oli hingel kolm tapmist, oleks ta pidanud kinni istuma 75 aastat. Selline vang võis karistamatult edasi tappa, ja ükskõik keda. Ühes omavahelises vestluses seletas vang, et laager on teda ära tüüdanud. Elu igav, sõpru vähe, vaja keegi maha koksata. Siis viiakse kohtusse, saab paremat toitu ja elule vaheldust. Võib-olla löön maha laagriülema või arsti, kes mulle haigustõendit ei andnud, võib-olla sind, ülemusekene, kui sa minu soove ei täida. Nii sageli juhtuski.
Selline olukord käis paljudele üle mõistuse. Ainile jäi arusaamatuks, miks oli tapjaid vaja hoida. Surmaotsuse muutmisega määras kohtunik ju surmanuhtluse süütutele inimestele, kelle elutee ristus kurjategija omaga võib-olla aastakümnete pärast…
Paar aastat hiljem viidi kohtuotsused siiski täide ja tuhanded laagrimõrvad lõppesid. Laagril oli oma ülem, väeosal oma. Nemad allusid oma otsestele ülemustele, kuid pidid tegutsema koos. Laagriülemaks oli tavaliselt leitnant või vanemleitnant, tema asetäitjaks major või alampolkovnik. Laagriülem vastutas kõige eest ja pidi olema võimekas mees. Asetäitja ei vastutanud millegi eest, aga kusagil tuli leida koht ka mõneklassilise haridusega